Jäljed puhtale lumele

Nodsu ütleb (tegelt ta on siin kommenteerides ju notsu? blogipõhjade erinevused põhjustavad identiteedisegadusi? misvärk?), et tema saab end testides tujust olenevalt vahel ekstraverdi, vahel introverdi tulemusi.

Mina saan ikka enamasti vastuseks, et introvert. Ütleme, 9/10 vastavatest testidest arvavad, et mina olen introvert.
(Et teada saada, misasi on introvert, võib nt vaadata seda TED-i. Kui vaadata ei viitsi, siis phmt ütleb ta, et introvertsus-ekstravertsus on väliste kogemuste vastuvõtmise ja töötlemise erinevad viisid.)

Nt larpidel tunnetan ma seda oma introvertse töötluse eripära väga tugevalt - ma mängin üldiselt eelkõige seespool, oma mõtetes ja tunnetes, ning välja paistab sellest ainult sisemuse peegeldus.
Kui mäng möödas, on alatihti piinavalt kahju möödalastud ägedusmomentide pärast, mille keegi väljastpoolt mulle ette söötis - aga kuna need ei haakunud mu sisemiste rütmidega, jäid kasutamata. Sest ma ei suutnud pidevalt sisse voogavat uut infot ära töödelda ja selleks, et see omastada, et üldse aru saada: mulle söödeti midagi ette, sellele oleks võinud vastata, sel hetkel oli variant millegi laheda sünniks - oli vaja eelnevat omaetteolemisperioodi.
Mis saabus pärast mängu.
Ja siis on loomulikult juba hilja =)

Midagi veel hullemat juhtub minuga pikkadel seltskondlikel sündmustel, kus on palju uusi inimesi - infot tuleb kogu aeg peale, aga kui ma ei saa olla kuskil üksinda ja seda enda sees rahulikult töödelda, siis see lihtsalt kuhjub nagu kõhus kuhjuks toit, kui seedenäärmed ei tööta.
S.t. toidu puhul te ju saate aru, et kui seda on liiga palju ja inimene ei saa seedida ka, hakkab kogu see värk halvaks minema ja mürke eritama? Ja siis on halb olla? Minu sees hakkab info samamoodi käärima ja ma saan inforoisu mürkidest peavalud, väga halva tuju ja soovi pugeda voodi alla ja surra.
Normaalne uute inimestega sündmuse pikkus on kuni 10 tundi, siis on vaja koju magama ja üksi olema. (Oma kutsikatega, olgu, saan koos ka hakkama, ja üldse inimestega, kes on mulle nii tuttavad, et väga palju uut pole karta. Nad küll segavad infotöötlemist mõnevõrra, aga vähemalt ei peata seda.)
Kui üritus venib aga mitmepäevaseks, ei ole sealt midagi head tulemas, ainult infoiivelduses ja rängas peavalus mina, kes mingist hetkest alates isegi ei püüa enam nautida, vaid istub kempsus või vannitoas, uks lukus, ja ootab kramplikult segamatu üksiolemise aega, mil keegi enam ukse taga ei koputaks ja minu ainsasse üksiolekupessa pissile või pesema ei tahaks.

Samas, kõige selle introvertsuse juures, ma ikkagi vajan uusi kogemusi ja vajan väga. Uus kogemus pumpab vere elevust täis ja selle pealt saab mitu tundi, vahel lausa terve päeva, õnnelikult elada. Eriti, kui õnnestub see kogemus kuidagi võiduks defineerida. Ilma uueta elada on sama halb, kui kogu aeg peale tuleva uue koormuse all.
Vbla on põhjuseks see, mida Rene kunagi siin kommenteerides ütles - tehes asju pidevalt ühte moodi on hullumeelsus oodata teistsuguseid tulemusi? Ja ma ju tahan teistsuguseid tuelmusi, sest ma ei taha kogu aeg samamoodi elada, see oleks talumatult igav.
Ei, see oleks õigupoolest veel hullem.
See oleks - elust loobumine?

Ja ma ütlen seda introverdi positsioonilt, inimesena, kes vajab tegelikult üsna vähe välist stimulatsiooni, et oma sisemuses täisväärtuslikku, tugevat ja õitsevat kogemust tajuda.
Tegelikult ma suudan küll ka kunagi ammu sisse tulnud infot üha uuesti ja uuesti ümber töötada ja tunda sel viisil tugevaid tundeid ning mõelda enda jaoks tähenduslikke mõtteid, ent mida rohkem ma tõmbun juba kogetu ümber kerra, juba õpitut üha uuesti ümber töötan, seda võimetum olen uskuma, et mul võib-olla ei ole alati igas punktis õigus olnud.
Et ma võib-olla ei teagi veel kõike, mida teada tasub.
Et minu kogemused võivad olla ebapiisavad.
Et ma ei olegi maailma naba. 
Kui seedmise analoogi juurde tagasi tulla, siis kord juba seeditud toitu uuesti tarbima ja seedima asudes vähemalt inimese organismis midagi väga head ei juhtu. Kogu aeg samu kogemusi oma siseeluks muutes juhtuvad sellised asjad nagu väljapääsmatud nõiaringid mõtetes, neuroosid, depressioonid jms.
Lisaks tekib paaniline hirm uue ees, sest siis peaks seda pikka aega oma mõtetes sisse töötatud enesessesulgunud süsteemi muutma hakkama - ja see omakorda tähendaks kogu senise mõttetöö vastu taevast laskmist. See tähendaks, et senine on olnud tühi töö ja vaimunärmine - ja sa oled suure tüki oma elust selle peale ära raisanud! Mis on kohutav mõte, ja mõnigi inimene on eelistanud parem lasta vastu taevast ka ülejäänud elu, kui endale tunnistada, et mingi jupp on mitte kõige produktiivsemalt kulutatud ja vast ei tasuks samamoodi jätkata.
Mina tean, ma olen seda kõike kogenud =) Koos keeldumisega uut vastu võtta või ennast muuta. Oh, emake maa, ma olen nii tänulik, et minu suur armastus Poeglapse isaga katki läks - see murraguline sündmus andis mulle viimaks tõuke oma ellu midag päriselti uut lubada. Elama hakata. Elus olla.
 
Seega on uusi kogemusi vaja ka introverdil, ja pidevalt vaja. Just nende uute kogemuste abil on võimalik ka vanu teistmoodi mõtestada - seda ei saaks teha, kui ei tekiks uut vaatenurka ja uut vaatajat (kes paratamatult kogemuste lisanduses tekib. Mitte ainult elu, vaid ka inimene on jõgi, kaks korda samasse ei saa astude jne jne.)

Ma tahaksin teid julgustada otsima uut. Tegema uut. Kogema uut. Küsima ebamugavaid küsimusi (ka teile endale ebamugavaid), tegema ohtlikuna tunduvaid valikuid. Riskima ja usaldama. Uskuma, et isegi kui saate vahepeal haiget, see ei tapa - ning vahel kaotada ja enamasti võita on parem, kui kaotada kogu aeg, vaikselt ja märkamatult.

Valida turvaliselt ja tuttavalt on muidugi jooksvalt palju lihtsam.
Aga tegelikult ei ole turvaline valik turvaline valik, vastupidi, see on just ohtlik valik. See valik, mille sa teed küll tajudes, et nii pole küll väga hea, aga teistmoodi on hirmus, on lõpuks umbtee - aga kui tee su jalge all viimaks ka nähtavalt umbe jookseb, oled sa seal juba nii kaua käinud, et tagasi pöörduda tundub hirmus ajaraisk. Ja siis ukerdadki räntsikus ringi ja kinnitad kõigile, et nii oli ainuõige, teisti ei olekski saanud, siin ma just peangi olema.

Kas see on see, mida sa tahad?