Kurat, isegi kurb ei ole

Ennustan: saan igast muud värgid, mida tahan või mida isegi natuke tahan, suurt iha tundmatagi, mõned on oivalised (Totoro), mõned on pettumused, aga ma EI saa last.
Aga noh. Siis jääb lapsendamine.
Kui olen 41, hakkan selle üritamisega pihta.

Olen üsna ära harjunud (kahjuks) sellega, et kui midagi päriselt tahan ja arvan, et saan ka (ei tule õieti isegi pähe, et ei saa), saan vastu lõugu ja ei midagi rohkemat.
Ja noh, ma hakkasin lapsesaamisprojektiga (esialgu potentsiaalsetelt isadelt küsides) tegelema, kui olin 35. Nüüd saan üsna varsti 39, pole nagu titt lähemale nihkunud ja korraga annan endale aru, et aeg hakkab otsa saama.
Mis ma tahtsin KAHTE last veel?
Noojah. Naeraks, aga liiga kurb on.

Aga samas on (nagu armuasjadegagi) sees vaikne lootus, et kui ma ei looda, nagu ÜLDSE ei looda, äkki ikka juhtub.

Umbes selle valepidi-lootuse pärast on mul alati väga imelik olnud lugeda neid "lase lootusest lahti, siis saad" soovitusi.
Kui ma lasen lootusest lahti lootusega ikkagi selle lahtilaskmisega tahetut saada, ei lase ma ju tegelikult lahti? Soovitama peaks ju PÄRISELT lootusest lahti lasta, mõtteta, et "siis saad"? Sest muidu loodad ju edasi!

Nojah, mitte et üldse SAAKS lahti lasta.
Ma tean võimatust: mõneks ajaks suutsin sest meheteemast. Nii paar aastat.
Siis tuli tagasi. Ta on ju nii tore, me klapime nii hästi (välja arvatud, et mind ei huvita see ja see ning teda eriti too mitte), miks ei?
See on ilmselgelt mingi kultuuriline värk. Et mees ja naine, mõlemad kenad ja vallalised, võiksid ju paar olla, kui nad nagunii kogu aeg ninapidi koos on?

Oh, mul on sõprustega nii huvitav kogemustejada, et nutaks, aga on liiga naljakas.
Kusjuures ei saa isegi üldse öelda, et minu kogemuse järgi mees ja naine ei saa "lihtsalt sõbrad" olla, sest minu meelest - minu meelest, ma selgesti ei ole selle tundega normaalne - on seks osa heteroseksuaalide kahe soo sõprusest ja kui seda ei ole, pole inimesed kas päriselt sõbrad või on üks teisele seksuaalselt vastuvõetamatu või on inimene või inimesed mõlemad mingis muus monogaamses paarissuhtes.

Ma ei arva, et seks oleks midagi erilist ja töötaks mingite muude aluste peal kui muu klapp - ja seepärast muidugi nt Rongimees saigi mind maapõhja üllatada sellega, et kui meil seks omavahel ei sobinud, ta nagu ... ei hoolinudki enam minust?
Mis mõttes?!
Sõbrad oleme ju ikka?!
Kusjuures takkajärgi ta viimaks selgitas ja ma enam-vähem taipasin, et ta üritas olla minuga külm, et ma nii armunud poleks. Aga läks, nagu - läks.

Nojah, tundmine.
Tundmine.
Sa tunned, mida sa tunned. Ma tunnen, mida ma tunnen. Ma ei SAA tunda Valesti, sest Valesid tundeid pole olemas. Su tunded on sina, mu tunded on mina - ja sina oled arvatavasti (nagu minagi) tark. Targem, kui sa arvad. Lased mõistuse lõdvaks ja valid õigema raja, kui kõige mõtlemisega iial saaksid.
Ma ise enda puhul küll TUNDSIN seda juhtumas.

Võibolla põhjus, miks ma last ei saa, meest ei saa, miks suured asjad mu eest pagevad, on just see, et ma mõistusega arvan, et nii ei ole ju loogiline: olen kena ja tugevate looduslike naineolemise hormoonidega, lõpuks pean ju saama kasvõi keskmiste arvude teooria järgi? Ei saa ju kogu aeg viltu vedada?!
Ja üritan niisiis neid keskmisi arve ikka suuremaks teha, et tõenäosuslik viimaks ometi toimis juhtuda saaks.
Aga ei juhtu.
Titte pole.
Mõistuslik lähenemine ei vii kuhugi ikka ja jälle, ikka ja jälle. Ning mu elukogemus irvitab ja küsib: "No mida sa siis lootsid?"

Kusjuures ma ei ole isegi õnnetu. See lootus/mittelootus on juba nii sisse harjunud. Lõputu eneseiroonia.
Asjad, mis kõigi puhul toimivat paistavad, minu puhul lihtsalt ei tööta.
Noh, vähemalt saan end erilisena tunda siis.

Veel kutsikaelust

DISCLAIMER: Ma räägin ainult koerast, elust koeraga ja muud ei midagi.

Kutsikakool tekitas järgmisi mõtteid:

a) Ma ei jõua!
Sain umbes aru, mida tuleb teha, teisi koeri vaadates - mida treener ütles, unustasin kohe ära, mispidi koer peaks olema, kuidas seda saavutada, mis värk ... kuidas ma maiusega ta istuma saan, nii et tagumikule ei vajuta, mismoodi peo seest maiusega meelitada, mis ...
Mis me räägime sellest, et koer ei saanud aru - MINA ei saanud praktiliselt ühestki harjutusest aru enne teiste pealt vaatamist, et mis värk, kuidas käib!
Pealegi oli seal mingi süsteem, et koer käib vasaku jala juures ja siis parema käega teed asju, aga mina ja parem käsi ...

b) Mul on PISIKENE koer. Mõni kutsikas on bernhardiini oma (issandkuiarmas) ja mõni on krantsikutsu väga njuufaliku olemisega (ISSANDKUIARMAS!) ja need minu koera kasvu on sellised siredad ja taiplikud ja mina ise olen nagu mingi abitu karu omanikuna. Nemad on: poomile - vuhh ja üle, istu paigal, kui omanik su ümber ringi teeb - vabalt kohe. Nad istusid ja tõusid nii kiiresti, et olid raja juba lõpetanud ajaks, kui mina olin umbes neli sammu liikunud.
Õnneks meie kõrval askeldas kutsikas, kelle näol oli tegu kahe väga energilise tõu kogemata tekkinud ristandiga (husky ja berni alpi karjakoer - meil on ka 25% seda berni alpi sees, aga ossa püha püss, KUI palju rahulikum!) ja tal oli vähemalt sama raske korraldusi täita - mul oli see jama, et ma ei jõudnud ISE aru saada, mis nüüd tegema peaks, rääkimata info koerale edastamisest, tal oli, et kutsikal läks kõik mahv selle peale, et mitte tormata ja paigal olla. Muuks ei jäänud midagi üle.

c) Totoro on vist lühinägelik. Päris pime ei ole, see oleks ka muidu märgata olnud, aga seal oli üks harjutus selline, et omanik jookseb eest ära ja kutsub, siis treener laseb koera rihma lohisema ja teoorias siis jookseb koer omaniku juurde.
Bernhardiinikutsu igatahes ei jaksanud, väsis poolel teel ära ja tuli treeneri juurde tagasi, njuufataoline ikka napilt tegi raja läbi, aga Totoro jaksas küll - jooksis kolmveerandi raja peale (no "raja", tegelt koolitusplats oli põllu moodi ja me jooksime nii 60 meetrit vast), aga seks ajaks oli ta silme ees 7 inimest, ja ta peatus segaduses, jooksis tagasi, jooksis edasi, jooksis ringiga tagasi - ja kuigi ma hõikusin ja kutsusin, ta lihtsalt ei leidnud mind üles. No lõpuks ikka, aga segadusesolek oli selge.
Ja ma mõtlen, et kui ma poest tulen ja tema poe ukse taga rihmas ootab, ega ta ei hakka kohe vänderdama ega ilmuta äratundmist, kui ma nähtavale ilmun. Kuskil 10-15 meetri peal alles.
Kui ta lihtsalt ei näe kaugemale, oleks ta käitumine tegelt arusaadavam kui mu senine arvamus "no ta teeb nii, selge".

d) Aga vähemalt on teisedki kutsikad seal "ta pole enne teiste koertega praktiliselt suhelnudki" ja üksteisest nii põnevil, et muud ei taipa. Totoro ei old ainus.
Ta ei ole teiste koertega praktiliselt suhelnudki mitte seepärast, et pole ühtegi näinud, vaid ta kardab täiskasvanud koeri. Ka siis, kui nad kasvult umbes talle põlvini on. Huvitav on küll, jube põnev lausa - aga eemalt vaadata (jälle nii 10-15 meetrit), mitte ligidalt. Lähedalt on jube!
Ta on ÜHE täiskasvanud koeraga (pisike) üksteist nuusutanud. Muidu poeb minu selja taha ja istub maha, välja tuleb, kui teine koer seljaga on. Siis talle järgi vahtida ja tasakesi järgigi minna võib küll, aga näoga olev võõras koer on HIRMUS.

Nojah.
Ja siis oli koolipäev (45 min, rohkem ei oleks hästi jaksanud ka) läbi, läksime ära rongi peale (ja ma unustasin aiaposti kõrvale maha kilekoti koerakakaga, paari tunni eest tuli meelde) ja kurat - rongini oli poolteist tundi.
Nii et ma ootamise asemel otsustasin, et ah, Niitväljalt Keilasse saab selle ajaga küll, ning asusime kõndima. Mingi 8 km või nii, pole ju hullu?
Noh, arvestades, et Totoro IKKA VEEL magab (pissi- ja söömispausiga), vist natuke oli.

Normaalsed inimesed (loe: kõik teised) olid muidugi autodega. Aga noh. Ma ei ole tegelt õnnetu. Vihma ei sadanud (aint veidi rahet ja lund), valgus oli ilus, külma tuult ka polnud ... polegi ammu üle 4 km järjest kõndinud.

Vat eile oleks rõve kutsikakoolis käia ja siis perroonil oodata olnud. Kõndima poleks vist sellise ilmaga hakanud. Aga võibolla oleks ka, sooja saamiseks. Vihm ja külm oli - aga tänaseks sai kombe ju.

MaiVÕI, kui nunnu ta on

Mu koer on nii nunnu.
Nagu.
Ma ei suuda seda sõnades kokku võtta kuidagi. Kuidas ta vaatab, milline pilk tal on, kuidas ta pea viltu pöörab, kui asju hoolikamalt uurida võtab ...

Aga vähemalt üht saan sõnastada: käisime jalutamas ja kuna tema pööras tähelepanu teeäärele, vaatasin ka mina sinna.
Kuram, teeäär on ootamatult huvitav! Toores kartul. Kaks meetrit edasi tomat, kergelt mädanenud. Veel edasi poolik toores kartul. Mis värk, ühepajatoi ... ja mis kuradi meeleheitlik sirin see siis nüüd on?! Totoro?! Mis see on sul seal?!
Tõmban koera rihmast eemale ning väike paks lind lendab ikka meeletult siristades minema.

Ausalt, ise ka ei usuks, kui näinud poleks. Veel uskumatum, kui avastada suvel linnupoeg oma kassi, keda täiesti jahiinstinktita ühikuks pidasin (ta ei mängi ühegi asjaga, millega normaalsed kassid, kui liputada ta silme ees näiteks paela otsa seotud poroloonitükki, heidab ta sellele põlgliku pilgu, kui "mänguasi" häält ka teeb, lahkub jälestusega), käppade vahelt. Sest seesinane polnud isegi linnupoeg, oskas täiesti lennata, Totoro oli kogu aeg rihma otsas ning samas on ta suur linnuhuviline, tardub põnevusest, kui maas kõndivat varest näeb.
Kuidas KURAT ta selle siristaja käppade vahele sai?
Teeäärtes leidub tõesti KÕIKE, kui vaid vaadata - vist.

Ma olen nii võlutud, nagu oma ihust titegi puhul vist oleksin. Kuidas ta tuleb mu une ajal, pall suus, ning teeb voodi kõrval viisakalt ja vaikselt "niits-niits-niits". Kuidas ta tuleb esikäppadega sülle ("minu pisikene SÜLEkoer!") ja on nii pehme ja kallistatav ja leebe. Kuidas ta söögiandmisel juba enne korraldust "lama!" pikali heidab ja mulle lootusrikkalt alt otsa põrnitseb, et kas nüüd on õige v? NII NUNNU!
Mu poeg paistab samamoodi arvavat (ehk teisest toast on kuulda: "Nii armas! Issand kui armas!!!!")

Muidu on rahulik. Pea käib ringi. Kogu aeg. Aga no selliseid perioode on kord kahe nädala järel 4-5 päeva ikka, pole hullu, ei valuta ju. Kirjutan korralikult 200 sõna päevas, loen Gaimani mitteilukirjanduslikke tekste (tore inimene on tore!) ning hoian kokku, sest kutsikakool JA hambaarst, mõlemad.
Aga kuna Poeglaps toetab oma sünnipäevarahadega (need on LAENUKS, mitte päriseks), saame hakkama jubedalt kitsutamata.
Kuidagi väga hea on, noh.

Kui last ei saanud, võtsin koera. See oli jube hea otsus. Armastuse ülejäägid said kohe hea koha ja armastust tuli üha juurde nagu ikka armastatute arvu suurenemisega.
Ainult, noh - tulevikkuvaatamisega on kehv lugu. Sest ISEGI kui ma Totorot ära steriliseerida ei lase ja mingil hetkel talle kutsikad orgunnin jne, ei ole väga loota, et hea kasvatus, mille ma oma koerale annan, MINGILGI määral kutsikatele edasi kanduks.
Lapsed on ses mõttes elujõulisem valik, et nende puhul läheb ka kultuuriline järglus palju tugevamalt edasi. Ei pea olema geenid, oled tore ema ja su laps (mittebioloogiline) saab selle pealt juba toredam.

Aga noh, kui ei ole inimlast, on koeralaps ja ta on oivaline! Ülehomme esimene kutsikakooli päev. Eile käisin ettevalmistuseks koeraga sinna kohta rongiga sõitmas ka, et ta poleks šokki rongisõidust ja siis kutsikakoolist takkapihta.
Läks suht okeilt, kuigi rongis oli selline laps, keda ka teised inimreisjad süngelt kommeteerisid, et kui ta natuke suurem oleks, paluksid ta maha tõsta, sest ta LÖÖB ju.
See ei ole okei.

Kui ikka hinnatakse, peab ju hästi olema

Olgu, vahelduseks ininapostidele "võiks ju nii olllllllla, võiks ju naa, miks inimesed ei teeeee ..." (ma TEAN, et tegelt ei puutu teiste arvamused minusse ning kui ma suudaksin ennast nende positiivsuseta tasakaalus hoida, oleks mulle kõik hea. Ma lihtsalt pean olema selleks füüsiliselt üleni tasakaalus, ei haige, ei väsinud, ei näljane jne, mis on suhteliselt raskesti saavutatav seisund, kui olla mina ja mitte oma vajadusi jooksvalt-lennult tuvastada) saan ühe rahuloleva ka teha.

Sest magasin kella üheni ühe koerapissitamispausiga poole kaheksa ajal, mul on hea olla, kuskilt ei valuta ja jee.
Nojah, ja väliseid paisid tuli ka (Varrak taotlebki Kulkalt raha mu raamatu jaoks, neile meeldis, täpsemalt KRISTA KAERALE meeldis, jai!), annetused, nii et saan kergema südamega reedel hambaarsti juurde minna, ja Totoro mängib omaette innukalt tennispalliga ega ürita köögipõrandalt linoleumi üles võtta (sellega ta alustas paar päeva tagasi üsna edukalt =P).
Kuna köögipõrand on nüüd tänu mu koera ponnistustele ebatäielik, mõtlen, kas peaksin oletatavasti kunagi saabuva uue raamatuilmutamisrahaga köögis remonti tegema.
Aga see on nii raske ju! Ma ei tea, juba pliidi ja kappide väljatoimetamine tundub jube ju!
Ise saaksime küll vahepeal ema juures elada (ta maja on järjest tühjemaks jäänud viimasel ajal, sel nädalal elab seal täitsa üksinda, sest mu tütar on oma isal Saamimaal külas), isegi koer poleks vast ületamatu takistus - aga NII RASKE on sellele mõeldagi!

Oi, mul on palavik!
Oi, mu pojal on veel märgatavalt kõrgem palavik!
Me ei ole mitte viimaks terved, vaid vastupidi, korralikult haiged!

No selge, siis ma lihtsalt rõõmustasin nii hirmsasti, et Krista Kaerale meeldis mu kirjutatu.

Olin selle romaani üle omal ajal päris krdi uhke, aga kuna Tänapäev ei hinnanud teda üldse, Fantaasias ka ei tahetud ning mul puudus pealehakkamine veel midagi temaga teha, jäi lihtsalt Dropboxi.
Sest noh: ma olin NIIIIIIIIIIIIIIIIIII palju teinud juba ja ma hästi ei jaksanud rohkem.
Nüüd tegin ümber (osa kustutasin ära, osa kirjutasin pikemaks ja ilusamaks, kuigi põhituum jäi samaks) ja koos kahe sama maailma jutuga, mis varem ka paberil ilmunud, ent mille lepingujärgne "teistele ei anna" möödas on, peaks hea raamat tulema.

Olen päris krdi elevil - noh, seda enam, et sedagi käsikirja on nii mõnigi kirjastaja enne lugenud ja tagasi lükanud.
Ei, ma olen nõus, et nüüd on parem, ma parandasin. Aga ega ta enne ka HALB ega isegi kehvapoolne olnud.
Palun, selge näide, kuidas ma oma otsuseid ei usalda: mul ei olnud kelkimise tunnet, et tegelt on hea asi, mis siis, et kellelegi ei meeldi,
kuni Krista Kaerale meeldis.
Ja nüüd on küll fakkjee ja keskmine sõrm kõigile, kes kas "ei" ütlesid või lihtsalt vaikisid.

Kõik need tätokad, kõik meenutused endale, et krt, miski ei loe peale mu oma hinnangu - sittagi, IKKA tundub alles teiste hinnangu peale, et hea on.
Mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii raske uskuda, et ma teen midagi hästi, olen kuidagi hea, ja muidugi, kui siis võrgupäevikusse tulevad kommentaarid, mille sisuks on, et olen halb ja nõme inimene, ma saan väga haiget.
Sest noh - kui ma ise olen juba otsustanud, et seda ja seda ja seda olen hästi teinud, ma pean asjas ikka väga kindel olema. Kui siis öeldakse, kuidas olen loll ja halb inimene ja need asjad on äärmiselt kehvasti tehtud, on ikka VÄGA wtf.
VÄGA.
Ma ei mõtle ümber, kuid et ning kuidas teised APSALUUTSELT pihta ei saa, ent omavad ülbust halvasti öelda, on ikkagi hirmus näha.

Eks tasuks veel arvustuselinke ka panna? Ausalt, ma ei ole enam päris kindel, et kõik arvustamised kätte leian või et mul on meeles neid jagada (mingi popp olen vist?), aga no siin igatahes on veel mõni:

Inglise keeles
Postimehes, neile, kes omavad ligipääsu (mina nt mitte =P)
Kas ma Õhtulehte jagasin juba?
Loteriis - no seal on erinevad kirjutajad, seesinane on värskeim minu lugeja olnud