Just praegu

Universumi kortsude vahel,
kõik võimalused ja võimatused,

kõik ajad ja ajatused

vihisemas mu ümber,

istun just praegu klahvide taga,

joon kohvi ning kirjutan. 

Aja ning ruumi see punkt on minu.
Voogab pimedusena,
lõikab kui tera,
kuuvalgustriip pargipuudel,
vanad murdumismärgid vasttekkinud luudel,
kõik on korraga
päris.

Praegu.

Eilne,
homne,
sada aastat, tuhat või miljon
loevad sama vähe ning palju 
kui üks silmapilk.

Just praegu

selles hetkes,
mis hõõgub kui sigaret
ja lõikab kui mõte,

on jälle mul maailmast pilt.

Mitte et kohv ei maitseks taas hapukas.
Kurat, no ma saan aru, olen enda nii ära lõhkunud (jälle? ikka?), et maohappejamad on ainult loogilised, aga siiski. 

Samas, kas hindaksin, kui neid ei oleks?
Tühjagi. Ei mõtlekski, kuidas võiks halvem olla.

Isegi oma kõige mustematel hetkedel ma PÄRIS kõike halba ikka ette kujutanud. Mõned asjad näisid lihtsalt nii tühised, et neid ei arvestanud.
Kujutate ette, kuidas peate valima oma parimate sõprade vahel, kes on puude külge seotud ja saate päästa ainult ühe - minu väga tavaline kujutlusmäng. Aga mitte kordagi, absoluutselt mitte kordagi pole ma seejuures kujutlenud, et mul on ka kohutav nohu samal ajal, kogu aeg peab nuuskama või valgub tatt üle näo nii kiiresti ja laialt, et seda pole mõtet varjatagi.
Kogu situatsioon muutus korraga tragikoomiliseks, eks?
Kellel siis pingelises kõikevõtvas olukorras nohu on?

Mmm, inimestel?

Samas, aga võibolla poleks? Võibolla keha mobiliseeriks kõik ressursid, hiljem võib küll 56 päeva haige olla, aga kui päris jama käes, tatt ei voola?
Vat ei tea. Katseliselt kindlaks ka väga ei taha teha.
Ega ma teakski, kuidas.
No - enne Rongi, kui olin vaimselt üleni haige (mitte "mõnevõrra haige" nagu juba mitu aastat, vaid ikka väga), oli mu füüsiline tervis pigem nõrgem kui tugevam. Samas - see polnud ka mingi ühekordne suur pinge, vaid pidev pingutus aastaid, kuid ja siis eriti rämedal kujul veel kuid.
Igatahes kaua.
Kuidas füüsilise tervisega ses "just nüüd, just praegusel hetkel kõigist universumi hetkedest on minul vaja kõike, mis mul on"-olukorras saab, ikkagi ei tea.

Just praegu, just sel silmapilgul mul küll ei ole tunnet, et tahaksin maailma murda, tükid näppude vahel tolmuks pudistada ja laiali loopida.
Või on?
Ma ei saa isegi aru.
Imelik on olla.
Ei oska sellele tundele nime anda. Kokku võtta. Laialt jagada. Korraga ebatõeline ja nii ehtne, et värsketest emotsioonidest sarnane ainult armumisrebestusega paari nädala eest.
Jaa, kui mõtlen Sanjile ja Zorole, on korraga kergem küll.
Miski on maailmas hästi.

Kahtlustan, et mu kehas hõõgub, miilab, ootab võimalust valmidus taas armuda, sariarmuda nagu mulle iidsetest aegadest saati omane. Aga aju on nii kõvasti pihta saanud (antud juhul ei mõtle, et füüsiliselt), et lihtsalt ei luba ning siis on see ... veider tunne, mil pole nime.
Nii tugev.
Nii defineerimatu.

Võiks mõne ilusa pildi ka panna. Ma ei tea, Robin ja kohv? Krt, kuid sellised on ainult on-kah pildid.
Lisaks jadamisi "aga Nico Robin ja Trafalgar Law sobiksid nii hästi kokku, sest mõlemale maitseb kohv"-pilte. (Mitte et Law üleni nunnu ei oleks: piraat+kirurg+nägus noor mees on võitev kombo. Aga need ka pole väga head pildid. Kuigi - ma võiksin ju teile näidata, milline Trafalgar Law välja näeb? Kõik ju ei tea One Piece'i tegelasi nägupidi? Nt ... ilmneb Trafalgar vasakul selle postituse üsna alguses, mhmh!)
Segab  ka, et ilusaid mehi olen valmis lihtsalt vaatama ja näitama, kuid Robini pildist eeldaksin, et seal on midagi sisukamat kui "ilus naine maailmasuurte rindadega". Mis on aga ilmselgelt liiga palju tahetud.

Tuleb hoopis Sanji ja kohv, mis teha.

Nii, ilus pilt on, rist kirjas.

Mis veel? Üks mu tohutu tarkuse terake (too mõte on kuskil siin võrgupäevikus kindlasti juba üleval, ent topelt ei kärise): see, kuidas inimesed sind näevad, on umbes 5% sinust sõltuv ja umbes 95% neist endast lähtuv. Kui keegi on sinu (minu) vastu hea, pole see su (mu) võlude pärast, vaid ta ongi hea. Ja kui on halb - on ka see temas. Sa (ma) saad (saan) veidi mõjutada, natuke loeb ka see, miline oled (olen) - aga vähe, väga vähekene. Võrreldes hindaja pilgu tähtsusega on väga kõrvaline, missugune just on hinnatav. Hindaja on omaenda kogemuste, vaatekohtade, unenägude ja loetud raamatute vangis.
Näeb seda, mida need näitavad.
Et keegid päriselt teisi näeksid?
Ha. Ha. Ha.
Jaa, muidugi on ka sinu (minu) vaatekohad teistele sinus (minus) endas. Mis seda peab eraldi ütlema või?

Teine rist kirjas.

Viha üle ma veel mõtlen. Oluline on, et vihastajal oleks vihastamisobjektiga üsna palju sarnasusi (no ma ei saa vihastada hoopis teistsuguste kogemuste ja kultuuritaustaga masai peale, no ei SAA, kuitahes nõmedalt ta ka käituks ning mõtleks), aga mingi hästi oluline erinevus ka ("oluline" on teema, sest jee ma vihastan teistsuguse muusikamaitse pärast kellegi peale).
Ja siis see erinevus häirib ja kisub, sest tas on ju nii palju minuga sarnast muidu, kuidas ta hoopis teismoodi mõtleb sest asjast?
Vist on nii?

Aga see mõte ei ole päris lõpuni mõeldud.
Võibolla on mingid asjad teistmoodi.

Kolmas rist.

Ma ei tea, paneks muusikat ka, et neli ära tuleks?

Väsinud

Viriseks, et miks kõik pole kogu aeg loogilised ja arukad?
Naah. Aga miks polnud terve augustikuu 30+ ilm, miks pilved ei liigu aina vasakult paremale (minu ümber pöörates IKKA vasakult paremale), miks linnud lendavad loomulikult, ent mul on mingit kuramuse lennukit vaja?!?!
Tundub nagu väheke ajutu.

Käisin ritsiku juures väikesel blogikokkutulekul ja oli huvitav. Oli ilmselt isegi huvitavam kui eelmisel aastal, sest sellist "meid on ainult 3-4, räägime üksteisega päriselt, mitte seltskondlikult" oli seekord samuti, eelmisest ma ei mäleta.
Vbla olin ka ise vähem aega, muidugi.
Aga ikkagi oli seekord palju teemasid, mis mulle päriselt ka haaravad.

Oot, püüan siia midagi märksõnapõhist kirja saada, on kergem endal meenutada hiljem.

* KUI rõve haigus on depressioon - ja ei, ei olnud mina jutu vedaja ega kuidagigi staar mõttes "Aga ERITI halb oli tal" - no ei olnud. NO EI olnud!
* Kui palju on vanemal õigus teada? Aga kohustus?
* Kus on piir ahistamise ja hoolitsemise vahel?
* Kuidas TEGELIKULT lapsendamine käib?
* Teiste sinuga sarnase ebanormaalsuse tuvastamine tekitab kahtluse, et äkki päriselt normaalsus ongi selline nagu minugi elu -> miks teiste blogide lugemine hea on
* Virisemise kvaliteedid

Muidugi oli vahepeal ka igavaid teemasid, mille juurest viisaka näo tegemise järel minema jalutasin, õues istusin ja õuna sõin, lebasin pehmel murul ja kuulasin kuskil läheduses asuvalt ringrajalt kostvat automootorite vingumist või kui teised läksid õue, suundusin mina tuppa ning sügasin tüüüüüüüüüüüükkkkkk aega koera, lugedes talle valjusti Joel Sanga luuletusi. Sest selgelt oli ta hea kuulaja, aga mul sai mõistlik jutt ühele suurele ilusale penile üsna varsti otsa.
Tita (soovitatavalt mitu) ja koer, need on mu elus veel puudu!

Kojumineku eel sai rumal oldud - mul isegi OLI kuskil ajus, et seitsmeks tasub bussijaama minna (ilmselt mingi eelmise korra mälestus), aga lükkasin selle tuimalt eemale, sest hiljem läheb ju ka busse ja mul on tore.
Siis mainis ritsik midagi teemal "millal su buss läheb, viimane minu teada oli kell seitse" kuus minutit enne vastavat kellaaega ja mul oli viivukese jagu: "Mis, aga ma tahan koju!!!" Mõtlesin ebamääraselt hääletamisele ja mis rong ka juba ära läinud? ja kes mul Pärnus elavad, võiks läbi helistada, äkki keegi on Tallinna minemas ...
Õnneks selgus netist, et üks buss on juurde pandud. Väljumiskellaajaga 20.15. Bussijaamas kohapeal avastasin veel, et üks (läbisõitja teekonnal Riiast Peterburgi) läks pealegi 19.40 samuti. Ja kõik sai korda, mina koju ja jee.
Ainult ühispilti seekord ei tehtud, see on miinus võrreldes eelmise korraga.
Erinevalt mõnest mulle MEELDIB piltidel olla!

Mitte et ikka veel poleks nüüd "väsisin surnuks, maailm on haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne".
Teadsin ju ette, et väsin ehutavalt ära. Olengi väsinud, täiesti graafikus omadega, IU, KUI VASTIK see on!

Või siis on osa mu "appi, maailm on haud" sellest, kuidas olen One Piece'iga sinna jõudnud, kus umbes 16 osa on väga sisuline, põhimõtteline ja tähtis lahing (nõup, üldse pole igav) käinud - ja nüüd, 17. ja 18. ja ilmselt ka tulevik näitavad mulle, millisteks alatusteks inimesed võimelised on.
Nagu ... jaa, see on loogiline. Päris inimesed on ka sellised. Aga nii piinavalt valus on vaadata ja tajuda!
Et minus pole empaatiat?! Olen ikka veel mõnevõrra häiritud sellest, kuidas täitsa targad inimesed hindavad nii mööda. "Isekas" ja "pole empaatiat" olid mulle väga: "WTF nad näevad? Keda nad näevad? Minuga pole sel küll midagi pistmist!"
Isegi nüüd, isegi adudes, et inimesed on lollakad, ikka hämmastab.

Aga mis aitab - ma mõtlen neile, kes kaotavad, kelle pihta nõmedaid taktikaid kasutatakse, kellele valetatakse ja kes ära lõhutakse - aga kes on selle kõige keskel inimesed, loobumata sellest, mis neist inimesed teeb.
Ja mis siis, et sa kaotad. Ja mis siis, et sa sured. Ja mis siis, et su ümber surevad need, keda sa armastad.
See ei ole oluline.
Oluline on, et mõned inimesed on inimesed ka surmas ja valus.
Inimkond ei ole täiesti mõttetu nii, mhmh.
Eeeeehk ... eelmise postituse jätk.

Eih, ma saan aru küll: hirmu puudumine ei ole päris inimlik. Ma ei saa isegi päriselt julge olla, ses julgus teatavasti pole mittekartmine, vaid hirmu ületamine, ja ma ei saa midagi ületada, kui mus lihtsalt pole hirmu. Kartmatu, jaa. Vapper isegi. Aga julge?
Jama küll, ei tule ära.

Aga see kaastunne kõigi vastu, kel miski jamasti, on kogu aeg minuga kaasas ja mul ei ole vaja seda ergutada, vaid aja jooksul olen õppinud ohjeldama ning maha keerama, sest see võttis minust nii palju, samas kellelegi midagigi andmata.
Ent kui olen väsinud, valvan end kehvemini ning empaatia tungib kõigist toppimata pragudest sisse. Äkki ikka tasuks end põlema panna, kellelgi võib soojust väga vaja olla? Kuidas sisemus kisub kokku raamatute, filmide, multikate, väikeste fännfiktsioonijuppide, laulude, luuletuste, lavastuselõikude peale - on nii valus ja meeleheitlik ja rebestav.
Armumine on üsna täpselt sama tunne, muuseas.

Kuni tuleb meelde, et on olemas ka see hea osa. Inimesed, kes on inimesed läbi kõige.

Olla inimene

DISCLAIMER: jaa, tean, endakiitus. Ja mis siis? Ma tunnen nii! Vbla on see kreedo, ah?

Maivõi.
Panen Ace'i lause eesti keelde ümber, sest nagunii on see originaalis jaapani keeles, milles heal juhul tosinat vigast sõna tean (suvalisel eesti moodi kirjutatud kujul vast nt "arigato, tšotto matte, aniki, okosan, otousan, nanda-jo, baka, hai, ne, desu, iita-taki-mas". Ja muidugi "oi!"), ent inglise keeles kirjutamine on originaalteksti osas täpselt sama mõttekas kui eesti keeles kirjutamine.
Välja arvatud, et mulle on eesti keel nagu omasem.

"Jõule alistudes pole üldse mõtet inimene olla."

Nagu ... just.
Nagu ... täpselt.
Nagu ... ma vihastasin end kaameks, kui nägin facebookis üht tuttavat tõsimeeli pärast seda Tartus koomasse pekstud meest arutamas, et ei teagi nüüd, kuidas oma lapsi kasvatada, kas nii, et nad head inimesed oleksid, või nii, et nad ellu jääksid. Mis kuradi KÜSIMUS see on?!?!?! Mis ellujäämine on mingi oluline asi võrreldes hea olemisega v?!?!?!
Nagu ... mis mõte on inimene olla, kui sa lased on tegusid mõjutada sellest, et keegi teine on vbla tugevam?

Siis võib samahästi ka maha surra. Vahet pole enam.

Jaa, mingis osas saan aru ka sellest, et kui ellu jääda, tulevad jälle head ajad (nagu ütles Bellemere-san), ei ole üldse mõeldamatu painduda ja oma aega oodata. Aga kui võttagi nii, et roomamine saab sinu osaks igaveseks, et eladki kuidagi paindunu ja kooldununa ...
Krt, toosama Bellemere-san läks samuti surma täiesti teadlikult, otsustades, et parem tema kui ta tütred.

Jõule alistudes pole üldse mõtet inimene olla."

Bellemere

Inimene olla on mõtet, kui sa oled enda jaoks inimene. Parim, mis võimalik.
Aa, et end reaalselt ka tapma hakata on suht ebaharilik ja nõme ja mida ma jutlustan värki, mille kõrvaltähendus on "hulk inimesi võiks lihtsalt ära surra"? Eriti haige ikka omaenda tõbe üldiseks muuta tahta ..!
Ei, mu moraal ei ole see. Mu moraal on "ole parim võimalik". Parim, mida suudad ja oskad.
Elan muuseas ka usus, et kõik teevad oma parima.
Lihtsalt alati ei tule sellest välja "kõigile parim", sest inimesed on lollakad. KÕIK inimesed.
Kuigi mõned sagedamini kui teised. Donald Trump ja Mihkel Kunnus on head näited.

Ja üldse ja üldse ja üldse tasub inimkonnal eksisteerida nõmedate kiuste, lihtsalt mõnede säravate nimel ja pärast. Laias laastus sama jutt, mis võrgupäeviku päises Sandmani Surma suust. Ainult noh - mina võtan ka laiemalt. Maailm on pahna täis, aga kõik pole pahn! On mõned eredad hetked eredate isendite elus, mis muudavad nõmeduse väljakannatavaks, isegi õigustatuks.
Mitte et mul ikkagi poleks "aaaaaaaaaaaaaaah, MIKS nad nii lollakad on?!" sageli.
A noh - nemad on nemad. Mina olen mina. Ja ma ei lase kellegi jõul end teatud moel käituma mõjutada, tänan väga.

Sest ma tahan inimene olla. Nii, et sel mingi tähendus ka oleks. Nii, et suudaksin endale peeglis otsa vaadata.
Suudan. Mulle meeldib see inimene, keda näen.
Olla inimene on tähtsam, kui olla elus. Olla inimene on tähtsam, kui kasvatada elusaid lapsi. Olla inimene on ainus, mil minu silmis päriselt päriselt tähtsust on.

Kõik muu on ebaoluline mudru.

Head uudised

Jai, HMN toetas Rollimängijate kokkutulekut!
Me nüüd saame edevama tordi ja rekvisiite ja heli- ning valgustehnika ja ... oh, ma ei teagi, mida raha eest saab tegelt. Olen nii võõrdunud sest maailmast.
Aga vääääääääääääääääääääääga rahul.

Mida ma saan teha, et mu rõõm ja rahu nähtavad oleks? Nooooh ...

Seda saan teha, mhmh!

Muidu on ka kõik hästi. Sellepärast julgengi päevast antidepressandiannust pisikeseks teha, et kui mul põhjust on end halvasti tunda, ikka tunnen, ent kui konkreetselt põhjust pole, riskin oma loomulike tunnete segadikus elada. 

Ja seks, noh. SEKS!

Kolm päeva väiksemat annust ja unes juba toimub midagi. Ning mulle tuli tellimus kirjutada erootilist (võib ka porno-) lugu, kirjutan ja ... mmmm.
Kirjutan. Mmmmmmm!

Võiks midagi veel öelda ... sest noh, häid asju on.
Aga mul ei tule pähe midagi, mis ses mõõtkavas hea oleks. Nii et lõpetan nõnda: