Loobun. No vähemalt proovin

Neljapäeval tegin jube palju.
Reedel jaksasin toas käia ainult lühikeste jalg-juurde sammudega ja tundsin, et kõik on halvasti.

Äsja tuli välja järjekordne raamat, kus üks mu tekst sees, aga ma ei jaksa üldse rõõmustada, ma aint kurvastan, et enam midagi nii head kirjutada ei suuda ilmsesti. 
Kammaan, see lugu on aastast 2001 vist. Ma ei olnud isegi Tütarlapse isaga veel tuttav, see on KEA-st. 
Kui nii võtta, siis kõik mu vähegi kiidetumad jutud on Mingist Mehest, kellega ma kas asju ajasin või oleksin tahtnud asju ajada. 
Romaanid on teistmoodi. 
Aga jutud on puha armuhala ja kuna ma armunud ei ole, pole päris inimesse olnud juba väga ammu, midagi selles laadis juurde ei tule. 

Tuleb teisi, leebemaid ja rõõmsamaid lugusid, aga mitte ... midagi, mis kiita saaks.
Sest nojah, kui mu süda jooksis klaviatuurile verd, see ikka paistab välja. Nii, et märgatakse. 
Ja ometi ei ole ka see mu looming hinnatud Eesti parimaks või midagi. Lihtsalt paremaks, kui mingi tasapaks kirjutiste laam, muud minu enda omad kaasa arvatud. 

Ok, aga on see kirjastuse-tegijast semu, kes tahtis raamatut avaldada seda lugematagi =) Mis on kohutavalt tore. Kohe, kui meelde tuleb, läheb sees kergemaks.
Enamik mu mornsusest tuleb sellest, et väsitasin enda eile lõpuni välja, tänaste lusikate eest kah. Mul on lihtsalt jõud otsas. Istun pimedas toas, vahin enda ette lauanurka, pole motivatsiooni teleka ette tuikuda. Siis lähen kööki, panen pliidiplaadi kuumenema panni all külmade lihalõikudega ja vee potti keema, et sinna mõne aja pärast tatart lisada. 
"Miks ma seda tegin?" küsin endalt poolvaljusti. Mõtlen. "Mul on vist kõht tühi," jõuan järeldusele. 
Ei tasu tegelikult endaga pahane ka olla seepärast, et jälle liiga palju tegin, üle oma jaksamispiiride. Pigem võiks nüüd olla endaga lahke ja sõbralik, lubada oma isikul mitte midagi teha, kui ei jaksa - kuid häda on selles, et mul on raskusi tunnetamisega, et see on nüüd liiga palju. Ma tunnetan vahe ära tasemel "toda asja ei tee, teeks mu olemise halvemaks", aga ei tunneta tasemel "toda teist teha küll koheselt ei anna mingit efekti kuhugi suunas, ent kui olen juba väsinud, ei tasu end lisaks koormata ju!"
Kui mul ei hakka kohe halvem, võib ju teha?
Teengi. Ja olen nii väsinud, et ei jaksa hingata. 
Jälle. 
Vahepeal mitu kuud ei olnud. Nüüd on nädalaga jälle kordi kogunenud. 
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb. 

Oot, kas siin on mingi nokk kinni - saba lahti - moment? Et kui on halb, siis ma ei jaksa midagi teha, ent kui hakkab parem, tegutsen endal võhma välja ja siis on jälle halb? 
Oletame, et on nii. Oletame, et olen seda ammu märganud, kuid ikka ebaõnnestun eesmärgil "tee vähem!" 
Oletame, et proovin taas. 
Kuigi ... SELLE võiks tegelt ära teha ja SELLE ka ja peaks ikka neile inimestele nägu näitama, äkki keegi siis mäletab mind ka järgmisel korral ja ... 
Krt, miks mittetegemine nii raske peab olema?! Sest ma tean, et tegelt on meeles peetud olemiseks vaja pildil olla ja pildil oled siis, kui asju teed, ja kui inimestel meeles oled, nad vbla varustavad sind järgmise tööga, mille eest raha saab või ostavad su raamatuid või arvustavad neid meedias või midagi midagi midagi, mis lõppeb ikkagi kohas "saan raha"? 
Krt, maailm ei ole minusugustele sobivaks disainitud ikka! Raha jaoks on vaja teha asju üle kõigi oma suutmispiiride ja siis on halb mitte rahapuudusest, vaid ületegutsemisest.
Häh.