Jälle sellest, et inimesed on lollakad

Overwatchis, mida mu poeg mängib, on tegelane, keda ta ÜLDSE ei salli.
Nimelt Moira.

Aga sel Moiral on üks tore repliik: "Stupidity is not a right." 

Mhmh.
Ma lähen üleni katki ja meeleheitesse, kui inimesed lollakad on, aru ei saa, lähtuvad millestki omaenda peas, mil ei ole seost reaalsusega. Nad ARVAVAD et midagi on, ent nende alused arvata on nende enda mõtted.
MITTE faktid. MITTE isegi miski, mida neile öeldakse ja siis nad naiivselt jäävad uskuma.
Nende enda mõtted paari fakti kohta, tõlgendused öeldu osas, kusjuures mõtiskledes võib täiesti vabalt ignoreerida kõiki ülejäänud teadaolevaid fakte, mis nende teooriaga ei klapi.

Ja ma ei saa.
See on nii õudne.
Et inimestel ongi reaalselt confirmation bias.

Teadsin juba ammu selle olemasolust ja uuringutest, mis tõestavad, kuidas sedasi tunnetatakse. Oletasin, et mul on ka nõndaviisi, ja suhtusin ülima kahtlusega kõigesse, mida mõtlesin.
Alles paaril viimasel aastal olen aru saanud, et mina ei mõtle sedasi.
Mul on autistlik mõtlemine. Ei tekita teooriat ja ei leia sellega sobivaid fakte, vaid kogub fakte ja kõhklevalt tekitab nende peale teooria aja jooksul, mil normaalsed inimesed oleksid juba ammu mitte ainult, et oletused ära teinud ja sellega ebasobivad faktid kõrvale heitnud, vaid ka kogu mõtiskluse juba ära unustanud ja võtavad oma teooriat kui "selge ju, nii on".

Jah, ma olen edev ja tõden, et nii palju teaduslikum! Mõtlen nii palju tõhusamalt!
Aga samas saan ikka kõvasti pihta tõdemusega, et enamik inimesi ei mõtle nii. Et neil ongi päriselt, päriselt, PÄRISELT confirmation bias.
Ja sinna ei ole mitte midagi parata. Mõtlemise eripära.
Ma ei saa mitte midagi teha selle vastu, et inimesed mõtlevad, nagu mõtlevad.

Saan ainult ignoreerida, mitte südamesse võtta.
Enne Ebapärlikarpi tuli suht välja aasta otsa ning enamgi veel - aga tema osas ma tükk aega ei saanud aru, kas ta juttu tõsiselt võtta või mitte, kas ta ajab mingit enam-vähem arukat juttu või on lihtsalt haigettegemise peal väljas - ja lasin enesetundele ligi.
Võtsin sisse.
See käristas minusse haava, mis pole siiamaani ära paranenud.
Pluss natuke aega (nii umbes neli päeva) olin Eesti internetis väga vihatud isik ja täiesti suvaliste, üldse mitte minust rääkivate võõraste postituste alt leidsin kommentaare, kui halb ja loll see VVN ikka on.
Mul oli "appi, inimesed ongi sellised, ONGI SELLISED, appi!!!!!" ja too hirmus tõde on mu siiamaani ikka natuke hapraks jätnud.

Inimesed pole lihtsalt keskmiste arvude järgi lollakad, neil on mõtlemisviis, mis muudabki enamiku neist täiesti ebausaldusväärseks.
Nii! Jube!

Ja ma püüan ja ma püüan ja ma püüan mitte sisse võtta: see ei ole minu asi ju! Maailm saab hakkama ja inimkond ei ole mingi oluline nähe - aga kui ma ei mõtle kogu aeg sellele, et ei ole minu asi, ikka teeb haiget.
Maailm saab hakkama.
Ära põe!
Mõnda aega (nt 4 minutit) on jälle meeles.

Kusjuures ma ei ole häiritud sellest, et mina inimestele ei meeldi või et nad ei pea mind kohaseks lapsi saama või et üldse olen ma loll ja kole. Et nad ei ole minuga nõus.
SEE on mul suht suva.
Kuni nemad ei otsusta mu elus asju, mind ei puuduta ju.
Aga arusaam, et paljud (mitte "mitupalju inimest", vaid päriselt enamik!!!) elavadki oma peas ja muud maailma tunnetavad väga vähe, on mulle jube. Et teen, mis ma teen, ma ei saagi olla nende poolt reaalsena märgatud, sest nad ei MÄRKAGI. Et nad mõtlevadki konstantselt nii teistmoodi, et sinna seina taha pääseb ainult vahel harva ning juhuslikult.

Siis mõtlen mina nagu Moira. "Stupidity is not a right."
Elik see mõte on ka: "Ei ole minu asi üritada kedagi harida. Ei ole minu asi. Nende oma valik. Kes tahab ja suudab aru saada, see saab. Kes ei taha - tema probleem! Loll olemine pole mingi inimõigus, et kui oled rumal, on sul õigus õpetamisele ja kaastundele."

"Stupidity is not a right."
***
Mul on muidugi One Piece ka. Nagu üks kunsti-meelelahutus-kuulus-teos, mis on üleni mulle.
ÜLENI.
"Minust saab piraatide kuningas."
Ja siis selgub, et tal pole laeva, ühtegi meeskonnaliiget peale ta enda, ta ei oska mitte midagi peale kaklemise ja tal on õlgkübar.
Kõik.
Kusjuures Luffyl pole mitte unistus "Ma tahan saada piraatide kuningaks" vaid ta on absoluutselt veendunud, et saabki. Tal ei ole mingeid väliseid eeldusi, tal ei ole laeva ega meeskonda ega navigaatorit ega midagi, aga tema meelest see ei olegi probleem.
Kui laseksin end sellistest asjadest pidurdada, ma ei jõuakski kunagi kuskile!!! Alustan peamisest - et saan piraatide kuningaks.
Kõik muu tuleb ise ja töö käigus,
... oleks ikka vaja head sissetulekut ja meest ja maja aiaga ja ...
Ei.
Ei ole vaja.

Ma saan lapse. (Elik sama, mis "ma saan piraatide kuningaks." Mitte unistus. Isegi mitte plaan. Otsus.)

SEE on see, mis loeb, kõik muu on mudru.
... ma ikka olen füüsiliselt ja vaimselt liiga nõrk ... 
EI. OLE!!!
Try me!

Vihkan maailmas kõike

Mul vist ei oleks nagu õigust tunda, et olen maailmast välja heidetud ja mulle pole siin kohta ja vihkan kõike vastutasuks?
Sest eile oli Kirjandusministeeriumi salvestus, mulle öeldi nii palju hästi, seal oli kolmel inimesel mu raamat kaasas ja soovisid eraisikuna pühendust ja autogrammi, raha on ka piisavalt korda kümme, õues on viimaks ometi päris  talv, mu senised lapsed teevad nii lahedaid asju  ja sain psühhiaatrilt ka uue lapse saamise loa ikkagi kätte.
Aga tunne on küll selline, et miks, mida, mida ma üldse, kellelegi pole mind vaja.

Sest noh. NOH.

Põhimõtteliselt on tore, et sain selle psühhiaatriga rääkimise kohe ära teha, sest nüüdseks olen juba väljakallavalt-kõikevihkavalt vihane.
Ma ei usalda su oma tervet mõistust nii palju, et julgeksin sulle kunstliku viljastamise teel last kõhtu panna proovida. Üritad jälle end ära tappa, olen mina süüdi. Saa teise arsti käest luba, siis mu oma vastutus on väiksem.
Sina, Triinu, ei ole adekvaatne otsustama. Ma tahan teise arsti arvamust, sest teda ma usaldan palju enam. Ikka väljastpoolt me hindame adekvaatsemalt kui sina seestpoolt. (Ja sõnadesse vormimata, ent siiski reaalne tähendus seal taga: mine otsi baaridest siis meest, kui oled ebastabiilne ja habras, me normaalset haigusriskivaba kunstlikku viljastamist sulle psühhiaatri otsuseta ei tee. Mine valeta ja pane elud ohtu, kui last tahad!)

Ma saan selle psühhiaatriga suht kenasti läbi.
Aga kui ei saaks, kui ta oleks mu arust nõme, päris ma ei oskaks tegelt rääkida sellist juttu, et kellelgi poleks paha sõna öelda. Saaksin oma loa lapsesaamiseks, mis ludiseb.
See ajab mind kah marru - et ma peaksin teesklema lollimat inimest, et lollakatele sobida, ning NENDE arvamus otsustab.
Normaalsete inimeste normaalsed arvamused loevad, mina olen ju mingi imelik.

JAH, OLEN! Mis see on HALB asi v?!?!
Tahaksitegi elada ühiskonnas, kus kõik oleksid ühesugused v? Jah, mul on nõrku kohti ja ma eksin kohati. Huvitav, kellel pole ja kas on olemas inimest, kes ei eksi?
Oi, inimesi, kes ei TUNNISTA, et nad on eksinud, on.
Aga neid, kes ei eksi?!

Maivõi. Jah, muidugi, vaatan asja günekoloogi seisukohalt, kes loeb mu toimikut ja on korraga: "Aga ... aga ... aga!" Ta ei julge, ta ei taha sellega tegeleda, apike ...
Mhmh, lükkaks vastutuse minema, mulle üldse ei mõtleks.

Ent vabandust, mina olen seal vahel! Kui kahtlustada, et ma olen liiga depressiivne laspesaamiseks, huvitav, kui depressiivseks teeks mu veel lapsesaamise ärakeelamine? Kas teine enesetapp vbla ei tuleks mõttesse?
Krt, ma lähen üleni ängistatuks selle pealegi, et mul on vaja psühhiaatri luba ju!!!!

Hästi adekvaatne on oma hirmude ja vastustusekartmise pärast lükata mind tanki. "Ma ju tegin kõik õigesti, küsisin teise arsti arvamust, kõik on ÕIGE."
Mis mina selle peale tunnen, ei huvita kedagi. Sain ju oma loa, kõik on ju heasti?
Mis ma tahan, et arst minu kohta otsuseid tehes minu peale ka mõtleks? Eriti enesekeskne ikka! Mina tema peale ja tema murede üle küll mõtlen, aga et tema minu peale rohkem kui "Aaaah, see ei ole ju normaalne!"?!?!

Maivõi.

Aga noh.
Olgu. Ma mängin teie reeglite järgi ja pärast näitan keskmist sõrme.
Ma ju suudan seda.

VÄIKESED head asjad

Väikesed asjad, mis on toredad

* Ometi kord tuli mul munahüüve välja. Ei läinudki omletiks.
Võtmetoiming on MITTE valmistusaja osas kärsituks minna ja "ainult korraks" kuumust tõsta.

Taevas, kui hea!

* Ostsin kruusi. Aliexpressist.
Tegelt see on mu poja oma, minu Ace pole veel kohale tulnud, sest algselt ma ei tellinud Ace'i, vaid Sanji, aga Sanji kruusid olid otsa saanud. (Rääkisime müüjaga väga meeldivalt läbi, ma ei tahtnud raha tagasi, vaid Ace'i kruusi.)
Aga see Zoro oma on kuumuse peale värvi muutev kruus. Ja nüüd me joome vaheldumisi teed ja kohvi ning jälgime silmade põledes, kuidas Zoro taust muutub mustast rohelisemaks ning joogi jahtudes või otsa saades vaikselt tagasi.

* Suletekk.
Ikka veel imeline.

* Vahel on konkreetselt selline uni, et käin öösel kepsus ja magan kohe edasi. On isegi kaks korda ette tulnud, et käin HOMMIKUL kempsus, väljas valge ning puha, ja magan edasi.
Oli aegu, kui see ei olnud imeasi.
Aga nüüd on!!!

* Keila Legends classic diner'i kitsejuustu salat on raudselt mu viimase aasta salatisöömiskogemuste kohaselt parim salat üldse. Võimalik, et ka 5 aasta kogemuste järgi, aga mul ei ole enam meeles nii täpselt.
Veel varasemat ei arvesta, see oli liiga-liiga-liiga ammu, ma väga ei tunne enam seda naist, kes siis salatit sõi.

* Viimaks on talv!!!

* Ma käisin kelgutamas.

* Kõik tited ja koerad, keda tänaval näen, on "ooooooooooooo" reaktsiooni tekitavad.

* Rääkisin oma tütrele, et olen juurde võtnud, üks rinnahoidja on konkreetselt "liiga väike, seda ma ei kanna" nüüdseks.
Ta ütles "Jee! Nii lahe! Thicccccc woman!"
Rõõmustasin. Olin rahul, et ta nii hästi reageeris, ja suured rinnad on ikka ka omajagu meeldivad. Teistmoodi, ent mitte halvad.
Muud "olen suurem"-asja märkan vähe, aint mõned püksid on reiest kitsamad kui varem ja Kirjandusministeeriumi salvestuse pildid näitavad, et kleit on rohkem keha ümber.

* Ja üldse. No regrets!
#noragrets

Maailm vahepeal ikka näitab mulle ka

Faki-näitamise žest on mulle nii armsaks ja omaseks saanud, et kui kõnnin korteris üksinda ringi, näitan sageli seinale või aknale - tavaliselt kahte korraga.
A mine persse. See ei ole minu asi, minu probleem, minu hinge see ei puuduta. Elage ise oma elu, minu asi pole.
Nii palju kergem on elada teadmisega, et kui tahan teha, teen - aga kui ei taha, pole mingit "ikka peaks, hea inimene ju teeks" jne.

Nii palju kergem on aduda, et võin küll inimesi persse saata, maailm ei lähe ka selle peale hukka. Maailma hukka saata ei ole minu võimuses ja hoolitsemiseks olen ma ise - noh, ja mu lapsed samuti, ok.

Aga...
Käisin täna saamas esimest hormoonsüsti, mis, nagu takkajärgi selgus, oli menstruatsiooni vallandamiseks ja kuna ta jäi tegemata, ootame lihtalt päevade loomuliku alguse ära.
(Mul on ikka päris wtf siinkohal - et - et - et saaks ju loomulikult ka, aga ikka tehakse rutiinselt hormoonsüst pea kõigile???)
Aga miks mul süst saamata jäi ja kui selle üle kurvastasin, arst lohutaski, et see ei muuda tegelt midagi, ta vallandab ainult mentruatsiooni kiiremini: nüüd.
NÜÜD.
Nüüd otsustas günekoloog, et tal on ikka vaja psühhiaatri otsust, et võin üldse last saada.

Fakk, ma läksin kohale sinna selle mõttega, et hakkame lõpuks konkreetselt last tegema, olin elevuses, kõht lahti ja pissihäda - ja kui siis koridoris üks naine pisarais silmadega küsis mult, kas ma lasen ta ette, tal aega ei ole, aga ta nii tahaks teada, mis ta analüüside vastused olid, kas ta üldse kunagi võib lapsi saada - ma mõtsin, et ach. Mul on ainult üks süst ju! Vabalt võib kellegi ette lasta!

Nojah, ja süsti ei teinud ning nüüd ma lähen homme hommikul kell 8.30 psühhiaatri vastuvõtule ja olen veel tänulik ka, et nii ruttu saab.
Kuigi pean 6.30 tõusma.
Aga noh, ma ehk saan psühhiaatrilt rohelise tule ja uute päevade alates hakata end mitme munaraku üheaegseks küpsemiseks ja vallandamiseks süstima.
Kui siis mõni folliikul küpseb (ma arvan, et küpseb, mul on suht eredalt sooline organism), viljastatakse need kehaväliselt ära ja kolm istutatakse minusse tagasi.

Ma päriselt ei MURETSE teemal "äkki saan kolmikud" - see oleks siiski omal moel tore ka ju! - ent mõtlen sellest küll. Mõtlikult.
Sest kolmikud.
Kuramus.
Ühe lapsega just eriti palju ei maga, kui ta titt on.
Kolmega ... ... ... ...

Aga! Saaksin panna KOLM NIME KORRAGA! (Arvestades, et mul on põhimõte "üks nimi ühele inimesele," teisiti ei saa.) Ja nad oleks raudselt sõpradega varustatud kogu ülejäänud elu. Ei kunagi päriselt üksildased. Kolm eri last korraga, ma saaksin viie-lapse-soovi kohe täis ju!
Peaaegu vaeva väärt.
PEAAEGU.

Mõtlen ka valu ja valu üle. Kuidas need on eri asjad, ent pole üldse lihtne vahet teha, kumb on kumb.
Kuidas teha vahet valu "piiride venitamine, keha harjutamine, lükkame piire pidevalt kaugemale, saab asi omaseks ja enam ei valuta" ning valu "kahjustus on tekkinud, teeb haiget, kui koormust peale panna, ravime vigastuse terveks, siis võib jälle valuta koormust peale panna" vahel?
Ja elukogemus tundub olema ainus tee. Erinevuse tuvastamiseks. "See maohappe teema ei ole piiride venitamise asi. Kui kogu aeg olemist näiteks kohviga natuke halvana hoida, ei paranegi ära - lase terveks saada, siis jälle pinge peale! Aga käte, eriti triitsepsi venitamine jälle on, ära tee sellesse jälle mitmekuulist pausi!" (Kuigi ühtpidi on see selja taga ülevalt ja alt kõverdatud käte ühedamine päris kuradi valus harjutus.)

Arsti juurest tagasi tulles oli mul konkreetne vaimne valu, mida leevendasin küüsi peopesadesse surudes ning joostes. Korraks aitas küll. Ma ju tean, mis aitab.
Jooksmise kui tõhusa meetodi valu kuhugi mujale kui vaimu panemiseks ma juba Rongimehe-suvel avastasin.
Aga kumb valu see nüüd on?