Õitsev floksiaed

Mul on mitmega seda probleemi olnud ning kuna see läheb osaliselt ka teema alla, et mulle ei meeldi nõuanded (välja arvatud kui need on väga minu olukorda järgivad ja kavalad), mis on ka tähelepanekuna üleval, töötas aju selle küsimuse kallal tükk aega vaikselt ning sülgas täna õhtul vastuse välja.

Vaata, mul on pidevalt seda, et kaeblen inimesele oma hädalise olemise kitsast nurka, kõik muu on hästi, ja siis ta korraga hakkab probleemi lahendama. Lahendab ja lahendab ja mina kuulan, suu mentaalselt lahti, sest minu meelest ta lahendab probleeme, mida mul üldse ei ole. Juba tegin oma parima! Kõik on ära tehtud, mida sa siin?!
Üldse pole mingit lahendamist palunud ju! Olen juba probleemid nii hästi ära lahendanud, kui suudan, kui see või teine detail on ikkagi valus ja vilets, siis sellepärast, et seal polegi midagi minuvõimislikku teha, see ongi praegu valus ja vilets ja tuleb lihtsalt üle elada. Näiteks Murca kirjutas just meetodeid, kuidas. 
Kui oleksin mingi oluliselt rumal, rumalam kui teised, oleks nende nõuannete ja probleemilahendustega vast midagi teha, aga praeguses seisus: MIKS?!

Kui ma tahan rääkida sellest, et elu pole praegu õitsev floksiaed, see või teine on nõme ning valus, tahan ma sellest rääkida ja teiselt pai, mitte nõu, kuidas paremini flokse kasvatada! Kui flokside aeg on ümber, nad närtsivad alati ära, kasvata neid kuitahes hästi, kurat! See käibki asja juurde, et vahel on valus, et vahel on öökülmad ja et enamus aastast pole nagunii üldse floksiaeg, kuitahes hästi sa neid ka kasvatad. Nii lihtsalt on!

Aga on mingid inimesed, kes ei usu, et see pole elu, kui haiget ei tee. Niipea, kui mul on valus, hakkavad nad kohe probleeme lahendama. Ilmselt teevad nad seda teistega ka, ma ei ole eriline.

Ja minul on seepeale abitus ja häda lihtsalt sellest, et ma, kurat, ei taha, et mu probleeme lahendataks! Juba lahendasin oma suutlikkuse piires! Lihtsalt, fakkadifakk, kuula ära ja kui sul on küsimusi, kas ma midagi ise valesti ei teinud enne, küsi - mitte ära anna nõu idee pealt, et nagunii tegi.
Ja eriti, ERITI ära lahenda probleeme, mis minu meelest üldse probleemid pole!
Ei, kui on pikaajaline valu, on midagi valesti ja siis tuleks hakata valesid asju õigemateks töötama, jaa. Aga kui on lühiajaline?
Mul on uudis neile probleemilahendajatele: elus saabki haiget. See on osa elust. Dohh.




Mu pojal oli nüüd päris sünnipäev, mitte pidu. Vau. Mul ongi nüüd kümneaastane ja neljateistaastane laps. Mõlemad üleni suured päris inimesed, omade meeldimiste ja mittemeeldimistega.
Olen natu segaduses. Kuidagi tundus 9 veel sellisena, et sain mõelda: mul on üks suur ja üks väike laps. Aga - aga - aga nüüd on KÜMME!
Ei anna end petta enam eriti.

Lisaks olen ikka veel sellest sünnipäevapeost tõbine. Ega polekski aru saanud, sügisel ikka köhitakse vahel, aga tuju läks nii kohutavalt hapuks, et kraadisin.
Nojah.
Kohe sai selgeks, miks nii jõuetu ja õnnetu olen.

Ei, ma ikka pean vahel sõrmed töötavasse muruniidukisse toppima, et aru saada: ei ole hea mõte

Oli kurnavam, kui ootasin.
Poja sünnipäev, noh.
Nii õudne, et kui poleks olnud abi lastega tegelemisel tähenduses "ta tegeles kõik ära", ei tea, mida oleksin teinud.
Õhtuks olin omast arust nõnda väsinud kui üldse andis, ei näinud, ajasin segast, ei suutnud magada - ja sedasi nii, et ma ei pidanud midagi tegema ja ei teinud ka, kogu sotsiaalne vastutus jäi teiste peale.

Õudne.
KUIDAS ma küll elan üle koolinädala võõras linnas?! Kaks ränka päeva järjest ja olen tõbine, tatine, köhane, väsinud, ajutu ning ei oska midagi ei teha ega tegemata jätta.
Nii. Väsinud.
Oot, kas mainisin, et olen väsinud? See on täiesti sõnulkirjeldamatu nagunii, mainin uuesti.

Väljakutse midagi arukat öelda on ka ilmselgelt liiga suur.

Aa, ei.
Peale magamist õnnestus üks mõte leida: vaata, mul on üks tuttav, kes elab pidevas endakiituses. Räägib igal võimalusel, kui tark, ilus ja veel kord tark ta on ja siis mul on natuke "Kule, vähemalt tee väljaspoole nägu, et see on normaalne, kohe tundub usutavam. Keegi ju ei räägi lakkamatult asjust, mida teab, kui juba räägid, järelikult kahtled!"
Aga vbla on see tema viis tegelt targem kui minu oma, sest mina vajan väliseid paisid ja kinnitusi, et jaa, me näeme ka headusi sinus, tema ilmselt mitte. Kinnitab kõik ise endale ära ja siis mina seal kõrval võin ju endale rääkida, et olen ükssarvik ja kuradile kõik, kes teisiti arvavad - aga temal kuidagi ei tule üldse ette, et keegi võiks ka teisiti arvata üldse.
Ega ta loll ja kole ka pole, muidugi. Lihtsalt mitte maailma ilusaim ja targim.

Krt, hapu maitse on suus. Kuna mulle on mao ülehappesus ja selle ravi juba minevikust tuttavad nähud, tunnen ära, aga kui räme see koormus pidi olema, et kahe päevaga niimoodi, saab ikka füüsiliste näitajate pealt ainult aru. Ise hinnata on "No oli vastik? Oli. Aga nüüd on möödas," ja edasi.

See, et lastel on sünnipäevad, on praegu meeles ainus tõsiseltvõetav argument uue lapse vastu. Huvitav, jõulude ees mul seda õudust ei ole näiteks. Puhtalt laste sünnipäevade teemaline jubedus. Kusjuures - rõhutamist väärt - tegelikult läks ju väga korda, kõik (peale minu ilmsesti) olid rahul ja tegelt olen ka mina rahul, sest mingit katastroofi ju ei juhtunud?

Lihtsalt vbla tasuks tulevaste sünnipäevade pidamine kuivalt üle anda. Kutsete tegemise ja kättetoimetamise üle võin veel valvata, toidu ära osta, kui on mingeid rahalisi kohustusi, võin ka neid kanda, ent mitte rohkem. Pidagu kuskil, kus mind ei ole, saatjaks keegi, kes pole mina.
Tittede esimesed sünnipäevad on õnneks veel minu õigustus oma sõpru näha ja sellisena rahulikud. Kaugemasse tulevikku ma nagunii ei mõtle samuti.

Tore, kohv maitseb ka hapu tänu maohappe üleküllusele.

Olgu, rohkem mõtteid ei tule. Joon oma happesega suuga ülejäänud kohvi ära ja proovin uuesti magada. Vbla aitab.

Preemia

25. september tähistan Poeglapse sünnipäeva.

Kodus. Möödunud aastal oli mingis lasercitys, kuhu ma isegi kohale ei läinud, maksin ära ja siis mu ema oli ohvrimeelselt vastutavaks täiskasvanuks (kes erinevalt minust sõidab ka autoga).
Üle-eelmisel aastal oli vastutavaks täiskasvanuks Poeglapse isa ning peeti Sõjamuuseumis, mina lebasin teadvusetuna haiglas. Tütarlaps kui Suur Inimene on ka oma sünnipäevi nii 2015 kui 2016 minuta pidanud - miska olen saanud natuke neist paganama laste sünnipäevadest välja puhata.
Nii et kui Poeglaps teatas, et tal ei ole mingit ideed oma sünnipäeva osas, ainult ei taha mingit lasercityt, -game'i või värki, mu emakodu ega basseini, ma nii kohutavalt löödud polnudki kodu ja boffermõõga-tegemist välja pakkudes.
Aga nüüd, olles terve päeva pühendanud saabuvale sünnipäevale (ja torti olen nii palju tegema hakanud, et mõõtsin ära, kas suur vaagen külmkappi mahub) on natuke ikka juba löödud tunne küll. Sest oleks veel nii, et homme puhkan end tänasest välja - ei, siis alles kõige hirmsam osa tuleb. 

Nii, tort valmis, aeg üle südaöö

Ei tea, mida head endale ette lubada homse päeva üleelamise puhul. MITTE midagi ei tule pähe, mida õhtuseks preemiaks ootama panna.
Isegi ahvatlevat raamatut pole: hakkasin ühte uut pärast "Viimast ükssarvikut" ja tohutut naudingut lugema ning kuigi esimene peategelane on initsiatsooniriituse ja hingerännakuga hõivatud, mõtlen mina ikka veel sellele, et isa õpetas teda mõõka kasutama "vanadusest kangete liikmete" kiuste ja kui sul on teismeline poeg, kui vanalt sa ta siis tegid, et su liikmed saavad juba vanadusest kanged olla? Ja kus on poisi ema ning miks ta vendadest-õdedest juttu pole? Kas too tegelane vahest oli mingi äti ja umbes neljakümne ja veel viie aasta vanuse naise ajutise voodisooja-otsimise vili, keda siis isa mingite vanematevaheliste kokkulepete tulemusena kasvatab? Või pole isa ta bioloogiline isa üldse?
Need probleemid (millele ma LOODAN mitte vastuse olevat "autor ei mõelnud", ent kardan, et see vastus siiski tuleb anda) nagu takistavad teost nautimast.

Mida ma homme õhtul preemiaks teen?
Kuupäevaliselt juba täna pealegi.
Ah, kirjutan ühele sõbrale. Või kahele. =) Täiega on preemia, mul on kogu aeg kõigiga, kellega tahan suhelda, pidur peal, aint erineva tugevusega, et ma neid oma suhtlusvajadusega pikali ei jookseks.
See on üks väga oluline võrgupäeviku pidamise põhjus - siin ma saan endast rääkida ja kui ei meeldi, ära loe, keegi ei vaata natukenegi viltu. Mitte nagu spetsiaalselt sulle suunatud kirja puhul, mille mittelugemise või mulle lugemisest mitteteatamise korral mul on kohe: "Ahhaa, ta ei taha vastata, jah?! Mida lolli ma siis ütlesin - või tüütan teda oma mõttetu lobaga?!" ning paari päevaga see tunne üha süveneb, enne kui taas leevenema hakkab.
Samas on mul inimesest ju ka kahju, sest kui ta tunneb, et PEAB vastama, muidu olen kurb/pahane/häiritud, on mul eriti nõme ja võimatu olukord käes.

Aga siia saan rahulikult kirjutada. Kes tahab, loeb, kui tahab, annab tagasisidet, kuid keegi ei tunne mingit kohustust.
Nii lahe!
Jaa, siia postituse kirjutamine on ka preemia, ent ma kahte postitust päevas avaldan vaid erandjuhul ning tänane preemia on juba täiega ära teenitud. Olen niiiiiiiiiiiiiiiiii kangelaslik olnud, et võin nüüd teha absoluutselt kõike, mida tahan.
Tahan võrgupäevikupostitust kirjutada =)

Vbla vaatan netist ka kauniste noormeeste pilte. Selle üle veel mõtlen, kas tahan. Kas viitsin. Sest noh, ainult pilt jääb tühjaks, ma ikka pean inimese ja situatsiooni ka taha kujutlema, et päriselt ilus hakkaks. 
Vaata, ma olen tõesti muutunud. Sest 34 aastat ei saanud ma üldse neist printsessipäästmis-fantaasiatest aru. MINA ju päästsin ja kaitsesin oma ettekujutustes! Karistasin ning valisin oma suva järgi. See andis mulle hea tunde ja mul on olnud need ettekujutused nii kaua, kui mäletan (ja mäletan sestsaati, kui olin kahepoolene), mõttemängud kõik jooksid selle pealt, et mina teen ja otsustan. Kui mind usaldati päriselus, kui tundsin, et keegi toetub mulle, mul kohe oli magus ja hea selle pealt.

Ega see ei ole kadunud, aga vahele kujutlen nüüd ka seda, et kui ma üksinda leekides tõrjun kukkuvaid põlevaid tüvesid, võib mingi leekidele immuunne jumalus (no Loki, Lokit ma armastan juba ammmmmmmmu, ammmmmmmmmmmmmu enne Tom Hiddelstoni) mind kaitsta, jahedasse jõkke kanda ning mu põletusi seal jahutada.
See, et ma ei suuda alati kõike ise, on täiesti uus mõte, uus kujutelm.
Aga ma ei suuda. Olen selle haprusega nüüdseks leppinud, ma ei ole alati kõigist kõige vapram ja tugevam, vahel on nii tore, kui keegi ka mind päästab.

Korraga ilus ja hea tunne ning samas õudne, sest selle heaks ma ise ei saa midagi ette võtta, et keegi mind päästa tahaks. Kui tahab, tahab, kui ei taha, ei taha. Tema pall, mina ei saa midagi teha.
Lootmiseks on vaja lihtsalt uskuda, et mind püütakse kinni, kui kukun.
Et mu päästmine pole ainult mu enda asi.
Ja ma usungi - välja arvatud kui mulle taas ja taas ette tuleb, et jube ühepoolne, ma peaks ju omalt poolt ka toetust ja abi pakkuma, ning see valu sees ei lase rahulikult olla.

Ma ei tea, kas mu hinnang võimalikule ühepoolsusele on adekvaatne või rämedalt kallutatud. Vahel tundub, et nagu üha võtaksin - umbes et minupoolne panus on olemas olla aint. Aga siis tuleb "appi, ma ei jõua enam!" ning näib, et annan üle oma võimete ja võib küll abi paluda, ma ju ei jaksa!
Tunne, et ma pole piisavalt hea, ei anna piisavalt, pole abi ära teeninud, tuleb kuidagi liiga kergesti. Rämedalt kallutatud - või nii ongi?

Ma ei tea.

Mina ja teised

Üks ütles nii lihtsad ja samas nii targad laused: "Kõik tahaksid meid ümber teha, ükskõik kuidas me elame. Miks nad arvavad, et nende viisid kuidagi paremad on?!"
Nojah, noh.
Nojah!
Kuidagi saan veel aru neist, kes on maru õnnelikud ja siis üritavad seda õnne jagada - aga need, kes pole?! Nagu MIKS nad arvavad, et nende nõuanded kuidagi head on: kui nad oskaksid õnnelikult elada, nad ju elaksid ise?!

Et tunded on kehas ja kui su keha ei reageeri nagu mõnel teisel, ei saa sa ka tema moel õnnelik olla, on veel eraldi jutt.

Me kõik teeme teadustööd, kuidas end paremini tundes olemas olla. Ei ole üldse patt võtta mingid andmed kasutusse, mis on juba välja arvutatud ning uuritud - aga arvesta, et need on kellegi teise andmed ja ta ei ole neid uurides ja arvestades sind konkreetselt silmas pidanud!
Dohh.
Nii elementaarne - ja 2 aastat tagasi ma üldse ei teadnud seda! Raasugi ei arvestanud! Täiega on siis teistele uuesti ning uuesti jagamist väärt meenutus ka!

Mitte et ma tahaks ümber teha, kuidas teised elavad =) Lihtsalt tahaksin, et nad ei tuleks mulle nõu andma ja mu elu paremaks soovitama, nad ju ei tea minu eripärasid!
Kuigi nõuandmine on ka elamise viis. Hm. Ja (meenutates üht Arni kunagist fb postitust) virisemine samuti.
Noh, siin tuleb see mängu, et tehku teised, mis tahavad, andku võõraste uuringute pealt pärit nõu ja virisegu, aga kui nad seda minu kuuldes teevad, arvestagu, et hammustan.
Mulle see ei meeldi, minu kuuldes nii teha on mu piiridest üle astumine ja seda ma ei luba.

(NB! Kui sul on kurb ja paha ja nõme ja vihane, muidugi võib seda väljendada! Mulle ei meeldi tegelt ainult siis virisemine, kui probleem on üleni selle inimese peas ehk tegelikult tal pole mingit probleemi, kook on tema suus, sigaret näppude vahel, aga isegi sõnades pole mitte: "Mulle ei meeldi koogisöögime/suitsetamine, ent kehaline sõltuvus" vaid "Ei tohiks küll, tean, aga mis parata".)

Mh, kus mu poeg ometi on? Ma tegin talle ta lemmikputru koolist tulemise ajaks, aga ta ju ei taha seda, kui puder ära jahtub, ning pole üldse kindel, et soojendamiseks valmis olen! (Näe, sellise virina vastu pole teragi. Esiteks ei ole poja käimised minu kontrolli all - ei, tal pole telefoni ka kaasas - ja teiseks ma ei kaeble, et sedasi tuleb puder, maitea, ära visata. Kui ta ei söö ja keegi soojendada ka ei viitsi, söön ise ning jee. Ei, tema nagunii ei soojenda, veega keetmisi juhendan, aga piim on liiga trikikas isegi mu enda jaoks, et sellega asju soojendama õpetada. Õpib ise, kui vaja.)
Oh, käis kodus veel siis kui puder soe (kuigi mitte kuum) oli ning nüüd kadus trenni.

Vaata, mul on see ka, et ise ei varja, aga samas olen üleni tulvil pieteeditunnet ja mõistmist nende suhtes, kes millestki ei räägi.
Suhtun nii, et ta ei räägi sellest - ilmselt ei taha - ma ka peale ei käi. Küsimuste küsimisega on seepärast hästi raske, et automaatne eeldus on "kui ta tahab, räägib ise, kui ei taha, ei räägi küsideski". Kuna olen tasapisi aru saanud, et see läheb hirmsasse kooskõlla mu eluvalikuga "ma ei räägi, kui ei küsita, sest ju siis ei huvita," on nüüd (viimased kümme aastat) küsimine mu teadlik valik ja pingutus teise jaoks. Ent mitte automaatsus.
Kui ma küsin, siis tundlike teemade puhul sedasi servast puutudes, õrnalt, ning kui inimene ei taha rääkida, on tal vabadus seda mitte teha.

Mis muidu on ju igati kena idee, aga mõned korrad on mind aastaid hiljem tabanud hämmastus ja abitus, sest mis mõttes teine nii ilmselget asja ei TEADNUD?! Mina arvasin, et olen delikaatne ja hell, ei surgi, kui ta rääkida ei taha - aga ta ei saanudki tahta, sest ta üldse ei teadnud, et nii saaks ka mõelda!
Mis minu meelest oli iseenestmõistetav, jäi tal pimetähni alla.
Ja ikka veel selgub mõnikord, et inimesed mõtlevad: kui ma jutuks ei võta, MINA ei tea.
Nagu ... nagu ... häh. Ei, ma ei ole praegu isegi pieteeditundeline.
Mul ei ole mingit vajadust ega isegi huvi välja ajada juttu kõige kohta, mida tean. Räägin ainult neist asjust, milles kahtlen või mis muidu emotsionaalselt parasjagu hästi üleval on. Uurin, kas teine mõtleb neist asjust samamoodi või hoopis teisiti, kas tuleb kinnitus minu vaatenurgale või teine hoopis teistsugune arvamus.
Aga öelda välja asju, mida tean? Kui mult ei küsita? Milleks?

Selle asjade teadmise ning nende teadmiste jagamise kohta mul selgeid vastuseid veel pole. Aga teema on tõstetud, nüüd mõtlen selle üle.
Võimalik, et tulemuseks on "kui ta pole minuga ühest tõust ja me ei jaga ilmselgeid teadmisi, pole minu inimene".
Selline ego olen praegu =)