Põiklatt

Tulin välja uue kujundiga teemal "miks minu jaoks on suhtumised inimesse absoluutsed".
Endale tundub, et viimaks sai õige kujund.
Ühtlasi - nii krdi lihtne ju! Miks ma varem sedasi ei võrrelnud?!

Minu suhtumised inimestesse on kirjeldatavad hästi selge analoogia abil.
On latt, mille mahaajamist, mille alt läbijooksmist (või roomamist) ma ei andesta, sest kui latti pole ületatud, siis pole. Oledki selline inimene? Nojah, ole, aga mitte minu elus.
Ei kahetsust, ei kurbust, ei midagi. Inimese absoluutne mahalahutamine oma maailmast. Ainus viis, kuidas mahalahutatud isik mind veel negatiivselt üllatada saab, on keeldumine kaduda.
Aga noh, Anomaalika järel ma ei ole enam üllatunud ka selle peale.
Inimesed on lollakad, mis teha.

Mis on aga teisi minu juures segadusse viinud ja lasknud neil järgemööda mu latti maha ajada, on nende tunne, et mul polegi latti. Et kui olen inimese enda omaks võtnud, siis võibki ta kõike teha, kannatan välja.
Sest mu latt on väga madalal. Mu armupartner võib teistega seksida. Teistega hell olla ja mõtteid jagada. Nendega rohkem aega veeta kui minuga. Kuni ta minuga ka ikka mõnikord, on kõik hästi: ega ta pole mu omand - või vastupidi.
Sõber võib minuga mitte nõus olla, mind taga rääkida, minu vaimsetes võimetes kahelda, mulle halvasti öelda ja veel öelda ja veel öelda. Ta on mu sõber, muidugi võib ta minuga vaba olla ja oma arvamust avaldada!

Ja siis nad ei saagi aru, et kui mulle klamüüdia anda, on mul "su põgusad lõbud on sulle tähtsamad kui minu elu?! Praegu, aidsiajastul, magad teistega ilma kondoomita?! Ela hästi, aga mitte minu elus."
Latt on maas. Kogu moos.
Või et mult ei saa armunud sõber paluda "ühte seksi, pärast võid mind ära tappa. Või kasvõi akti ajal!" ja anda kena pornograafilist kirjeldust, kuidas see just käima peaks.
Mul on seepeale "Ma ei vääri nii sitta kohtlemist kellegi poolt. Enam sinuga ei suhtle, jäkk!"
Rääkimata sellest, et kui olin end tapnud, sest mul oli tunne, et keegi maailmas ei hooli minust, ma ei ole kellelegi tähtis, tulid inimesed: "Sa oled nii loll ja isekas! Üldse teistest ei hooli!" ja solvusid, kui teravalt vastasin.
Minu vaatekoht: "Aa, olgu, enne, kui end tapsin, sa ei suutnud mulle väljendada, et ma sulle midagi tähendan. Ja nüüd olen MINA isekas, kuna ma ei arvestanud, et sa haiget saad?! Mine ka persse!"
Või kui ütlen midagi oma häirituse kohta teatud asjade peale ikka ja jälle, väga korduvalt - ja seda ignoreeritakse täielikult. Isegi nii palju ei kviteerita, et jutu sisse poetada "Aga mul on väga vaja endal nii teha!!!"
Mul tuleb selge tunne, et selle inimese jaoks ei ole mind tegelikult olemas. Ta ei näe mind, ainult mingit isikut oma peas, kel päris minuga erilist sidet pole.

Mu latt on nii madalal, et selle alt läbiminemiseks peab ikka pingutama, kui vähegi empaatiline ja hooliv inimene olla.
Mina ei saama aru, kuidas mitu korda välja öeldut ignoreerida, teistest lugudest rääkimata. Minu ettekujutus inimene olemisest ei hõlma mõningaid asju.
Näiteks neid.

Erijuhtum on veel armusuhted, millesse nii palju ennast investeerisin, et lihtsalt ei suutnud uskuda, et teine pool teeb midagi täiesti ajuvabalt julma.
Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, mõtlesin igasugu seletusi välja, kuidas ta kogemata, tema mõttes see võis ju paista nii, tal oli ka ju valus ...
aga tegelikult olid asjad ju lihtsad.
Ta ajas mu väga madalal olnud lati maha.
Ma ei uskunud, et nii saab, nii sai, mismoodi?!
Aga sai.

Mu üldine lootusepuudus maailma suhtes on kitsendatav lootuse puudusse inimeste suhtes ju. "Nojah, mida ma siis ootasin?"
Ja ei oodanudki midagi erilist. Et keegi võiks mu vastu kena olla? Et tehtaks midagi minu heaks ja jaoks? Et keegi lausa mõtleks mu peale rohkem kui "see naine sinises kleidis"?
Muidugi juhtub nii kohati. Inimesed on täiesti ootamatult ilusad ja head, saadavad mulle sünnipäevakingitusi, arvestavad arvestusi päeva enne teisi õpilasi, ilma arvestuse ametliku tegemisega kaasneva pingeta, kannavad raha üle, nomineerivad auhinnale ...
Siis ma olen vaimustunud ja hingetu ja õnnest tumm.

Aga üldiselt ootan inimestelt väga vähe.
Ja ikka, IKKA õnnestub neil mind hämmastada sellega, KUI kehvasti võib mind kohelda, KUI hoolimatu olla, KUI juhm ja enesega rahulolev sinna juurde.

Ja mu latt on maas ning mina meeleheites. Niigi ju ei oota eriti midagi ja IKKA õnnestub inimestel mind halvastitegemisega hämmastada!

Ma ei oska enam vähem loota.
Kui vähe saaks inimestelt tahta, et neis mitte pettuda?! Et ära ÜLDSE midagi looda, ka baasilist inimlikkust mitte? Rõõmusta, kui kolm korda jalaga saad, nägu on verine ning hingamine katkendlik, sest luud jäid vist terveks? Niigi hästi ju!
Ja siis mul peaks olema tahtmine selles maailmas elada ikkagi, kus ma midagi head ei looda kelleltki?

Ikkagi loodan.
Vähe, aga visalt.
Nüüd mõtlen, et kui mu lati alt läbi minnakse, pole viga minus, et mul üldse on mingi latt.
Viga on neis, kes tegutsesid allpool seda taset, mida baasinimlikuks arvan.
Probleem pole minus ega minul. Probleem on neis.

Elagu kuskil omaette, aga oma maailma, oma ellu ma sihukesi ei taha. Nad läksid minu lati alt läbi - pole minu silmis enam inimesed.
Kui see on nende jaoks probleem, on see igatahes NENDE probleem.
Mitte minu oma.