Maailm vahepeal ikka näitab mulle ka

Faki-näitamise žest on mulle nii armsaks ja omaseks saanud, et kui kõnnin korteris üksinda ringi, näitan sageli seinale või aknale - tavaliselt kahte korraga.
A mine persse. See ei ole minu asi, minu probleem, minu hinge see ei puuduta. Elage ise oma elu, minu asi pole.
Nii palju kergem on elada teadmisega, et kui tahan teha, teen - aga kui ei taha, pole mingit "ikka peaks, hea inimene ju teeks" jne.

Nii palju kergem on aduda, et võin küll inimesi persse saata, maailm ei lähe ka selle peale hukka. Maailma hukka saata ei ole minu võimuses ja hoolitsemiseks olen ma ise - noh, ja mu lapsed samuti, ok.

Aga...
Käisin täna saamas esimest hormoonsüsti, mis, nagu takkajärgi selgus, oli menstruatsiooni vallandamiseks ja kuna ta jäi tegemata, ootame lihtalt päevade loomuliku alguse ära.
(Mul on ikka päris wtf siinkohal - et - et - et saaks ju loomulikult ka, aga ikka tehakse rutiinselt hormoonsüst pea kõigile???)
Aga miks mul süst saamata jäi ja kui selle üle kurvastasin, arst lohutaski, et see ei muuda tegelt midagi, ta vallandab ainult mentruatsiooni kiiremini: nüüd.
NÜÜD.
Nüüd otsustas günekoloog, et tal on ikka vaja psühhiaatri otsust, et võin üldse last saada.

Fakk, ma läksin kohale sinna selle mõttega, et hakkame lõpuks konkreetselt last tegema, olin elevuses, kõht lahti ja pissihäda - ja kui siis koridoris üks naine pisarais silmadega küsis mult, kas ma lasen ta ette, tal aega ei ole, aga ta nii tahaks teada, mis ta analüüside vastused olid, kas ta üldse kunagi võib lapsi saada - ma mõtsin, et ach. Mul on ainult üks süst ju! Vabalt võib kellegi ette lasta!

Nojah, ja süsti ei teinud ning nüüd ma lähen homme hommikul kell 8.30 psühhiaatri vastuvõtule ja olen veel tänulik ka, et nii ruttu saab.
Kuigi pean 6.30 tõusma.
Aga noh, ma ehk saan psühhiaatrilt rohelise tule ja uute päevade alates hakata end mitme munaraku üheaegseks küpsemiseks ja vallandamiseks süstima.
Kui siis mõni folliikul küpseb (ma arvan, et küpseb, mul on suht eredalt sooline organism), viljastatakse need kehaväliselt ära ja kolm istutatakse minusse tagasi.

Ma päriselt ei MURETSE teemal "äkki saan kolmikud" - see oleks siiski omal moel tore ka ju! - ent mõtlen sellest küll. Mõtlikult.
Sest kolmikud.
Kuramus.
Ühe lapsega just eriti palju ei maga, kui ta titt on.
Kolmega ... ... ... ...

Aga! Saaksin panna KOLM NIME KORRAGA! (Arvestades, et mul on põhimõte "üks nimi ühele inimesele," teisiti ei saa.) Ja nad oleks raudselt sõpradega varustatud kogu ülejäänud elu. Ei kunagi päriselt üksildased. Kolm eri last korraga, ma saaksin viie-lapse-soovi kohe täis ju!
Peaaegu vaeva väärt.
PEAAEGU.

Mõtlen ka valu ja valu üle. Kuidas need on eri asjad, ent pole üldse lihtne vahet teha, kumb on kumb.
Kuidas teha vahet valu "piiride venitamine, keha harjutamine, lükkame piire pidevalt kaugemale, saab asi omaseks ja enam ei valuta" ning valu "kahjustus on tekkinud, teeb haiget, kui koormust peale panna, ravime vigastuse terveks, siis võib jälle valuta koormust peale panna" vahel?
Ja elukogemus tundub olema ainus tee. Erinevuse tuvastamiseks. "See maohappe teema ei ole piiride venitamise asi. Kui kogu aeg olemist näiteks kohviga natuke halvana hoida, ei paranegi ära - lase terveks saada, siis jälle pinge peale! Aga käte, eriti triitsepsi venitamine jälle on, ära tee sellesse jälle mitmekuulist pausi!" (Kuigi ühtpidi on see selja taga ülevalt ja alt kõverdatud käte ühedamine päris kuradi valus harjutus.)

Arsti juurest tagasi tulles oli mul konkreetne vaimne valu, mida leevendasin küüsi peopesadesse surudes ning joostes. Korraks aitas küll. Ma ju tean, mis aitab.
Jooksmise kui tõhusa meetodi valu kuhugi mujale kui vaimu panemiseks ma juba Rongimehe-suvel avastasin.
Aga kumb valu see nüüd on?