Veel uudsusi ja vanade mõtete sõnastusi

Kuna uus koht, enamuses uus mööbel ja kõikõik on uus oktoobrikuus, ostsin ka uued (kasutatud) kott-toolid ja kavatsen osta uue (kasutatud) pisikese sinise vaiba, et Totorol oleks pehmem küljealune.
Viimase osas pole mailile veel vastust.

Lisaks on jalad lihtsalt hullumas. Nüüd peab masinat juba iga päev kasutama, muidu ei saa magada. Konkreetselt.

Lähen kell üks öösel voodisse ja kell kaks tõusen lootusetult üles ja panen masina külge.
Ja kui pärast seda kell 9 hommikul kempsus käin, ei jää jälle uuesti magama. Masin külge ja päev algab.
Kuramus.
Nõõ-mee.
Aga siiski mitte midagi hullu. Selle valuga võib täiesti leppida, pole nagu peavalu. Krigiseb taustal, kuid ei valda mind üleni.
Ainult uneaega jääb väheks ja - üllatus - ma olen kogu aeg väsinud.

Ema ja Tütarlaps käisid siin. Tõid mu uued (kasutatud) kott-toolid, hulgem Rõngu pagari häid tooteid ja sooja valmiskana grillkanaletist.
Väga tore oli..
Nagu VÄGA tore: rääkisime päris asjadest ja värki. 
Päris asjadest. Mu ema ütles, et kui ta oleks ette teadnud kahekümnesena, et üks ta lastest läheb rongi alla, ta poleks ühtegi last saanud. Mina hakkasin peaaegu nutma selle peale, kui meenutasin, KUI lootusrikas ja "iseenesestmõistetavalt saab mul olema kirev armuelu ja vähemalt neli last" ma kahekümneselt olin. Ja mu tütar, kes kevadel lõpetab keskkooli, rääkis, kui ahistav ja õudne see tundub, et mingid praegused hinded määravad juba ära tema tuleviku ja kuidas nii saab olla, kui ta veel üldse ei tea, mida ta elus teha tahabki?!
"Ma tahan inimesi õnnelikuks teha, aga kuidas ja kellena, pole vähimatki aimu! Ja mu praegused hinded samas määravad, mis must saab!"
Mispeale ema rääkis loo, kuidas ta keskkooli lõpu järel sai täiesti kogemata sisse kõige konkurentsikamale erialale Moskvas, kuhu ta tegelikult üldse minna ei tahtnud. Valis ainult sellepärast, et siis on ta ülikooli kandideerinud, vanemad õnnelikud ja ta saab vedurijuhi abiks õppima minna. Aga kõik need kuldmedalistid jms kõrgete hinnetega inimhulk ei teinud kahjuks eksameid nii hästi kui tema, kuigi nad said igast soodustusi, ja ta veetiski pool aastat Moskvas, käis näitustel ja sai haridust elukoolis, enne kui koju tagasi tuli. 
Ehk siit moraal: hinded ei ole tegelt nii tähtsad, kui arvatakse. 

See, et Lillatriibulise Õgardi laps
ütleb asju hirmsa emme kohta,
on viide sellele, kuidas mina Tütarlapsele ütlesin:
"Ma hammustan kõigil koletistel ninad peast,
kui nad sulle ligi tulevad!"

Lisaks vaatasime Tütarlapse lapseea joonistusi ning kuna ühel pildil oli selgelt ära tunda Lillatriibuline Õgard (tal tuli ka suust välja jutumull kirjaga: "Kas sa võiksid mõned õunad süüa?"), andsin talle lugeda "Tont nr 5". 

Kunagi olin seda talle ette lugenud selgesti, aga ta ei mäletanud midagi.

VÄGA hea õhtu. 
Kott-toolid on ka hirmus mugavad.
Mulle väga meeldivad nad ja ühel lõunauinaku-eelsel voodislebamisel mõtlesin, et krt. Vähemalt see hea asi mu kolimise juures on, et ma võin osta kott-tooli! 
Ostsin tervelt kaks. Haa! Nüüd on mul kott-toolid!
Ent kirevat armuelu ja vähemalt nelja last - tutkit. 

2018 kirjutasin novembrikuuväljakutse raames (luuletus päevas, kui hea või halb, pole oluline) nii:

Jaksan, ma jaksan ja jaksan,
pühendun, suudan, teen,
kui enam ei jaksa, siis puhkan,
hiljem teen natuke veel.

Ometi ...
Ikkagi ...
Nüüdseks on huvi teoreetiline juba.
Kas kunagi läheb ka nii, nagu tahan,
või jääbki juhtuma kogemata?
Mida plaanin, läeb mutta ja mätta,
kuid hoopis milleski muus
otsustab maailm ette võtta
edu kinkimise.
Näe, saavutus!

Kui päriselt, päriselt tahan,
jaksan, pühendun, pingutan ise,
ei tule maailm vastu.
Teerada veidigi mäest ei lasku,
ainult kasvab ning kasvab kõige raskus.
Ei saabugi häppi end.

Mind päriselt huvitab
kaua sedasi läheb?
Kas ei hakkagi saada saama?
Kas alati tuleb vähem,
ei eales too Päris Asi?
Või ikka kunagi laabub ka?
Või ikka kunagi saabub ta
ja enam mul tööd lampi ei kulu,
maailm saab selgeks
ja selgeks saab elu

ja kõik on korraga hea?
Lihtne.

Nii nagu peab.

Kas nõnda kunagi juhtub?

Absoluutselt teistmoodi! Või siis mitte

Mingi osa minust tunnetab teatavat kodunemist. Ma olen siin pesemas käinud, mu poeg on siin pesemas käinud, ma olen süüa teinud, pesu pesnud, kuivama pannud ja radiaatoritelt kokku korjanud. Äratuskella peale ärganud ning veel ja veel kapp-asju puhtaks pesnud, omade esemetega täitnud, uusi süsteeme loonud.
Aga ikka vaatan kella, mis vanas korteris SELLE seina peal edasi ripub, olen hädas pliidiga, mille nupud käivad tagurpidi ja et mul pole trepikoja välisukse võtit (see ei ole praegusel ajal lukus, aga näiteks septembris veel oli ning kerge kõhelus on alati välja minnes sees, sest pole kindel, kuidas tagasi sisse saan), tekitab tunde, et ma ikka päriselt ei ela siin.
Ainult kolmveerandi ulatuses. 

Mis siis, et istun Poeglapse mugavas toolis (Poeglaps ise on koolis) ja klahve löön, kohvi joon ja küpsist söön (ostsin, sest väliselt meenutasid "Maiasmoka" kringleid, mis armas asi) ja siin on soe ja õdus olla. 
Ma ei tunneta seda korterit Omana. 
Hoolimata kogu remondist, kappide ning riiulite seinaleriputamisest, panipaikade täitmisest ja aina vähenevast pappkastide kogusest elamises. 
Pealegi on siin vähemalt kaks nõmedat naabrit. 
Teate küll: kui minuga ollakse kena, ma olen kena vastu. Nagu suudan.
Kui minuga ollakse jõhker ja ründav, ma vastan samaga. LOLL ma vastu ei ole (nad on lollid ka, see kipub olema nõmeduse algpõhjus) (jah, nad on otseselt RUMALAD), aga ega neid ei kõiguta, kas ma ajan käredal toonil neile vastuseks mõistikku juttu või sõnastan nende omaga samaväärselt juhmi. 

Ja no - enamik siinseid inimesi on nunnud. 
Nagu vanaski kohas. 
Enamus on toredad, ent tooni annavad need mittetoredad, sest neid on näha ja kuulda. Näiteks ronivad nad laupäeva õhtul ukse taha, kui kappi on nihutatud, aga karjuvad: "Kas te teate ka, mis kell on?! Pool üksteist!!! Mõned inimesed üritavad siin magada!"
Mul on kahju, et mina olin sel ajal vanasse korterisse põrandale magama roomanud. Muidu ta oleks kuulnud sellest, kuidas öörahu reedel ja laupäeval algab keskööst ja kui ta tahab varem magada, tulgu ilusti paluma, siis ma vast laseks ka. Praegu teeme MEELEGA müra edasi, aitäh!
Aga ma olin ära ning kappi nihutasid Poeglaps ja K. Nemad kumbki pole eriti sõjakad võõraste päris inimestega. 
(Arvutimängud on teine jutt.)

Oli ka selline mutike, kes nägi Totorot ja nõudis mult aru, kas mul on majarahva luba selle jubetisega siin elada. (Ta ei öelnud "jubetis", ma täpselt ei mäleta, mis ta tegelt ütles.) Süüdistas mind enam-vähem kõigis surmapattudes. Aga kui ma tema rahulolematustele vähemalt ühes osas rõõmustavalt vastasin (- "Ja koristage ära see sitt! Tagahoovis on näha!" - "Mitte minu koera oma. Mina koristan ALATI ära!"), ta leebus mõnevõrra, ütles: "No selles osas olete tubli!" ja ronis trepist üles oma korterisse.

Üldiselt olen nii väsinud, et ükski plaan ei tundu mõistlik.
Nii et üritan päevakese ilma plaanideta elada.
Ei tea, kuidas see õnnestub, Selverisse jooksmine koos koeraga on ju ikka üsna kavas ...?

Ikka uus

Kas mul on midagi öelda?
Eile oli, nii palju oli öelda! Aga mõtlesin, et kahel päeval järjest ikka ei postita. Seda enam, et juttu oleks samast asjast: kuidas kõik on nii uus oktoobrikuus. 
Olin aeglane asjade kokkupakkija, aga näha on, et päris väle lahtipakkija - kõik on ju mu aeglase kokkupanemise tagajärjel süsteemis ja vaja ainult kastidest-kottidest välja võtta. Ainsaks piiranguks, et kõik kapid-riiulid ei ole veel valmis esemeid vastu võtma, sest ei ole seinale paigutatud ja ise ma seda teha ... olgu, ei oska, see on pisiasi (kui ei oska, saab alati õppida). Aga mul pole selleks ka tööriistu. 
Nii et ootan, kuni K-l mahti on ja pesen seni ruutmeeterhaaval nühkides tagumise toa põrandalt maha arusaamatut määrdumust. Otsene KIHT midagi on põrandal.
Lisaks veel eraldi plekid. Mida on arvukalt, üks veidram kui teine. Muuhulgas ka nt põranda külge kinnitallatud näts ja miski, mis vist oli kunagi karamellkomm.

Võiks vanast korterist mõne just istumiseks mõeldud istme ka tuua. Praegu on ainus tool Poeglapse arvuti taga tegutsemise oma.
Kuigi me võime istuda vooditel.
Lihtsalt kui mu laud kokku saab (praegu on tükid), kuluks mõni normaalne iste ära, et selle taga ka istuda.
Arvuti voodi peal ja mina voodi ees põrandal mõjub esiteks seljale rängalt (ehk VALUS) ja teiseks surevad mul perioodiliselt jalad ära.
Esimesel korral kulus mitu minutit, enne kui jalg jälle seistavaks muutus. Enne oli lihtsalt mingi tuim tükike liha. Hiljem olin valmis, hakkasin juba surisemise ja vale tunde peale liigutama.

Nii ära kumbki jalg rohkem, kui sel esimesel korral vasak, ei surnud, aga ebameeldiv ikka.

Lähen küürin vahepeal veel põrandat. 
Puhkan selga. Olgu, teen mõned võimlemisharjutused ka, rahul?
Ja käin pesemas. Nuustik on veel vanas kodus, aga puhaste nõudepesunuustikute (ok, mulle piisab ühest) pehme külg kõlbab küll. 
Kui mul on probleem, on lahenduseks see lahendada =)
Õhtupoole teeb K vast mõned pildid samuti, saate näha, mis siin toimub.

Loodan, et olen selleks ajaks elavate kirjas, sest noh - on märke (nt olematu tasakaalutunnetus, asjade otsa koperdamine, käpuli kukkumine ja väga mööda silmanägemine - võtan nuga ja ups, võtsin 3 cm mööda tast), et võib ka teisiti minna.

***

Magamata on kehv olla.
Porine Totoro on kõk kohad liivaseks teinud ning see on tunda sellest hoolimata, et ma võtsin pärast temaga jõe ääres käimist tolmuimejaga. Samuti kehv.
Aga pesin uues kohas duši all ja keetsin tatart. Varsti panen pesumasina ka tööle. 

Ja pildid.

Tegelikult

a) pole ühtegi pilti Poeglapse toast, sest ta magab seal ja me niisiis ei pane tolles ruumis tuld põlema
b) ma küll ütlesin, et lasen pilti teha, kui kõik korras - ja praegu on kõik ERITI segi, sest väga naturaalselt poolikute tööde pealt võetud. 

Aga parem kui ei midagi, eks?

mannituba 
Nõudepesunuustik paistab tagumises nurgas

seal voodis ma magan - lina näete,
tekk ja padi on hetkel teises

nimelt siin
Üritasin magada, kui mu voodi peatsis pistikut parandati.
Ebaõnnestunult.

no ja muidugi mu raamatud.
Kõik pole veel lahti pakitud: riiulipinda jäi 
ühe seinariiuli veel-mitte-seinal olemise tõttu
väheks

Hiljem: 

Nüüd on laud ka kokku pandud ja padi tagasi kolinud

Uus

Nüüd ma siis ... olen kolinud?

Enamik asju on siin, s.t. Luha tänaval, uues korteris. Ja mina olen täiesti otsas.
Täiesti.
JA sealjuures on kogu elutuba (meil siin taas kaks tuba, mis jaotuvad läbikäidavaks elutoaks, kus magan mina, ja Poeglapse toaks. mis pisem, aga mitteläbikäidav) asju nii täis, et algul ei mahtunud siin üldse liikuma. Nüüd hädaga saab. 

Poeglaps ja Totoro viibivad veel vanas korteris. 

Kui lasen K-l, kes hetkel köögis auruimejat elektriga ühendab, pilti teha, võite vaadata ja õuduses väriseda, aga kolimisteenuse pakkujaid (Asten) võin küll ausalt soovitada. Nii tugevad noored mehed, nii väledad ja otsustavad ja tagatipuks, kui tahtsin neile tippi anda, võtsid lisaraha ainult viis eurot, sest "aus peab ka olema".

Kuna K pani siin neti tööle, ILMA, et tehnikut olnuks vaja kutsuda, kuigi kaabel oli julmalt läbi lõigatud, on asi kodu. 
Kui on nett, vesi, elekter, küte ning katus ja seinad enam-vähem peavad, on tegu koduga.

Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad.

Kui on ka elektrikann või pliit ja pott, kohvipuru ja kruus, on tegu väga koduse koduga. 

Siin on hirmus soe

Nii soe, et meil on kõik kolm akent praokil ja mul on palav. Maikaga.

VÄGA soe.

Kütte puudumise üle ei saa küll kurta.

***

Ei tehtud pilti. 
Ma ei jõudnud küsimiseni ka, muidugi.

Läksin eile kella kümne ajal vanasse korterisse tagasi. Magasin põrandale laotatud lambanahkade peal ja paari vana teki all (üks padi oli ka ühes kapis veel alles; kuna ma ei viska neid minema, on neid päris hulgem kogunenud) 13 tundi. Vahepeal ärkasin, sest poisid (K ja Poeglaps) tulid mänguarvutit ja selle lisandeid võtma. Siis olin K vastu HÄSTI nõme, kaebasin, kui ignoreerituna ma end tundsin (kui ta on päev otsa mu korteri kallal vaeva näinud), sest ma olin NIIIIIIIIIIIII surnud ja üldse ei varjanud seda, ja ta lihtsalt ... ei teinud välja ja tegi nüüd, arvuti järgi tulles, mingit nalja teemal "ma arvasingi, et sa magad".
Ma ei arvestanud, et enamik inimesi ei taju teisi nagu mina. Ei ole kogu aeg häälestunud sellele, mida teine tahta võiks. 
Näiteks et kui teine on kinnisideeline teemal "nihutame selle kapi ära ja paneme voodi kokku", tahab ta (tahan ma) vbla sinna voodisse magama minna hirmsasti.
Hommikul vabandasin. Korralikult. 
Krt, K oli mulle uude kööki isegi kohvi, kohvikannu ja elektrikannu valmis pannud!

Muidu, Totoro reaktsioonid kolimisele on nunnud. 
Sellega, et nii palju asju ära kadus, ta suutis veel leppida, kuni mina ja Poeglaps mõlemad kodus. Kuid siis läksin mina ära. Niuts! Mõneks ajaks tulin tagasi, siis läksin jälle. Poeglaps läks põrandale magama (see oli hea, sai tema külje vastas ise ka magada, et turvaline ja karjatunne ikka oleks). Siis viis Poeglaps ta korraks õue ning läks ise täiesti ära ja Totoro jäi tühja korterisse jumala üksinda! 
Õnneks mina tulin varsti.

Viisin ta veel kord korraks õue. Heitsin magama. 
Totoro magas minu kõrval. Kohati minu peal. Paar korda öö jooksul ärkasin selle peale, et mingi pea on minu oma ligi ja kui ma vaevu aru sain, et mis-kus-kes, lakuti mu nägu entusiastlikult ja kaua. 

Kassid on tuntud oma karedate keelte poolest, aga põhjalik lakkumine koera poolt on ka tuntavalt kare ja veidi valuski. 
Kõik aina magavad, asjad viidi ära ... kas nad plaanivad ise ka ära minna ja minu siia üksinda jätta??? Mis on valesti? Ma ju saan aru, et midagi on!

Seekord hommikul võtsin ta rihma otsa ja tulime uude koju. 
Aaa, siia kõik need asjad toodigi! Aaaa, Poeglaps on ka siin! Aaa, mulle anti isegi konti! 
Olgu, siin võib elada. 

Minul (päris minul, väga väga naine-minul) hakkab pea vaikselt valutama. 
Ei ole üllatav. 
Aga ebameeldiv ikka. 
Uued asjad ... rasked.