Emadepäev

Üldiselt ma üsna ignoreerin emadepäeva.
Pärast hingega tuvastamist, et mina olen ema ja ma ei pea omaenda emale, vanaemadele, Tütarlapse vanaemale (Poeglapse omaga me ei suhtle, hea seegi), hetkel käigus olevate meeste emadele ja vbla ka vanaemadele, kui need elus, kõigile meeltmööda olema, sest EMADEpäev ju, leidsin, et uuuuuuuuuu! Normaalne päev, ma ei pea midagi muud tegema kui tavaliselt! JAI! 
Aga kuna ma ei soovi oma kurjematelegi vaenlastele oma vana suhtumist emadepäeva ja mul ikkagi ON ema, kes elab koos minu tütrega, ja ma ei taha, et tütar minu rõõmustamise ülekoormuse kätte hinge heidaks, tegime eel-emadepäeva laupäeval.
Läksin sinna külla, kaasas pirnikook, ja ometi kord oli täiesti tore ja hea olla.

Mu ema oli vahepeal avastanud, et naiste autism esineb täiesti teistmoodi kui meeste oma (tähendab tavaliselt, maskeerimine on PALJU tüüpilisem), omaenda autismi, oma ema ja minu isa ema autismi ja ühtlasi ka, et vähemalt Eestis on täpselt kaks psühhiaatrit, keda võib autismiteemadel usaldada. (Info on päris psühhiaatrilt, keda võib, ent kes ei ela enam Eestis.)
Kui olime kõik lõunalauas arutanud keeleõpete, erinevate mõtlemisviiside (sõnaline, pildiline, "mul on tundeniit, mida järgin, ja kõik muu on osa sellest, aga mitte üksikasjadena eristatav, kui ma eraldi selleks vaeva ei näe") ja põlvkondi defineerivate koodide-paroolide üle (jube kerge oli tuttavate koodide järgi põlvkondi tunnetada ajal, mil oli üks telekanal, kust tulid enamasti kordussaadetena telelavastused, raamatud levisid tiraažides 10 000+ ja ühtesid samu loeti 30-l aastal), läksid ema mees ja minu lapsed minema ja meil emaga oli hea viljastav vestlus autismi teemadel. 
Kõrvaltoast kostis natuke, kuidas õde ja vend vestlesid. Isane lapsühik rääkis madala häälega, mida teistes kontekstides juba normaalseks pean, ent seal tundus see ikkagi uudne ja hämmastav.

Koju tagasi jõudes olin küll läbi nagu käbi, iiveldas jubedalt ja magasin neli tundi jutti, ent ütleksin: parim emadepäev väga väga paljude aastate vältel.
Kuigi ei olnud veel emadepäev ega midagi, kuupäev on õige hoopis täna =P
Mis teeb emadepäeva veel toredamaks: ma ei pea kuhugi minema, midagi tegema JA see pole isegi eneseületus, sest kõik on juba tehtud.
Jai!

Poeglaps on muuseas Tütarlapsest kriips pikemaks kasvanud. 
Mõlemad lapsed rõõmustasid selle üle hirmsasti. Tütarlaps, sest ometi pole tema enam kõige pikem, ja Poeglaps, sest haa, könn, LÜHIKE!
Mind kutsub ta: "Haa, lühike! Kes siin PISIKE on?!" juba ammu.
Ta labakäed on kah HIIGLASLIKUD, minu "neli pihutäit krõbsukeid koerale" on tema "kolm kasinat". 

Võibolla kirjutan peale magamist veel midagi, aga võibolla ka mitte. 

Natuke paroolmuusikat minuealistele: