Ikka veel ei valuta!

Tänane suurvõit: ma olen IKKA VEEL peavalutu.
Nagu - oo.
Nagu: jee mina. Hea keha.

Aga kõige otsa sõi Totoro ära nii oma viimased krõbuskid kui ka kondid ja on siukse näoga, et NOH? See oligi kõik v?! Nii et tegelt ütleb mu südametunnistus, et peaks veel poodi minema.

Kuna ma enne olen sõitnud pealinna, seal 4 ja pool tundi imikut hoidnud, siis pealetükkiva kerjusega suhelnud, sõitnud kodulinna tagasi, käinud oma uues korteris, saanud sealse võtme, vedanud oma ema ja laste abiga sinna korterisse teise käe poest ostetud üpris suure riiuli ja väikese nõudekapi seinalekinnitamiseks, talunud koera hüsteeriahoogu (ta läheb alati imelikuks, kui temaga koos on väljas üle ühe inimese ja nüüd oli NELI), söötnud ema ja tütart isetehtud burritodega, tütrel oma juukseid masinaga lõigata lasknud, leppinud kokku igatöönaisega, et ta tuleb mu uut korterit vaatama ja augusti teises pooles remontima, ja siis maganud, kuni koer mu nälga kurtes äratas, ei ole väga konditsiooni veel poodi ka minna.

Aga noh - kes küsib mu enesetunde järgi, kui on nagunii vaja koeraga õue minna ja poeg magab õndsa und (sest enne  aeti ta üles, et riiulit vedada)?
Jap. On vaja, siis on vaja.
Ok, lähen poodi, lähen.

***

Jõudsin tagasi. Kõndisin pool maad kinnisilmi ja nagunii oli üsna varsti selge, et koer ei olnud "Tahan veel süüa!, vaid "Mul oleks tegelikult nüüd eritada ka vaja!"
Aga mul on poeskäigu tagajärjel kilo koerakrõbuskeid, 50% peale allahinnatud moosipirukaid (ööaeg ja Poeglaps leiab, et moos sobib pirukasse hästi) ja 4,5 liitrit mineraalvett.
Kindlasti on see kõik millekski hea.

Imik, muide, oli ülinunnu. S.t. mitte lihtsalt armas (seda nagunii, aww, AWWW!), aga phmt ta ainult magas ja sõi ning ainus aeg, kui protestida võttis, oli unest ärgates, kui söök veel suhu jõudnud ei olnud. Ema väitel nutab ta ka, kui mähe märg on, aga kuigi ma vahetasin ühel unest ärkamise ja nutu hetkel veidi märja mähkme kuiva vastu, laps rahunes, kui söök suus, mitte kui taguots kuivas ümbrises.
Ilmselt aitas kaasa ka, et kui ta oli ära söönud, panin ta iga kord kohe vankrisse ja läksime kõndima, mis mõjub kõigile tittedele, keda tean ja teadnud olen, väga uinutavalt.
Mul kerge seda vankriga jalutamist teha, mul on muu elu ka. Titeema olles ei ... olnud nii kerge.
Eriti tite JA viieaastase ema olles.
Aa, et mees võiks ka lapsega nagu asju ette võtta, näiteks jalutamas käia? ... ma ei tea, mis mehed teil olnud on või millised mehed te ise olete, aga kui mina noor olin,  siis sel üürikesel ajal, kui ma üldse elasin mingi mehega koos, kui titeema olin, ma ei saanud isegi duši all käia, ilma et murelik isa poleks ukse taga: "Ta nutab! Tule ruttu välja!"
Jaah, ilmselt ma oleksin pidanud teda kasvatama ja õpetama, aga ma olin ka ainult 22, eks ole, ja mul ei olnud ema oleminegi veel selge, rääkimata sellest, et kellelegi isa olemist õpetada. Ma võtsin nii, et tema on ise isa, nii et ilmselt isad on sellised siis, ja kogu marmelaad.

Kui tolle täna hoitud beebi emaga rääkisin, siis tal oli suht sama suhtumine kui minul: üksikema olla on NII PALJU KERGEM, kui mehele ka veel ema eest olla.
Mhmh.
Mhmh!!!

Aga ma ei lähe talle homme taas lapsehoidjaks, kuigi ta küsis. See pole küll tema ega tita pärast üldse (nad on imelised), kuid mul on täna tõesti raske päev olnud ja ma lihtsalt ei jaksa.

Endale meeldida

Tegelt oli eile sitt päev, sest koeral oli kõht lahti, magasin vähe, ning mulle mõjub see väga.
Ja täna tundub ainult hirmus vähe parem olema, sest ütlesin minimaalse urinaga hommikul pojale (kes kell 09.10 ei olnud veel ööund magama läinud, aga kel on õhtul kell 18 jalgpallitrenn), et kle, mine ometi magama! ja too vastas: "MIKS? Kooli ma läksin sama vähe maganuna ja probleemi polnud!" ja virutas oma toa ukse kinni.
Ok, ma lühendasin. Tegelt me vaidlesime mõnevõrra kauem.

SIis lugesin asju ja otsustasin, et inimesed on saatanast.
Mõnede eranditega, aga üldmentaliteet on karm ja pole ime, et nördin maapõhja, sest minu pihta ollakse nördinud asjade pärast. Tegelt isegi pohh, mis asjade.
Lihtsalt asjade.
Ela nii, nagu meile meeldib ... EI ELA. Neverever! Elan nii, nagu mulle meeldib, teil on vabadus mitte lugeda, mitte toetada, mitte sallida.

Tõesti ikkagi arvan (ritsiku viimane post), et kui ei meeldi, mine ära. Kui ei taha sellele inimesele annetada, ära anneta. See ei tähenda, et pead misjoneerima, kuidas kõik, kes annetavad, on lollid ja see isik ise üldse vastik ja kuri ja talle ei tohigi annetada. Kui sulle käib närvidele, et aluspesus mööda linna käiakse (khm, mina ja jooks sportrinnahoidja väel, pluusi peale panemata), ära käi ise ja kui häirib, et teised käivad, püsi seal, kus teisi inimesi ei ole. Nagunii käitub keegi nii nagu sulle ei meeldi.
Ohutum on inimesi vältida.

Ei taha ohutust, tahan viriseda?
Nojah, mina ei pea seda virinat lugema siis ju. Minu valik, kui ei taha, ära loe, Triinu.
Ei taha ohutust, tahan tülitseda (nagu mina, noh)? Tülitse, kustuta kommentaare, las inimesed olla lollakad, see ei ole sinu ega minu asi!
Vapper oleks mitte vastu hakata, vaid alla neelata ...
EI ole minu asi, mis kellegi teise meelest on või ei ole vapper. Minu meelest on nii, nagu mina arvan ja kurat, mine persse, kui tuled mulle seletama, et arvan valesti.  MINU elu!
Nende elu (MINU elu), nemad elavad (MINA ELAN!)

Keerasin selle posti kommentaarid üldse kinni.
Sest ma ei taha, et minu pihta virisetakse.
Ei ole minu asi, kui teile ei meeldi. Kui meeldib ... noh, ma ei tunneks eriti midagi. Sest ma olen parasjagu kuri ja võitlevas meeleolus.
Ja nagunii ei meeldi, noh.
Mis siis. Ma ei ela selleks, et teile meeldida. Ma elan selleks, et endale meeldida.

Hilisem lisa ehk postskrimptum ka

Mind aitas sel puhastava viha teel väga väga väga ritsiku viimane blogipost. Õigemini selle kommentaarid. Ritsik rääkis asjadest, mis teda häirivad ja vihastavad ja kommentaarium oli (peamiselt, Kaur, PEAMISELT): "Hissand, kuidas nad võivad!"
Mina lugesin omakorda neid ja olin: "Appi, see on täpselt sama jutt, mis nad mulle rääkisid, aga oma blogis oma käitumise kohta ma millegipärast ei suutnud seda võtta kui kümneaastaste tänitamist "ta poosetab oma uute kingadega" (ehk = ta käib nendega) ja "kuidas ta küll tantsib, käte ja jalgadega, peab ju sedasi!" (lihtsalt tammuma phmt, mu väga vana trauma ajast, kui olin 9 ja mind tuldi õpetama, kuidas peab lastelaagri diskol tantsima).
Inimesed kaagutavad kooris, ainsaks tulemiks: "Aga MEIE oleme targad ja head!"

Kui aru sain, et käib siuksel tasemel karjajutt-tänitamine ja samal tasemel tänitamine käis ka minu ja koerakaka teemal, vihastasin, et inimesed nii lollid on.
Klaar ja puhast tunne tekkis kohe.
Tõdesin, et mul ei ole sihukestega midagi teha. Ja läheb.

Erandi tegin Pärdikute Päevaraamatule, sest Rentsi emotsionaalsusega ma olen suht ära harjunud. St  ma üldiselt pean teda lakmuseks, kuidas inimesed mõtlevad, sest ta on üsna terane, üsna arutlev ja samas väga emotsioonide peal toimiv. Isegi võrreldes minuga on Rents kaugelt emotsionaalsem (ja mina toimin tunnete pealt KOGU AEG), sest mina kaalutlen automaatselt enne, kui (tema puhul enamasti kirjutava) seisukoha võtan, ja pea alati toob mu kaalutlus kaasa "mis see minu asi on, lõpuks" - aga tema lendab peale.

Loogika

Kaotasin ära ühe tennise.
KUIDAS see võimalik on?!?!
Mitte kuskil ei ole. Üks tennis on, teist pole. Aaaaaah! MISMOODI?!

Ok, olles siia ka ulunud ja mõelnud, et EI OLE JU VÕIMALIK???, otsinud veel, leidsin üles. Kapi ees tõuksi taga.

Eile juhtus sama mu pangakaardi JA ID-kaardiga korraga. Ühte oli vaja poeskäimiseks, teist raamatukogus käimiseks, kotti nad läksid ja koju tagasi jõudes EI OLE! Otsisin koti läbi. Uuesti. Otsisin kõigist taskutest. Ei ole võimalik ju! Sest oleks võimalik, et ma ÜHE kaardi ära kaotan, emma-kumma, aga ma kasutasin neid täiesti eraldi ju, mis mõttes mõlemad ...???
Kui olin leppinud, et kaarte põle, ja valmistusin juba poodi ja raamatukokku helistama, tuli mõte laenatud raamatute sisse ka vaadata ja bingo! Seal nad olidki.

Lühikest aega Pärast Rongi ostsin tütrele türkiiside ja hõbedaga kõrvarõngad. Ma ei osta KUNAGI selliseid asju, aga PR olin natu ... mittevägaadekvaaatne ja mul OLI selleks raha.
Ja kaotasin nad kotti ära. Otsin ja otsin, igale poole vaatan neli korda, lepin, et jätsin poodi (mitte et oleksin ideele tulnud poodi küsima minna) - ja nädal hiljem leian IKKAGI sealt kotist, mida hoolega-hoolega läbi otsisin palju kordi.

Ütleme, ma ei ole otsimises väga kibe käsi.

Tegelikult kaotamises ka mitte, aga kui asi juba kadunud on, mu tõenäoline selle leidmine töötab visaduse ja loogika, mitte tähelepanelikkuse peal.

Mingi parema poindita kui "mul oli tennis kadunud, wtf!!!" jutt.

Muidu tuli mul eile ka tagasi see imeline tunne, et TÕESTI pole oluline, mida teised arvavad, loeb ainult mu enda arvamus. See on nii hea tunne - aga tänaseks on ta jälle läinud, paraku.
Halb uni, sellepärast. Minu halvad uned ei ole õudukad (v.a. väga väga harva, kord viie aasta sees vbla), vaid mu sotsiaalse suutmatuse demonstratsioonid. Ahistustunne, "kas ma tegin üldse õigesti???", kui ma omast arust olen lahendanud mõistatuse, mille kallal teised päevi ja päevi pead murdnud - kuid miks siis ei tunnustata ja kiideta?! Ma tegelt ei lahendanud? Kelleltki küsida ka ei jõua, kõik kaovad enne, kui formuleerin! Ja/või inimesed, kes päriselus on mu kari ja turvaline keskkond, on unenäos suht heatahtlikud, aga ei pööra mulle tegelikult tähelepanu ega saa aru. Neil on omad asjad ajada ja mina või mu tunded ei tule meeldegi.

Sellistest unedest ärgates on alati "aga äkki nii ongi? Nad ei armasta mind, on lihtsalt sõbralikud?!"
Ma ei saa selle mõtte kummutamiseks ka oma inimtundmise peale loota, sest on kujukalt ja palju kordi selgunud, et too "inimtundmine" pole pädev.
Ma hindan inimesi enda järgi, ent inimesed ei ole nagu mina.
Peaaegu kunagi.

Ma olen ju hea? Olen ju? Mis siis, et põllult herneid söön?!

Väsinud.
Käisin politseis ütlusi andmas oma kurva kutsikaloo pärast.
Ise ei saa üldse aru, kuidas ma niiiiiiiii kriminaalselt juhm olin?! Kusjuures oleksin ma asja kaalunud, oleksin kohe aru saanud, et ei klapi. Aga selle asemel, et olla pimestatud "ma saan tonnise kutsika aint transporditasu eest? Tahan!" olin ma "ma saan kutsika! Nii lahe! Tahan!" ja täpselt sama pime, kui oleks isik, kelle arust paberitega koer on mingi eraldi väärtus.

Üldse ei mõelnud.
Aga noh - vähemalt on hulk samataolisi kuulutusi nüüd portaalidest maha võetud ja vast teised ei leia end niimoodi hunnikust kui mina.

Väsinud.

Lisaks rääkisin K.le oma kurvast minevikust, KEA-st ja olen natuke jahmunud sellest, et aa.
Kõik need korrad, kui mina andeks palusin ja end halvasti käitunuks pidasin, on kõrvaltvaataja arust teiste bläkid?
Kui mõtlema hakata, olidki.
Aga ma siiamaani polnud selle peale tulnud üldse.
Et KEA ise oli mölakas, selle registreerisin ära, aga et tegelikult see polnud ka ok, et mu sõbrad temaga magasid või peaaegu magasid? Et ma uskusin teda (KEAd) ja neist halba mõtlesin, ei olnud ühepoolselt minu viga, vaid üleni lojaalsed ja minust hoolivad sõber-inimesed poleks temaga maganud, teda kabistanud jms? Vau.
Hämmastav.
Ma märkan teatud pointi.

Kuigi pean tõdema, et ega ma ikka ise ka süütu olnud. Ma ühte sõpra ja KEAd ikka mahitasin kõvasti paar olema, sest siis olin ma ka nagu ... tähtis, jah? Mõjutasin nende elusid.
Mul oli roll.
Nii et nad mõni aasta olidki koos (ja elasid alguses minuga ühes korteris).
Mis ma olen mingi masohhist v?
Tegelt ei. Mu enesehinnang lihtsalt oli absoluutselt prügi. Ma arvasin täiesti siiralt, et minust üle kõndida ONGI ok, sest ma olen ju halb, laisk, liiga paks jne. Ja ega ma midagi head oma mahitamisega teinud, sest KEAd kõigi tema temaks olemise kiiksudega ei oleks tollal soovinud vaenlaselegi, sõbrast rääkimata.
Aga ta oli nii krdi ilus, noh.
Nii. Kuradi. Ilus.
Muide, ta on siiamaani vist abielus naisega (toona tüdruk), kellesse ta meie kõigi kõrvalt kõvasti ja varjamatult armunud oli. Selle neiu eesnime esitähte L talle õlavarrele tätoveerimas käisin ma tal kaasas. Sest me olime ometi sõbrad!
Korralik suhe algas neil vast 3 aastat hiljem, abielu ja lapsed tulid veel hiljem.
Kõik teised saavad kätte need, kellesse armunud on, aint mina mitte =P

See pole hetkel isegi kibestunud tõdemus. Mul on lihtsalt hämming.
IKKA.
Ja osa minust IKKA mõtleb, et ju ma siis pole piisavalt hea(tahtlik?). Ma küll röögin selle osa peale, et olen LIIGA hea enamjaolt, aga 100% ikka ei usu.