Veel kutsikaelust

DISCLAIMER: Ma räägin ainult koerast, elust koeraga ja muud ei midagi.

Kutsikakool tekitas järgmisi mõtteid:

a) Ma ei jõua!
Sain umbes aru, mida tuleb teha, teisi koeri vaadates - mida treener ütles, unustasin kohe ära, mispidi koer peaks olema, kuidas seda saavutada, mis värk ... kuidas ma maiusega ta istuma saan, nii et tagumikule ei vajuta, mismoodi peo seest maiusega meelitada, mis ...
Mis me räägime sellest, et koer ei saanud aru - MINA ei saanud praktiliselt ühestki harjutusest aru enne teiste pealt vaatamist, et mis värk, kuidas käib!
Pealegi oli seal mingi süsteem, et koer käib vasaku jala juures ja siis parema käega teed asju, aga mina ja parem käsi ...

b) Mul on PISIKENE koer. Mõni kutsikas on bernhardiini oma (issandkuiarmas) ja mõni on krantsikutsu väga njuufaliku olemisega (ISSANDKUIARMAS!) ja need minu koera kasvu on sellised siredad ja taiplikud ja mina ise olen nagu mingi abitu karu omanikuna. Nemad on: poomile - vuhh ja üle, istu paigal, kui omanik su ümber ringi teeb - vabalt kohe. Nad istusid ja tõusid nii kiiresti, et olid raja juba lõpetanud ajaks, kui mina olin umbes neli sammu liikunud.
Õnneks meie kõrval askeldas kutsikas, kelle näol oli tegu kahe väga energilise tõu kogemata tekkinud ristandiga (husky ja berni alpi karjakoer - meil on ka 25% seda berni alpi sees, aga ossa püha püss, KUI palju rahulikum!) ja tal oli vähemalt sama raske korraldusi täita - mul oli see jama, et ma ei jõudnud ISE aru saada, mis nüüd tegema peaks, rääkimata info koerale edastamisest, tal oli, et kutsikal läks kõik mahv selle peale, et mitte tormata ja paigal olla. Muuks ei jäänud midagi üle.

c) Totoro on vist lühinägelik. Päris pime ei ole, see oleks ka muidu märgata olnud, aga seal oli üks harjutus selline, et omanik jookseb eest ära ja kutsub, siis treener laseb koera rihma lohisema ja teoorias siis jookseb koer omaniku juurde.
Bernhardiinikutsu igatahes ei jaksanud, väsis poolel teel ära ja tuli treeneri juurde tagasi, njuufataoline ikka napilt tegi raja läbi, aga Totoro jaksas küll - jooksis kolmveerandi raja peale (no "raja", tegelt koolitusplats oli põllu moodi ja me jooksime nii 60 meetrit vast), aga seks ajaks oli ta silme ees 7 inimest, ja ta peatus segaduses, jooksis tagasi, jooksis edasi, jooksis ringiga tagasi - ja kuigi ma hõikusin ja kutsusin, ta lihtsalt ei leidnud mind üles. No lõpuks ikka, aga segadusesolek oli selge.
Ja ma mõtlen, et kui ma poest tulen ja tema poe ukse taga rihmas ootab, ega ta ei hakka kohe vänderdama ega ilmuta äratundmist, kui ma nähtavale ilmun. Kuskil 10-15 meetri peal alles.
Kui ta lihtsalt ei näe kaugemale, oleks ta käitumine tegelt arusaadavam kui mu senine arvamus "no ta teeb nii, selge".

d) Aga vähemalt on teisedki kutsikad seal "ta pole enne teiste koertega praktiliselt suhelnudki" ja üksteisest nii põnevil, et muud ei taipa. Totoro ei old ainus.
Ta ei ole teiste koertega praktiliselt suhelnudki mitte seepärast, et pole ühtegi näinud, vaid ta kardab täiskasvanud koeri. Ka siis, kui nad kasvult umbes talle põlvini on. Huvitav on küll, jube põnev lausa - aga eemalt vaadata (jälle nii 10-15 meetrit), mitte ligidalt. Lähedalt on jube!
Ta on ÜHE täiskasvanud koeraga (pisike) üksteist nuusutanud. Muidu poeb minu selja taha ja istub maha, välja tuleb, kui teine koer seljaga on. Siis talle järgi vahtida ja tasakesi järgigi minna võib küll, aga näoga olev võõras koer on HIRMUS.

Nojah.
Ja siis oli koolipäev (45 min, rohkem ei oleks hästi jaksanud ka) läbi, läksime ära rongi peale (ja ma unustasin aiaposti kõrvale maha kilekoti koerakakaga, paari tunni eest tuli meelde) ja kurat - rongini oli poolteist tundi.
Nii et ma ootamise asemel otsustasin, et ah, Niitväljalt Keilasse saab selle ajaga küll, ning asusime kõndima. Mingi 8 km või nii, pole ju hullu?
Noh, arvestades, et Totoro IKKA VEEL magab (pissi- ja söömispausiga), vist natuke oli.

Normaalsed inimesed (loe: kõik teised) olid muidugi autodega. Aga noh. Ma ei ole tegelt õnnetu. Vihma ei sadanud (aint veidi rahet ja lund), valgus oli ilus, külma tuult ka polnud ... polegi ammu üle 4 km järjest kõndinud.

Vat eile oleks rõve kutsikakoolis käia ja siis perroonil oodata olnud. Kõndima poleks vist sellise ilmaga hakanud. Aga võibolla oleks ka, sooja saamiseks. Vihm ja külm oli - aga tänaseks sai kombe ju.