Selline ongi elu

Tead ...
Tead, ma olen hästi palju kurvastanud, hingamisraskusteni välja kurvastanud selle üle, kuidas noorena ma lootsin nii palju. Olin nii kindel, et see tuleb - misiganes on see. 
Õnn? Küps maailmanägemine, mille raames enam miski ei kõiguta? Loomulikult kahepoolne suur armastus mingi mehega (paljudega). Majanduslik iseseisvus - mul läheb sellega aega, aga kord see ju tuleb ikka. 
Ja nii edasi. See ehk kõik nad kokku.  

Mõtlesin, et olen mingi nõme ja rõve erand, et mul nii ei juhtunud ega juhtugi. Et kui ma ei leidnud elu armastust, kellega abielluda või peret luua, kui ma ei suuda tööd teha, väsimusest hullumata ja peavaludes tardumata, siis no - ma olen lihtsalt liiga veider. Mu ema kirjutas maru ilusas kirjas mulle, et ma olen ATH ja autist ja sellega nagu ülekahemeetrine korvpallur, kes üritab turistiklassi istmel lennukis mitte kedagi segada ja ise ka mitte kannatada ja no - see lihtsalt ei ole võimalik. Ma ei mahu sinna istmele mugavalt tundideks istuma. Rääkimata poolest päevast. 
Aga millegipärast ma ei võtnud sisse, et ega ma pole ainus imelik JA et me kõik lootsime nooruses normaalseid asju, rõõme ja kergust. 

Hästi palju on viimastel päevadel Sinead O'Connorist ehk Shuhada' Sadaqatist kirjutatud ja teda meeles peetud. Kuna minu jaoks on tegu ühe suure armastusega, palju palju enamaga kui Prince'i lauluga korraks kuulsakssaanud näoga, olen ka paljusid järelehüüdeid lugenud, ja kuigi ma viimased pool aastat ega rohkemgi pole eriti muusikat kuulanud, kuulasin teda jälle. 
Mitut ja mitut lugu.
Ja tont võtaks. 
Tema noorusea lauludes on täpselt seesama lootusrikkus. Täpselt seesama: "Nothing would please me better/Than I find that you're there when I wake/It's just like you said it would be."

Nagu täpselt. Sa arvad, et see tuleb, nii kena ja armas ja aus ja uhke, kui sa oled, ei saa ju selleta jääda - ja siis on sul neli abielu ja neli last, üks neist tapab enda ära, üks abielu kestab 7 päeva või umbes nii ja kõik on viimaks nii persses, et 56-aastasena sa sured ära ja nädal aega mäletavad sind kõik - et siis unustada. Sa arvad ja tunned, et nothing would please me better ... Aga seda ei juhtu, asjad ei tööta nii, meeleheide tapab, kägistab hingetuks ja miski ei paista päästvat. Ning sa ei ole enam 20 ega isegi 30, et loota: küll läheb paremaks. 
Ei lähe.  
Elu ongi selline. 

Päris krdi õudne. 

Kusjuures mul on äng hetkel teoreetiline. Ma ei tunne meeleheidet. Resignatsiooni, jaa. Valu - vähe. Segadust - suurt. 
Aga et KÕIK loodavad seda ja enamik meist saab petta? Et isegi need, kel on kaunis kauaaegne partner, raha  ja pealtnäha kõik hästi, vaevlevad tegelikult omade koormate all? Kõik me lootsime ja unistasime ja tegelikult täituvad need lootused vast viivuks, mõneks aastaks maksimum? 
Bah.
Vist ongi nii.

Täiesti teisel teemal, aga väärib mainimist: sain pahandada (hakkasin kirjutama "sõimata" aga "pooletoobine" pole päriselt sõim), sest mu koer kusi kellegi aia vastu, kes parajasti autoga tuli. Võpatasin signaali peale, aga ma isegi ei taibanud, et seda lasti mulle, kuni mees autost välja tuli ja minu peale karjuma asus. "Koer kuseb mu värava peale ja sina veel nii rõõmus ka! See ei ole normaalne! Mine parki oma peniga!"
Ma nimelt naeratasin talle lahkelt.
Olen siiamaani hämmeldunud inimeste üle. Mis ta tavatseb lakkuda seda aeda sealt alt või miks on jube, et koer sinna pissis? Ma naersin ja ütlesin, et pole koerpissi kunagi eriti tähtsaks asjaks pidanud.
"Jaluta edasi, pooletoobine," ütles ta mulle ja ma siis jalutasin edasi. 
Aga nagu ... aaaah, inimesed!

Üldiselt minuvanused inimesed ei tunne, et edasine elu on mõttetu ju?

Pea on situatsioonides ja ilmadega (raske vihm), kus tavaliselt päästab ainult sumatriptaan ja see ka mitte täiesti, nii vähe valutanud, et püstitan oletuse: uued antidepressandid, mis ühtlasi kõrvaltoimena aitavat neuropaatiliste valude vastu, aitavadki mu peavalude vastu. 
Toimeaine on duloxetiin. 
Poole vähem peavalusid. Estconil, olgu, oli sumatriptaan ka abiks, aga kuna mul on meeles üks hirmus Estcon, kus ma sõin terve karbi sumatriptaani ära ja istusin pool aega kurvalt duši all, sest VALUS, siis läks ikkagi hästi.
Ja need antidepressandid tunduvad ka muidu toimivat.
Parem on elada, elu ei ole enam HALB, aga peamiselt on parem magada. Uni, millest ärkamine ei ole: "Krt, pea jälle natuke valutab, ilmselt peab vertikaali tõusma, muidu läheb üha halvemaks," on ime. Jah, jah, ärkvelmaailm on üpris talutav (kuigi mitte rohkemat). Kuid emake maa, kui imeline on magada!!!

Duloxetiini ma võtan. Sobib. See on mulle parim.
Et tapab libiido? Mu seksuaalne iha oli nagunii juba üle poole aasta null, siin polnud midagi kaotada. 

Muidu olen ma ikka veits segaduses, et mida nüüd eluga peale hakata. Kui päriselt ärakannatamine enam kogu mu jaksu ei võta, siis ... eee ...
Olgu, ma olen suurtele lastele ema, aga seda, mida ma neile tahaks teha, ma ei saa - mul lihtsalt ei ole nii palju raha, et nad heldelt rahaga varustada, nii et nad selle pärast enam kunagi muretsema ei peaks. Ma ei suuda seda ka teenida. Ma lähen katki isegi natukene tehes, püsivalt .. ei taha ettegi kujutada. 
Olgu, ma kirjutan ikka veel raamatuid ja jutte, isegi luuletusi, aga kes kurat neid avaldada tahab ja kas üldse, on lahtine. Ma tunnen, et päriselt on mõtet ainult blogimisel, aga see ei ole raske, ei nõua enesedistsipliini - ja no kui asi pole koormus, on ta siuke ... muu elu kõrvalt nokitsemine.
Aga mis on muu elu?!
Lapsendamine ja ema olek on phmt ainus tulevik, mida ma veel näen. Aga see on ka natuke õudne - sest lapsendada saab, kui on vaba tuba. Ent ma ei taha oma poega kodunt välja lüüa. Ma ei kujuta ka ette, mis elu ta üldse elama hakkab, kui keskkool (loodetavasti saab kunagi) läbi ja kui ma mõtlen oma permahaigele tütrele, kes võiks vist saada ka osalise töövõimetuse vähemalt, kui taotleks, äkki me lihtsalt jaksamegi phmt elada ainult nii, et tööd ei tee ja koolis ei käi? Et siis jaksab igapäeva välja kannatada? 
Ja üldse, on lademes inimesi, kes ei tunne, et lapsevanem olemine on ainus, mis elule mõtte annab. Naisi, kes minust vanemanagi sõlmivad uusi armusuhteid ja käivad reisidel ja kel on põnev. Miks nemad saavad ja mina ei saa? Miks neil on kired ja mul on ... nojah?
Isegi praegu, kui elu ei ole enam otse halb, mul ei ole selles enam ühtegi eesmärki, mis poleks: "Kannata ära, äkki kellelgi on sust rõõmu!"
Aa, et äkki see läheb üle? Et kui mul on uued antidepressandid just toimima hakanud, on natuke vara veel tahta kogu elu paika saada? Äkki dr Kadri Kool kuidagi aitab mind? (Ma tegelt ei usu sellesse üldse, aga võimalus ju on.)

Millest ma üldse ja eriti üle ei saa: mul on vähemalt pool elu veel ees, kui midagi just ei Juhtu. Mida ma teen sellega? Ongi 40-50 aastat ära kannatada ja kui hästi läheb, pole väga rõve? 
Olgu. Vähemalt magada on hea. Selle nimel võib ärkvelolu ära taluda. 

Saabun Estconile
Foto: Jaana Muna

Käisin Estconil. Tegelikult olen ikka veel siin

Te olite väga toredad ja üldse ei löönud, rääkimata näkku löömisest, aitäh!

Täna lähen Estconile ja ei kavatse avaldada postitust enne, kui sinna vähemalt jõudnud olen. Oodake "mis tegin, mis mõtlesin" sõnavoolu.
Ma eriti "mis tegin" asju tavaliselt ei kirjuta, sest ma ei tee midagi peale igapäevase karmi ürituse enam-vähem rahuldavas meeleolus olla. Või noh, teen neid asju, mida ikka. 
Mu päevad on väga sarnased sinnani välja, et hommikul esmalt võtan tableti ja joon sinna peale pooleks tavalist vett ja mineraalvett, annan kassile süüa, teen kohvi ja vett keetes söön kraanikausi kõrval seistes puuvilja. 
Kraanikausi kõrval seistes, sest enamik neist on mingid mahlased värgid ja siis ma saan kummarduda ja üleliigsel mahal lasta kraanikaussi tilkuda, selle asemel, et see üle mu lõua voolaks ja riietele plekke teeks. 
Mu rutiinitalumatus lööb välja ... äh, ta LÕI kunagi välja.
Praegu ... 

...

Ma ei taha isegi veebilehtedel käia, kus enne käinud pole. 

***

Nüüd ma olen Estconil ja phmt 

Head asjad

* Totoro on väga hästi käitunud.
* Mu pea ei valuta.
* Ka need inimesed, kellega mu arust on meil vastastikkune sallimatus üdini, on mu vastu kenad olnud. Teistest rääkimata.
* Kuna olin arukas ja võtsin kaasa oma kohvipuru, olen ka kohvi saanud.
* Vaatasin eile ära ilmatupika ettekande, mis oli päris huvitav.
* Kas ma juba mainisin, et mu pea ei valuta? Eile neli korda ähvardas hakata, aga sain kogu aeg jaole.  Kuna ma magan saunamajas, kuulsin lisaks inimeste lämisemist kella viieni hommikul ja seni eriti magada ei saanud, aga PEA EI HAKANUD VALUTAMA. 
Oivaline.
* Tunnen end üldisel taustal rafineeritu ja erudeerituna.
* "Devolutsiooni" ilmumise kohta küsiti.
* Öeldi: "Mulle Triinu Meres õudsalt meeldib. Eeskätt kirjanikuna. Kui ta midagi kirjutab, on see hea."

Halvad asjad

* Vähemalt üks inimene siin kardab paaniliselt koeri, nii et mul on tema ees kogu aeg süümekad, kui Totorol vabalt joosta lasen, aga samas on mul koera ees kogu aeg süümekad, kui ma ta tuppa kinni panen või rihma otsas õue viin. No ei ole hea lahendust. 
Õnneks ütles too isik mulle, et Totoro on nii sõbralik, et ta ei ole temast häiritud. Kuni koer ei haugu, on okei.
Koer haukus peamiselt kahel juhul: kui ma ta tuppa üksi jätsin ja kui ma läksin ujuma paadisillalt, kus ta järgi ei saanud ja pidi tegema ringi kaldalt. 
* Purjus või lihtsalt vähe tobedad inimesed ajavad rumalat juttu.
* Totoro on nii erutatud, et ei ole praktiliselt söönud viimased 36 tundi. Ühe suurema kondi. 
Ja joonud kaks potti vett. 
*Mu silmaaluste aukude peitmise pliiats sai tühjaks JUST EILE.
* Arusaamatul põhjusel on pea must.

On, nagu on asjad

* Ma ei käinud hommikul Saltartriculi esinemist ja tantsuõpet vaatamas-kogemas.
* Ma ei käinud ka hommikust ettekannet vaatamas.
* Ega ujumas.
* Ega osalenud larbil.
* Hommikusööki oli ainult väga natuke alles, kui ma jaole jõudsin.
* Internet on üpris väga aeglane.

Tegelikult pärastlõunal ma lähen ujuma. Ja seejärel on plaan käia duši all ja pesta pea ära. Aga ma veel ei tea, kuidas sellega läheb 

***

Käisin ujumas ja pesemas, magasin natuke lõunaund ja voodi oli maru mõnus.
"Ma ei tõuse enam kunagi üles!" ütlesin pool tundi enne tõusmist.
Totoro sõi natuke veel, ma sain Depechi ja Rammsteini ja Billy Idoli järgi tantsida, pea ikka ei valuta. 
Võimalik, et see üritus ei olnudki halb mõte. 
Kuna ma ei ole midagi avaldanud, mis vähegi tähelepanu püüdnud, vaatasin seekord isegi Stalkerite jagamist pealt. 
Muidu oli nii, et väike lootus ikka alailma oli ja ei tahtnud hakata pettumisega riskima, nii et läksin oma tuppa ära, kui Stalkerite jagamise üritus programmis. Võimalik, et jätsin ülbe mulje sel ainsal korral, kui Salkeri sain, aga säästsin ennast ülejäänud juhtudel. Aga seekord vaatasin lihtsalt pealt ja tõdesin, et krt: enamasti on inimestel siiralt suva. Kui mul nii suva oleks, ma ilmselgelt võiksin ka lihtsalt üritusel osaleda - ent kuna ma hoolisin liiga palju, oli enda säästmine hea plaan. 
Keegi isegi ei märganud, et mind pole, raudpolt. Et ma seekord kohal olin, küll keegi ei märganud =P

Ja veel:
K on ATH. Palju selgemalt kui mina. 

Ärge näkku lööge, eks

Kui ma lähen hilja õhtul (11 paik) ujuma, sest äkki aitab peavalu vastu - ei aidanud - siis see on ju ATH käitumine?
Ei ole? 
Ma tean, et normaalsed inimesed käituvad teisiti. 
Aga mul tuleb mõte ja siis ma teen. 
Ja see on mu elu ja teist elu mul pole. Teist ennast pole ka.
Põhiliselt mind hämmastab, et inimesed polegi samasugused enamasti. Et nad ei tööta samadel põhialustel. Et see, mis minu jaoks on: "Jah, nii käib, tuli idee, viisin selle täide," on nende jaoks: "Oi, sa oled nii julge, oi, sa oled ikka täitsa pöörane!" 
Sest ... sest ma ei ole julge ega pöörane omast arust. Ei, ega ma arg ka ei ole, aga mul puudub sedasorti julguse osas täielikult: "Kardan, aga ikka teen." Ma ei karda. Ma ei saa hirmust üle. Mul lihtsalt ei ole hirmu. Mul ei ole mingit pidurit ka, millest üle minna ja siis teha - mul tuleb idee ja ma teen. Ilma vahepeatuseta.

Kui ma esialgu lugesin autismi kohta, mul ei olnud ideed ka, et mina võiksin autist olla. Autistidele ju meeldivad korduvad tegevused, rutiin, samamoodi on hea - ja siis olen mina, kes ma käin teed poeni ka 8 eri viisil, kunagi ei lähe ja ei tule sama teed, kes saab rahulduse isegi istudes pingile, kuhu ta muidu kunagi ei istu, kes tahab teha uusi asju lihtsalt seepärast, et need on uued. 
Minna Keila linnas alasti ujuma, sest kell on 11 õhtul ja kedagi pole rannas, annab sisemise rõkatava tõuke. 
Teha asju, mida ei tohi ja mida keegi ei tee, on mulle: "Jee! Teeme ära! Kohe!"
No vähemalt kui depressioon ei tapa. Aga no terve ma küll ei ole ja ometi tundus õhtul ujuma minek hea ideena. 
Aa, ja tingimusel, et keegi haiget ei saa. Haiget teha ma ei taha.
Kuigi kogemata olen teinud. 
Siis ma nördin, et mis mõttes mina tahan head ja nemad saavad haiget?! Kus on õigus? Nii ei tohiks!

Nojah, aga inimesed vist enamasti ei ole sellised. Et tuleb pähe ja teevad ära. 
Sest muidu ei tunduks ma üldisel taustal üldse imelik. 
Point on, et enda jaoks ma ei ole imelik. Minu meelest on kõik sellised ja siis ma olen pisarateni jahmunud ja õnnetu, et nad süüdistavad mind sajas surmapatus, kui koerakaka kellegi eraprügikasti panen või ei taha lollile noormehele öelda, et temast rasedaks jäin. Sest ma ei saa aru, mis sellles nii halba on.
Siiamaani ei saa. 

Seda lolli noormeest olen korduvalt linnas näinud ja iga kord on jube. Et ma selle lolliga magasin, et ma tema vastu kena olin, tõi kaasa, et ta armus minusse ja siiamaani otsib sõbralikkust. Emake maa, kui JUBE see on! 
Poeglaps minu kurtmise peale, et nägin teda ja miks, MIKS ta tahab minuga sõbralik olla ja fb-sõber, kui ma ei taha teda mäletatagi: "Ma tunneks sulle rohkem kaasa, aga kuigi ma ei ole väga välimuse põhjal otsustaja inimeste osas, tema puhul ma nägin kohe, et ta on tolgus."
"Tolgus? Mis mõttes?"
"No loll, noh!"
Jah, just. Ebaloomulikult loll. Mul oli ikka see rasestumisvalu väga suur, et sellest mööda suutsin vaadata.
Lollus on üldiselt see patt, mida ma inimestele andeks ei anna. Õelus, isekus, ülbus - kõik on vastuvõetavad, kui inimene ainult loll ei ole. Argus on ka suur patt, aga seal ma olen väga seda meelt, et argus kui kehaline reaktsioon on täiesti ok, see ei sega mind inimest armastamast. Moraalne argus, julguse puudumine mõelda, on asi, mida ma pahaks panen.
Aga seda panen täiega. 

Lollus ja argus on natuke samad asjad minu vaatepunktist. Julguse puudumine mõelda ja suutmatus mõelda annavad sageli sama tulemuse. 

Lihtsalt - andestamatud patud.
Samas ma ei pea end lolliks seepärast, et ma väga-väga last tahan. Rasestuda tahtsin. Nüüd tahan lihtsalt last. Ma näen seda nii, et kirg last saada jooksis mõistusest üle ja no kirglikkus, tunded, tahe ja julgus: absoluutselt mu jaoks ja silmis head asjad. 
Mõistlikkusest ei arva ma aga midagi. See nagu ... ma ei saa sellest aru ja ei pea väärtuseks. Mõistlikkus on midagi minu jaoks niivõrd imelikku, et ma lihtsalt ei mõistagi seda. 
Sest mõistlikkus toetub mingitele väärtustele, mida minu jaoks olemas pole. 
Ma ei saa sellest aru. Ma ei taipa. Ma ei adu pointi.
Millest täpsemalt ma aru ei saa: teha nagu tavaks on, teha, nagu inimestel kombeks, on kellegi meelest hea asi?!
Minu jaoks on vastupidi. Teha, nagu ei tehta, on hea asi lihtsalt seepärast, et näitab: see inimene mõtleb ise, mitte ei käi mööda etteantud teid.
Jah, igasugu vaktsiinivastased ja muidu hullukesed on isemõtlemise üsna halvakõlaliseks muutnud. 
Jah, see, kellega ma magasin, oli ka vaktsiinivastane. 
Siin võib olla teatud põhjus, miks ma kohe läbi ei närinud, et idioot - sest isemõtlemine on mu jaoks phmt hea asi ja ma oma ihas tast hästi arvata ei saanud kohe aru, et ta mitte ei mõtle ise, vaid korrutab seda, mida teised ees ütlevad. Lihtsalt teised teised, kui need, keda mina pigem usaldanuks. 
Ma ei arva midagi head inimestest, kes ei mõtle, aga väidavad, et mõtlevad. Ma hindan just neid, kes MÕTLEVAD.
Isegi kui nad minuga nõus pole. 

Üldiselt ma kiidan väga heaks selle, et kogetakse ise ja antakse teistele infot selle pealt, mida ise kogetud, mitte ei korrutata kellegi teise ideid. Sest minu kogemus on, et elu praktiliselt elada on absoluutselt teistmoodi kui teoreetiliselt asjade käimist-käitumist õppida, ja mul ei ole teie mõistliku maailmapildiga midagi teha - mul ei ole selles kohta ja ma ei sobi sinna ja äyt6teyehysõrrah see üldse olemas on!
Urr.