Tähtis ja mitte nii tähtis

Põhimõtteliselt on rääkida kaks hästi tähtsat asja.

* Ma sain eile oma lemmik-fännikirja.
On enne ka privades ja mailides ilusti mu kirjutiste kohta öeldud ja nii, aga tema kirjutas pikalt ja põnevalt. Kirjutas, kuidas mu raamatud tema depressiooni vähendasid ja koos nendega eluisu tagasi tuli, Jemisin ja Le Guin ja mina ja ... ma olen väga sillas.
Phmt seda ma ju taotlengi: et inimesel, kes mu raamatut loeb, oleks parem.
Vbla natuke - hästi veedetud tunnid raamatuga on täiega hästi juba! Aga mõnele vajutan õigetesse punktidesse ja siis on tulemus ka Just See. 
Jah, muidugi on need inimesed minuga sarnased, aga ma ei tahagi meeldida massile ja natuke, ma tahan, et mul oleks mõned Minu Lugejad, kellele väga meeldida, siis olen hästi teinud.
Ainult kirjastused millegipärast ei mõista mu eelistusi =P

* Totorol on sünnipäev.
Ta sai sünnipäevahommikusöögiks kõik mu supiks keenud kondid (seakoot) ning omajagu kamarat ka, ning vehkis seepeale innukalt sabaga, sest NII PALJU KONTI!

Olen pilditegemise tõsiselt ette võtnud, õppinud poja telefonikaamerat kasutama ja puha. (Kuigi kahel korral olen kogemata video teinud, kui pilti tahtsin, ja sageli läheb kaamera töölesaamiseks minut või isegi mitu.) 
Poeglaps haaras kaitsvalt telo, kui mina täis enesestmõistetavust käe sirutasin ja hakkasin tema telefoni võtma.

Mina: Ma tahan pilti teha!
Tema: Millest?
Mina: Totorost! Tal on täna sünnipäev!
Poeglaps: No hea küll ... aga ma tahan, et sa ütleksid! Iga kord! Ega ma mingite lolluste jaoks sul ei luba!

Paar tundi hiljem

Poeglaps: Sa suutsid midagi, mis mulle üldse ei meeldi, mulle vastuvõetavaks teha. Enne ma mõtlesin, et ei taha fotosid teha, aga sinu piltide vaatamine, halbade kustutamine ja siis kõlbulike sulle saatmine on nii tüütu, et ma juba mõtlen, et teen parem ise. Palju õnne. 

Minu parim paraadfoto

Ent kaks tähtsat asja kaheks tähtsaks asjaks, ühtlasi algasid mul päevad. Kapis on veel alles aint kaks ibukat ja ma pean apteeki minema. See teadmine võtab vähemalt poole mu ajust enda alla, sest isegi endometrioosita on kõhus ikka valu ja mulle ei meeldi valu.

No olgu, räägib veel millestki muust.
Ru on kodunema hakanud. 
Milles see väljendub? Seni flegmaatiline kass on hakanud iseendaga mängima, hüplema, oma saba püüdma ja kuskilt leidis ta üles ühe mu ammukadunud puhta soki, mis üsna väikese palli moodi rullis oli, ja mängis ka sellega. 
Lisaks sain kõvasti muiata, kui teleka ekraan (ma vaatasin järjekordset Miyazakit, aga ma ei jaksa ometi tervet filmi järjest vaadata, olge nüüd!) mustaks läks ning seal hakkas ringi liikuma valge kiri "Samsung". Ru jälgis seda tähelepanelikult eemalt, ei pidanud siis enam vastu ning hüppas kalpsti! kummutile teleka ette. Jälgis sealt, palju lähemalt, edasi. 

Ühtlasi on pildil raamat "Eesti novell 2021"
Mu semu, Rentsi ekspeika,
kes kirjutab täiesti häid jutte, 
sattus eile mu juttu sealt lugema
ja saatis samuti privas tunnustavad sõnad.

Mingi ... kass-kass v? Kes vbla huvitubki traditsioonilistest kassimängudest, mitte nagu Korpus, kes vaatas mind põlglikult ja tegi oma lõunauinakuid edasi? 
Oo, põnev värk.
Lisaks pissis ta vaibale, kuigi tegime JUST kindlaks, et liivakast on täiesti puhas, sealt pole midagi välja noppida. Aga noh. 

See ei ole nii suur asi, pesin nuustiku ja seebiga ja viisin vaiba välja. Kui ta nüüd rohkem väljaspool liivakasti häda ei tee, ei ole probleemi. Paneme kolimisstressi arvele. 

Aga seda te küll ei oodanud!

Kui aus olla, ega ma isegi, sest olin ikka "võtame teise koera veel, laseme Totorol kutsikad saada ja jätame ühe endale ja ..."
Aga no - see lihtsalt läks nii.

Esitlen: uus pereliige Ru!

 

Minu imeliste fotograafiaoskustega üles võetud kass.
Noh, pole hullu, need on ka mu esimesed pildid viimase 22 aasta jooksul, kui välja arvata paar: "Sorry, would you take a photo of us?"

Tegelikult on kodus tükk aega laual olnud mõte: "A äkki võtame hoopis kassi?" Poeglapsele meeldivad nii kassid kui koerad nagu mullegi, lihtsalt ma mõttega "kaks koera" juba harjusin ära, kuid mõttega "kass" mitte. 

Aga siis oli S-il kass üle, sest tema kodune lõvi ei leppinud uustulnukaga. Uustulnukas nimelt tuuseldas teist alailma, nii et võib teda mõista. Uus kass, varjupaigast pärit, oli vaja ära anda ...
... no ja olevat sõbralik ja paisõber ja koertega sobib ja ...

Ja nüüd on meil kass.
Ma arvan, tal on mingi vaimne haigus, sest ei ole ju normaalne, et üks kass nii pohhuist, sõbralik ja kõigega rahulolev on. Ta on siin olnud mingi ... vast seitse tundi ja täiega rahulik. Koeraga nuusutasid üksteist ja Totoro on tema pärast selgelt 7 korda rohkem ärevil, kui tema uude kohta tulemisest, uutest inimest ja Totorost kokku. 
Tegelt teen Rule ülekohut, öeldes, et pohhuist: talle meeldib pai, ronib ise sülle ja nurrub nagu mingi pagana masin. 
Kuna kass on NII tüüne ja olekuga: "Elame sis siin, normaalne," ootan juba mingit jama.
Aga samas: kuna olen jama jaoks valmis, võibolla see ei tulegi?

Liha ja ühiskond

Kehateema on blogides üleval. 
Filmi "Keha võitlus" ma pole näinud, aga erinevalt VÄGA paljudest "noh, jah, pakub huvi, kui ette sattub, vaatan"-filmidest kavatsen seda tõesti vaadata. 
Krt, vbla lähen isegi kinno!
Sest kehateema on minu jaoks olnud Teh Teema ja kuigi ma usun Kehasse kui oma isiksuse väga olulisse komponenti (et mitte öelda - vähemalt pool minust on Keha! VÄHEMALT!), olen enda oma nii kaua nii palju vägistanud (ka otses mõttes - mis on seks "ah, olgu, ta käib peale, pole ka nii tähtis asi, teeme ära, saan rahu" kui mitte endavägistamine?), et ... Krt, mul ei ole isegi sõnu selle jaoks. 

Päris ausalt - ma arvan, et väga suur osa mu isiksusest on kujunenud oma keha vihkamise tulemusena. "Ma olen vale!" on mu elus NII tähtsal kohal olnud. Pole piisavalt sale, pole piisavalt ilus, tagumik on liiga suur, reied on tselluliiti täis.
Mu reied olid tselluliiti täis viieteistkümnesena, vbla ka varem. Phmt ajal, kui olin sile, olin laps. Kogu naiseiga on tselluliitne olnud. 
Ja isver, kus ma olen kreeme ostnud ja kasutanud, masseerinud, teinud vahelduvdušše (väga soe ja külm vesi vaheldumisi), kuivharjanud.
Kosmeetiku juures tselluliidihoolduses käimiseks pole kunagi raha olnud, aga kõike muud olen teinud. 
Ach, muidugi trenni ka. Mul läks VÄGA kaua aega, et hakata treenima, sest see on mõnus ja rõõmus keha on rõõmus mina. Aga alla kolmekümneviiesena ma "kujundasin" oma keha ümber trenniga ja kui ei tahtnud ja ei teinud, olin enda silmis paha ja laisk. 
Ei teinud tööd, mis tähtis.
Mul olid söömissööstud. Liiter jäätist ja 200g shokolaadi vaheldumisi veisesingi ja kalasalatiga hinge alla? Minu elu. Kusjuures mitte üks päev ja siis tagasi reele - ei, see kestis päevi, kuni raha otsa sai. Phmt oli mu veepaastumine - kuidas teha heaks söömissööste? No mõnda aega ei söö siis üldse, dohh! -osalt ka sellepärast, et mul lihtsalt polnud enam raha süüa osta. 

Kunagi, kui ma perekooli lugesin - väga mitu aastat lugesin - püstitas keegi seal teema: "Kas meie kõigi sees on 90-60-90 peidus, lihtsalt sööme liiga palju?" Võis olla nt aasta 2004. Ja ma vastasin, kuidas ei, mul on PRAEGU 88-67-102, ma ei kujuta ette, mis mu elust saaks, kui tagumik 90 peale võtta. Ilmselt sureksin nälga enne. 
Aga ma ei teinud sellest järeldust: "Kehad on erinevad, olen rahul sellega, mis on", vaid: "Ma olen vale, vale, valesti, vale juba sündides, ma olen vale!"

"Anne&Stiili" loos on lõik: " Võiks tunda huvi, kust see idee pärit on. Kas see on sinu enda mõte ja kas mõtleksid seda ka siis, kui kõik su ümber oleksid pimedad?" 
No mina sain sellest, et olulised on ümbritsejad, aru. Väga aru. Üleni aru. Ma arvan, ma sain sellest aru, kui olin umbes 13 või nii. Aga ... mida see muutis? Tsiteerin iseennast: "Mina vist ei suuda lähtuda ainult omaenda isiklikust mugavusest.
Kui ma ainult sellest lähtuksin, elaksin ilmselt mingis täielises seapesas ja näeksin välja nagu karu. JA teiste inimeste (karude) peale ainult mõmiseksin!
Aga elu on mul siiski lahutamatult seotud teiste inimeste eludega, ja palju teisi inimesi moodustavad ühiskonna ja iseenda positsioneerimine ühiskonnas on minu jaoks päris suur osa elust.
Täpselt nagu hoolikas valik, kuidas välja näha, on hoiak, on ka täielik ükskõiksus oma välimuse ja võimalike kehalõhnade vastu, hoiak. Ja sel teemal võimalikke hoiakuid on mustmiljon. Ju." 
See on kommentaarist, mitte postituse tekstist, kui keegi otsima peaks. 

Iga valik oma keha kujundamisel on ühiskondlik. Ei ole VÕIMALIK elada ühiskonnas ja MITTE valida ühiskondlikult. Aga sellised nagu mina - ja meid on palju - lasevad vähemalt noores eas ühiskonnal end alateadlikult väga väga väga mõjutada ja siis vihkame iseend, sest me ei ole sellised "nagu peab". 
Me oleme valesti. 
Ja mul ei olnud vaja kaaluda oma valesuse tunnetamiseks 120 kilo või olla tavamõistes paks. Piisas 63 kilost. 62. Kõige parematel aegadel 61, midagi. 
Halvematel 64, isegi 65. Oh, saaks selle kaalunumbri alla 60 ...
Ma arvan, olin 11, kui kooliarsti juures kaalumisel 58 olin. SEE oli minu ideaal, sinna ma tagasi pürgisin. 

Noh, Peale Rongi sain kaalu alla 60. Ja pange tähele: ma ei olnud "krt, nii pole ka ilus". Ma olin: "Ega ma ometi juurde ei võta? Õlavars tundub jämedam kui varem! Krt, kas ma pean VEEL VÄHEM SÖÖMA???" 
Antidepressandid aitasid. Korraga ma ei keskendunud enam sellele, et olen VALE, liiga paks, olen paha, et end tapsin, olen paha, et mul hea ei olnud, oi, ma olen nii halb ja vale.  Siis tuli nagu kosk arusaam, et krt, ma olen ilus, krt, see äkki on teiste probleem ka, et nad mind ei hoidnud, mitte ainult minu oma, et kuidas ma ikka end üldse tähtsana ei tundnud, valesti aru sain, oh, vale mina.
Minu asi on enda eest seista, sest mitte keegi teine seda ei tee. Ja ühiskond ei ole huvitatud sellest, et mul hästi läheks. 
Ühiskond tegeleb HOOPIS teiste asjadega, muuhulgas suuremalt osalt sellega, kuidas iseennast püsti ja pidevana hoida.
Ühiskond ei ole minu sõber. 
Ühiskond ei ole ühegi üksikisiku sõber.
Minu ülesanne ei ole end ühiskonnale sobivaks teha. Sinu oma ka mitte. Mitte kellegi oma. Meie asi on ennast kuulata, omaenda tahtmisi ja vajadusi tunnetada ja pohh see muu. Ka keha osas. Ka kõige muu osas. 
Ühiskond ei ole meie sõber, kes üritab meid õnnelikuks teha. Et sobitud sisse ja oledki lõpuks õnnelik. Ühiskonnal on sinust pohh, minust pohh, me saame ainult talle vastata. Kas samaga või püüdes talle meele järele olla ja näha, mis siis saab. 

Minu kogemus on, et mitte midagi head. 

Loobun. No vähemalt proovin

Neljapäeval tegin jube palju.
Reedel jaksasin toas käia ainult lühikeste jalg-juurde sammudega ja tundsin, et kõik on halvasti.

Äsja tuli välja järjekordne raamat, kus üks mu tekst sees, aga ma ei jaksa üldse rõõmustada, ma aint kurvastan, et enam midagi nii head kirjutada ei suuda ilmsesti. 
Kammaan, see lugu on aastast 2001 vist. Ma ei olnud isegi Tütarlapse isaga veel tuttav, see on KEA-st. 
Kui nii võtta, siis kõik mu vähegi kiidetumad jutud on Mingist Mehest, kellega ma kas asju ajasin või oleksin tahtnud asju ajada. 
Romaanid on teistmoodi. 
Aga jutud on puha armuhala ja kuna ma armunud ei ole, pole päris inimesse olnud juba väga ammu, midagi selles laadis juurde ei tule. 

Tuleb teisi, leebemaid ja rõõmsamaid lugusid, aga mitte ... midagi, mis kiita saaks.
Sest nojah, kui mu süda jooksis klaviatuurile verd, see ikka paistab välja. Nii, et märgatakse. 
Ja ometi ei ole ka see mu looming hinnatud Eesti parimaks või midagi. Lihtsalt paremaks, kui mingi tasapaks kirjutiste laam, muud minu enda omad kaasa arvatud. 

Ok, aga on see kirjastuse-tegijast semu, kes tahtis raamatut avaldada seda lugematagi =) Mis on kohutavalt tore. Kohe, kui meelde tuleb, läheb sees kergemaks.
Enamik mu mornsusest tuleb sellest, et väsitasin enda eile lõpuni välja, tänaste lusikate eest kah. Mul on lihtsalt jõud otsas. Istun pimedas toas, vahin enda ette lauanurka, pole motivatsiooni teleka ette tuikuda. Siis lähen kööki, panen pliidiplaadi kuumenema panni all külmade lihalõikudega ja vee potti keema, et sinna mõne aja pärast tatart lisada. 
"Miks ma seda tegin?" küsin endalt poolvaljusti. Mõtlen. "Mul on vist kõht tühi," jõuan järeldusele. 
Ei tasu tegelikult endaga pahane ka olla seepärast, et jälle liiga palju tegin, üle oma jaksamispiiride. Pigem võiks nüüd olla endaga lahke ja sõbralik, lubada oma isikul mitte midagi teha, kui ei jaksa - kuid häda on selles, et mul on raskusi tunnetamisega, et see on nüüd liiga palju. Ma tunnetan vahe ära tasemel "toda asja ei tee, teeks mu olemise halvemaks", aga ei tunneta tasemel "toda teist teha küll koheselt ei anna mingit efekti kuhugi suunas, ent kui olen juba väsinud, ei tasu end lisaks koormata ju!"
Kui mul ei hakka kohe halvem, võib ju teha?
Teengi. Ja olen nii väsinud, et ei jaksa hingata. 
Jälle. 
Vahepeal mitu kuud ei olnud. Nüüd on nädalaga jälle kordi kogunenud. 
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb. 

Oot, kas siin on mingi nokk kinni - saba lahti - moment? Et kui on halb, siis ma ei jaksa midagi teha, ent kui hakkab parem, tegutsen endal võhma välja ja siis on jälle halb? 
Oletame, et on nii. Oletame, et olen seda ammu märganud, kuid ikka ebaõnnestun eesmärgil "tee vähem!" 
Oletame, et proovin taas. 
Kuigi ... SELLE võiks tegelt ära teha ja SELLE ka ja peaks ikka neile inimestele nägu näitama, äkki keegi siis mäletab mind ka järgmisel korral ja ... 
Krt, miks mittetegemine nii raske peab olema?! Sest ma tean, et tegelt on meeles peetud olemiseks vaja pildil olla ja pildil oled siis, kui asju teed, ja kui inimestel meeles oled, nad vbla varustavad sind järgmise tööga, mille eest raha saab või ostavad su raamatuid või arvustavad neid meedias või midagi midagi midagi, mis lõppeb ikkagi kohas "saan raha"? 
Krt, maailm ei ole minusugustele sobivaks disainitud ikka! Raha jaoks on vaja teha asju üle kõigi oma suutmispiiride ja siis on halb mitte rahapuudusest, vaid ületegutsemisest.
Häh.