Aga millekski on - kui olen ühe sellise üle elanud, nii et tabletid poole peal otsa saavad ja mul on vahepeal tõsiselt halb olnud, kukub ümbert ära igasugune idee sellest, kuidas peaks ikka Tegema ja Saavutama ja nädalatrennid täis tegema ja kirjutama ja ... jääb üks asi: hoolitse, et sul (mul) oleks võimalikult hea olla.
Ja tegelikult just SEE on elus põhiline. Kõik muu võib olla või mitte olla, aga omaenda isiku eest hoolitsemine on peamine.
Et jutt ei kasva pikemaks?
Et ma ei tee mitte ühtegi ühikut trenni?
Et ma ei tee süüa ja koristan aint vaikselt päeva jooksul proloonitükke põrandalt (Totoro leidis täna, et vana sohvapadi, mis on kogu aeg põrandal vedelenud, tuleb puruks närida)?
Ja täpselt keda see huvitab?! Kellel selle võrra halvem elada on?
Vat nii.
Kui mu jaksumeeter on omadega täpselt seal, et "jään ellu, kui lasen end lõdvaks ja teen ainult, mida konkreetselt sel hetkel tahan", ei tule ka rumalaid mõtteid selle kohta, et teeks äkki veel asju, rohkem asju, oleks vaja veel ...
Ei ole vaja. Kõik on see, mida tahan, ja kui ma ei taha, ei ole vaja teha ka. KELLELEGI ei ole vaja. Kas keegi saab õnnelikumaks, et mul on hästi halb? Noh, kui saab, mingu nad ka persse, selliseid inimesi ma ei taha ju toita ja katta. Aga kõik, kes hoolivad esimeses järjekorras, et mul hea oleks, ja alles teises, et see või too tehtud saaks, ju RÕÕMUSTAVAD, kui ma end hoida otsustan, dohh.
Ja no teha suutmine ja tegemine siis, kui on hea, on TEGELT selle "teen, mis tahan" taustal tautoloogilised. Kui tunne on hea, on hea, saab asju teha ja ei ole probleemijusugi. Ja kui on halb, nii et ei taha teha, on halb ja ei tee.
Mille üle ma ikka ja jälle imestan, on üldine usk, et nõnda suhtudes ei taha inimene kunagi midagi teha ja ei teegi midagi.
Ma kahtlustan, et sedasi arvajate näol on tegu inimestega, kes on nii ära vaevatud oma pidevast endasundimisest, et nad ei saa aru, kuidas üldse on VÕIMALIK tahta teha. Eieiei, ei saa olla ...
Aga minu iva on, et saab ja TAHADKI.
Natuke (või palju) jube on, et on umbes 456 inimest juba mu lugejategi seas, kelle meelest nii ei saa, pole võimalik. Ainult peab-peab-peab ja ei kujuta ette ka, et teistmoodi on võimalik.
Oi kui tark ma olen ...K. Näe, see pilt illustreerib hästi, miks sina oled inimene olemises palju osavam kui mina
vvn: nojah, mu huviala on teine
aga vahel see ajab ka meeleheitesse, et ma niiii palju olen inimene olemist uurinud ja aru saanud ja jee - ja kuidagi IKKAGI ei tule see inimene olemine mul välja sama hästi kui suvalisel Mannil Viimsist
Lp Mann, see ei ole kuidagi halvustav, onju?
Aga täpselt.
Jubedalt üritan seda inimene olemise teooriat omandada juba nii kaua, aga ikka mul mõned asjad üldse välja ei tule, tunne ja mõistus lähevad täiesti lahku oma tunnetamises ja mõistmises ja nutt ja hala.
Mõnes mõttes ongi ju mõistlik ning vaba lihtsalt elada ja mingit teooriat üldse mitte omandada, teha, nagu tundub.
Lihtsalt mina ei suuda. Mulle ei tundu nii tugevalt, et mõistust vaja ei oleks. Aga krt, mõistus ka tunnetest üle ei jookse ja mina ka ei tea, KUIDAS elada.
Lihtsalt ... teen oma parima.
Lihtsalt ... mul on parima tegemiseks teooriaid tarvis.
Inimeseks olemise reeglitest.
VastaKustutaMinul on siiamaani, olenemata sellest, et ma juba olen üle 30ne, raskusi sellega, et MIKS ometi ei lähe kõik see, mida lapsepõlves maailma kohta õpetati päris eluga kokku. Et ma siiamaani ei suuda lahti lasta sellest usust, et kui oled hea ja tubli, siis läheb kõik hästi.. ja iga kord kui hea ja tubli olemisest hoolimata kõik pekki läheb, siis on minu esimene reaktsioon ennast peksta, sest ju ma siis ikka ei olnud piisavalt hea ja tubli, sest kui ma oleksin päriselt piisavalt hea ja tubli, siis ju ei juhtuks pahad asjad...
Ja ma olen saanud ikka väga palju elult seda õppetundi, et see reegel ei kehti, aga no ikka ei suuda päriselt lahti lasta.
Ja lisaks siis selle reegli alamreegel, et heade ja väärtuslike inimestega käitutakse hästi ja neid hoitakse, millest tulenevalt.. kui keegi minuga sitasti käitub, siis tekib minu ajus automaatselt järeldus, et mitte see käituja ei ole sitapea, vaid ju siis mina ei ole piisavalt väärtuslik.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaKõik ei käitu nii, B.K. Või noh ...
VastaKustutaMul on ENDAL halb, kui teistel on halb, ükskõik kui kasutud nad mulle muidu on. Phmt jah, ma teen endale head nende olemist parandades, sest ma ei taha, et minul halb on.
Aga ma lihtsalt ei suuda empaatiline olla inimeste suhtes (ses kitsas valdkonnas, teistes ikka ja täiega), keda ei mõjuta teiste halbolu. Et neil ONGI kama.
Nagu ... kuidas nii saama?
See pai saamine ja õigustatud ootus sellele - mul on siiiiiiiiiralt kama.
Minu jaoks ei ole õigustatud ootusi olemas. Inimesed kas on sinu vastu head või pole ja see on nendes ja nende otsustada, mida mina seepeale teen või tunnen, minu sees ja täisti teine asi.
Ma ka arvan, et kui üldse on olemas koht, kus õigustatud ootus on õigustatud, siis on see lapsel oma vanema suhtes.
VastaKustuta(liis: mhmh, mhmh, ma ei oska midagi tarka vastata, kui mul samamoodi on =) )
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaMa andsin sulle võimaluse, aga no kui inimene niivõrd millestki aru ei saa, pole mul talle (sulle) midagi öelda. Palun ole edaspidi vait või ma kustutan su kommentaarid, sest mulle ei meeldi, et minu pinnal avalik jama lokkab.
VastaKustuta/loen nüüd kommetaari siiski ka läbi - vastamiseks piisas mulle kahe esimese rea tekitatud vaimupiinast.
ma tänan võimaluse eest
VastaKustuta