Ebasotsiaalne

Ma ei läinud ulmejutuvõistluse lõpuüritusele. Viimase hetkeni kõhklesin, kas tegelt ikka oleks vaja, kas ma tahan end ulmekohukonnast distantseerida, ei taha ju? Aga siis juhtus kaks asja, mis kallutasid otsuse ikka mitteminemise ja kojujäämise kasuks: Tütarlaps tuli külla mitte päevaks, vaid olekuga "ma jään mõneks ajaks" ja pea hakkas valutama.
Sumatriptaaniga sai valu küll kohe maha, aga kuskil eile kesköö paiku otsustasin lõplikult, et ma ei lähe kuhugi.
Olen kodus ja lepin sellega, et inimvõrgustikesse kuulumine ei ole mu forte. Paarissuhted ja võrgustikud, neis ma olen koba. 
Ach, ja mu lugu ei jõudnud isegi teise vooru. Mis on väike pettumus, aga tõesti väike, sest ma ei pingutanud selle võistlusele kirjutamise nimel, mul lihtsalt oli üks jutt üle, ning Kalmsteni VÄGA HEA jutt jäi 16. kohale. Samas üks jutt, mida ma veel lugesin ja mis oli raudselt halvem kui Kalmsteni oma (kuigi ka päris hea), sai tema omast parema koha ja pff. 
Inimesed. Arusaamatu liik!

Romaanivõistlusele läinud teosele tegin kaks märgatavat parandust.
Ühe koha kohta ütles K. et kule, see ei ole realistlik.
Tõesti ei olnud. Enne ka guugeldasin, sain umbes-tulemuse, aga nüüd tema linkis artikleid ja selge.
Tegelikult oli vaja muuta ainult vähe sõnu, aga need oli üsna ... tähenduslikud sõnad.

Teise idee peale tulin ise. Suuremad asjad tegin ära, nüüd kirjutan sisse väikesi "ta mõtleb sellele ka hiljem, see ei ole mingi peast välja lendav ebaolulisus!"
Jah, võistlusele läks vana variant, aga kui kunagi avaldamiseks läheb, saab parandatu toimetamiseks anda ja see on peamine, mis loeb. 
"Loeb", saate aru. Sõnamäng tuli kogemata, aga las ta olla.
Kuidagi arvan, et keegi kunagi avaldab selle ikka. Nii et saate lugeda. 
Kuram, kui mitte keegi teine, avaldame ise =P 
Kuigi raha nii väga tahaks ...
Nii väga =P
Eks ole, kui oleksin mingi Ringkondades ja Kultuuriinimesena Tunnustatud, mul ei oleks nii palju muret sellega, et ma ei müü. Mulle leitaks ikka mingi rakendus, kulka ja Kirjanike Liidu ametid, artiklid ja toetused jne. 
Aga ma ei ole. 
Sest ma ei ole valmis inimestega suhtlemise tööd (sest minu jaoks on seltskondlikkus töö) tegema võibolla-raha nimel. Otsese raha nimel saaksin natuke aega hakkama. Või kui on konkreetne ülesanne (esine seal, suhtle selle ajakirjanikuga vms). 
Aga ebamäärane "sõlmi tutvusi, ole osa ringkonnast" - mkmm. Ma ei jaksa.  

***

Tütarlaps on siin ja ma tunnen end kohe paremini, sest tema sööb innuga ära kõik mu tehtud toidud. Sööb esimese portsu ja võtab veel juurdegi. Sööb panni tühjaks, mitte et mina pean vaikselt järgmisel kahel päeval seda toitu vähemaks sööma, sellal kui Poeglaps sööb muid asju, hommikusöögihelbeid ja banaane näiteks. Võibolla korra võtab veel, aga et ta ütleks "Nii hea toit! Sa oled tõesti end ületanud!" ja nämnämnämnämmm, tuleb võibolla kord kuus täiesti lambist ette.
Ma ei saa ette plaanida, et oo, see toit talle maitseb, teen seda. Esiteks toite, mis talle EI maitse, ta ei proovigi, ma teen nagunii ainult potentsiaalselt häid, ja teiseks: mõnikord meeldib talle eriti just selline liha ja mõnikord too salatisort ja mina ei tea kunagi ette, mis just.  

Tütarlaps sööb toidu ÄRA. 

Nii hirmus lahe!