Kas see ongi värav uude imelisse universumisse?

Eelmises postis kirjutasin muusikast ja siis lasi Florence välja selle. 

Ma mõtsin, et miski ei saa rohkem mina olla kui "Moderation".
Aga vbla siiski saab. 
Sest olla päris mina, päris päris päris - oh, kuidas ma tahaksin!
Mitte et ma ise ka teaksin, kes see päris päris päris mina olen.
Olen liiga kaua end ühiskonnale sobivaks kasvatanud, et viimased 10 aastat ümberkasvatamist ei anna mulle isegi aimu.
Ma tean, et keegi see päris on. Keegi, kes ei ole mulle tuttav, keegi kes ei ole üldse normaalne. Keegi kelleks ma oleksin võinud kasvada, kui oleksin vabama ja lahkema ühiskonna laps olnud. 
Kriiskamine on raudselt miski, mida ta teeks. Isegi praegu, end nii normaalseks, nii normaalseks töödelnud, nagu olen, öeldakse mulle ikka, et ära tõsta minu peale häält, ära karju, öörahu on, ole vaiksem jms.
Ja muidugi on võimalik, et kui see päris mina mu kätte saab, kui mina ja tema saame üheks, läheb halvasti. 
Ma ei karda. Proovin!

Ei, ma ei ole vaikne tähelepandamatu naine. 
Näe mind! Ma olen elus, ma olen inimene, ma olen olemas! Näe mind!

Hüüumärke kasutan ka liiga palju. Olen selle eest korduvalt noomida saanud, korra ühe poolt, kelle arvamusest hoolisin.
Hakkasin seepeale normaalsemaks. Tõmbasin tagasi. Nüüd kasutan ohtralt, aga mitte väga ohtralt.
Samas vbla see noomimine ei old õigustatud. Tema ütles ka, et vihkab sulge (sulgusid), ärgu ma sulge (sulgusid) kasutagu. 
Hakkasin siis selle asemel teksti mõttekriipsudega lahutama - ja ses uues jutukogus muutis toimetaja hulga mõttekriipse tagasi sulgudeks. 
Vbla, kui sulud ei ole saatanast, võib ka hüüumärkidega heldem olla. Need ei pea ainult röökimist tähistama =P
Kuigi intensiivsust ja rõhutamist ikka. 
Alati.

***

Leidsin koera järel oodates ja maad silmitsedes neljalehelise ristikheina ja veerand tundi hiljem avastasin toidupoest UUE ASTERXI KOOMIKSI!!! EESTI KEELES!!!
Peaaegu läbi juba ja just selline kui lapsepõlveski.
Ainult et UUS!
Oooo!
+ ristikheim selgesti toimib. 

Muusikad

Ostsin ära pileti konsale, kus Dropkick Murphys loodetavasti raputab hoonet vundamendini. 
Huh. Suht muusikane hilissügis paistab tulema, sest 5'nizza peab oma 25 aasta sünnipäeva tuuril ja noh - Riia ei ole nii kaugel, et ma sinna täiesti tõsiselt minna ei plaaniks.

Muusika on mulle ... hästi kummaline meedium. 

Melomaane tean. Inimesi, kes on konkreetselt kiindunud muusikasse, analüüsivad ja mõtlevad sellest.
Ja inimesi, keda eriti ei huvita, lihtsalt mõni asi meeldib, tean samuti.
Neid, keda lausa häirib, ka. 
Aga minu jaoks ei ole muusika natukenegi mõistuslik. Ka mitte koos sõnadega. 
Muusika on nagu luule - läheb otse kontidesse, üdisse - või ei lähe. Kas erutab ja raputab viimse raasuni, või häirib pisut. Et kuidas nad siis sedasi. Nii imeline meedium ja nad ei oska sellega midagi paremat peale hakata?!
Kusjuures mu jaoks ei jookse piirid üldse žanride vahel. Igas žanris võib olla oivalist (nii luules, kogu kirjanduses kui muusikas) ja igas žanris nii ükskõikseks jätvat kui puhta prahti, iu. 

Kui mulle mingi bänd või laulja meeldib, mulle meeldib enamik nende tehtust ja halvim tase: "Jätab ükskõikseks". Aga vahel ma olengi kuulnud ainult kolme lugu ja mulle piisab neist. Ei otsi rohkemat juurde. Ei tunne vajadust. Nad andsid mulle selle ja tolle, miks mul veel rohkem vaja oleks?
Ainult kui olen täiesti kummuli, kuulan juurde.

Dropkick on siuke "ma tean neilt umbes 5 lugu, aga need on toredad" ja ma eeldan konsalt lihtsalt raputamist, tantsu, hullumist rahvaga üks olemise tundest. (Mulle tohutult meeldib. Miks ma olin lauljana laulupeo suur fänn - olla veidi aega teistega üks oli kõikevõitev emotsioon.)

5'nizza paiskas mu kummuli. KÕIK kuulasin läbi ja mul on 8 lemmikut, igasuguste meeleolude jaoks. Mulle meeldib nii nende tekstide kui viiside intertekstuaalsus, kuidas nad sulatavad sisse nii palju nii sujuvalt, nagu ei nõuaks see mingit pingutust. Mulle meeldib nende hoiak, see maailmakäsitlus, mida tajun. Korraga leebe ja kurb, nii kuradi kurb, ja samas rõõmus. "Me võidame ükskord niikuinii ja isegi kui ei võida, krt, meil on õigus rõõmus olla meile antud päevadel."
Mulle meeldib see, kuidas nad teineteist hoiavad, kuidas on kuulda ja näha iga kord, kuidas nad on tõesti sõbrad, mitte töökaaslased.
Lahkuminek vahepeal viitab sellele ka - kui klappi enam ei ole, mis me ikka. 
Aga näe, igatsus tuli.

Mulle meeldib, kuidas nad välja näevad. Ikka veel.
Mulle meeldib, kuidas Sunsay (see, kes aint laulab) on siuke ekspressiivsem ja väljaspoole intensiivsem ja Sergei annab vankumatut tuge nagu müür, samas on sama tundlik ja tundeline. Mulle meeldib nende vahetus, kõik tuleb nii otse, nii elusalt
Ja eriti meeldib muidugi, et ma tunnen ennast ära nendes, noh 

Dropkick Murphydes tunnen aint vahel.
Aga siis täiega =)

Kas saab veel kuulsamaks?

Olen veits segaduses.
Vaata, ma ei saa öelda, et iseendast on kõrini. Aga nüüd tuleb mul kohe jutukogu välja. Eelmisel aastal ilmus KAKS romaani ja tegelt ma promoks ikka veel neid kahte romaani, kuna need on mõlemad mu meelest väga head ja täiesti erinevad kah.
Nad ju alles tulid, täitsa värsked veel!
Ent.
See jutukogu tuleb ka nii hea!
Toimetasin ja toimetasin ja tometasin läbi, kirjutasin mõned uued jutud, sisse lähevad ka mõned vanad, mida ma pole kuskile pakkunudki, sest mis nüüd need, aint minu udumuinasjutud ju. Lugesin ja toimetasin, lugesin nii palju kordi läbi ... krt, ma kirjutasin nii hästi!
Krt, ma kirjutan nii hästi!
Ühe loo puhul tuli "ma ei taha seda enam lugeda ja läbi töötada. Ilmselt ei ole hea lugu," ja see saigi minu nõudmisel siis välja jäetud. 

Nüüd on kirjastaja käes küljendamisel, kohe varsti trükis ja mul on: "Mis ma teen, kus ma olen, kes ma olen? Kuidas ma kogu aeg ilmutan, kas mul on millestki elada, kui olen kõik välja andnud, oh ..."
 ... ja selle segaduse vältimiseks võtsin uuesti luulekogu käsikirja ette. 

Ma ei tea, mis siis juhtub, kui see ka koguks valmistatud on. 
Tuleb jälle 6 aastat pausi?
Ei, mul on poolikuid asju lademes, mida võiks mõne uue teose aluseks võtta ja kuuest aastast kiiremini järgmine valmis saada, kuid need ükski ei tiivusta mind. 
Ok, "Kuidas paremini elada"-raamat v.a. 
Vbla võtan siis selle käsile. 

Esmalt luulekogu.
Esimene osa on nii vanad luuletused, et ikka on, ja need on kõik NIIHEAD.
Teine osa on uuem. See ei ole nii hea ega nii hoolikalt parimatest parimatest kokku seatud. 
Tegelen.
Olen Kirjanik. 
Jee.

Muide, Belials on veel korra (me oleme sellest kaks korda rääkinud avalikult, ta oli mu esitlusküsitleja ja Estconil kõnelesime ka) "Lihtsatest valikutest kirjutanud. 
Kas see on mu parim? Ma ei tea. Kahtlen, aga vbla.
Kas see on mu kuulsaim? Selgelt. 
Mina olengi see, kes tuli pauguga, ja kõik hilisem on taust. 
Minu arust ei ole "taust" kehvem, kusjuuures.
Ent selgelt mitte nii üldrahvalikult maitsev. 
Kuigi "Kuigi sa proovid olla hea" on tegelt samasorti, aga valesti turundatud, onjo. See ei ole ulmeraamat tavalises mõttes. Väljamõeldud ajaloolisel taustal toimuv ja juttu on peamiselt Arrrmastusest.
Teatavasti on naistel ette nähtud kirjutada Arrrrmastusest. Või lasteraamatuid. Või pehmeid turvakrimkasid.
Siis on hästi, siis on õigesti.
Aga turundati kui ulmet ja kõvasti aega läks, enne kui Õiged Lugejad teda üles leidma hakkasid.
Ikka veel ei ole ta avalikult kuulus.

Huvitav, kellele ma jutukogu saatma peaksin, et nad seda arvustaks? 
Kui ma mõtlen nende peale, kes teie seast vahel võrgupäevikus kommenteerivad, siis Rents ja Marca on seni millestki minu omast kirjutanud ja neile meeldis. Aga maitea ju, kas see meeldib =) Teistsugune on.
Nimigi on "Teistmoodi tavaline".
Ma ei viitsi kirjutada lugusid, mida ma juba kirjutanud olen. KÕIK mu raamatud on erinevad.
Kitty? Vbla. Kui tahad, murumuna ät gmail punkt com.
Sille ei armasta muinasjutte ja kuigi seal on konkreeetseid muinasjutte aint 3/13, minu jaoks see on muinasjutukogumik. Hm. Ise tead, kas tahad või ei.

Phmt kui keegi tahab JA ei ole üks neist, kellele ma saatsin eelmised raamatud, aga ta ei kirjutanud neist, võib saada. 

Mudlumi ees mul on veits piinlik, sest tema kirjutas "Devost" ja "Omasid ei jäeta mahast" ja isegi suht hästi, aga ma ilmutasin rahulolematust.
(Miks rahulolematust? Mulle meeldib, kui arvustaja saab mu raamatust aru, sest siis ta annab oma arvamusega teistele potentsiaalsetele lugejatele infot. Kui ta ütleb, et X raamat oli Y sorti, aga autori kirjapandu ei olnud selles soustis hea, ja Y on sort, mida ma omast arust kirjutasin, mul on sellest rohkem rõõmu kui sellest, et arvustaja kirjutab: "X raamat on Ö sorti, seal on kirjas U ja M ja B, ja see on hea." 
Sest kui raamat ei ole Ö laadis ja U, M ja B on vaevu mainitud, ent peamiselt on juttu hoopis Z-ist, see arvustus annab potentsiaalsele lugejale valeinfot ja ta lugedes pettub. Üldse Ö-d ei saanud. Või teine potentsiaalne lugeja ei hakka lugemagi, sest Ö teda ei huvita, ta tahaks pigem midagi Y sorti.
Mudlum tegi seda. Ehk ta ei kirjutanud asjadest, mis minu arust tähtsad, ja mekutas asjade üle, mis mu arust ... no phmt olid, aga juhus. Ja siis ma ütlesin natuke halvasti. Mitte palju, aga ta reageeris eraldi postitusega fb-s teemal "Arvustus ei ole tagasiside autorile, see on teistele lugejatele."
Millega ma olen täiesti nõus. Lihtsalt ei olnud rahul sellega, mis ta kirjutas. =)
Nii et ma ei tea, kas talle saata. 
Vbla peaks? Sest tore inimene ikkagi.

Mart Juur ei maininud, aga talle ma vist jutukogu saadan. 
Sest mittemainimine tema poolt on aus - kui ei kõneta, ta ei reklaami, dohh. 
Ja tema saab andeks, sest ta on staar. Võtab millegi kohta sõna, ongi see reklaam iseenesest.
Aga raamatublogijad, kes mitte midagi ei öelnud, ei saa? MisMÕTTES ei ole midagi öelda, isegi halba mitte? Pfff.

Selle tagasiside otsimisega on "Omasid ei jäeta maha" mul nüüdseks täiesti otsas. Kõik olen laiali jaganud, endale ei jäänud midagi. Kui alla hinnatakse, ostan oma eksemplari, aga 18 eurot ma iseenda kirjutatud raamatu eest maksma ei hakka. =P 
Kirjastusehind. Poes on kallim.
"Devolutsiooni" saatis Kader mulle juurde ja "Kuigi sa proovid olla hea" on kirjastuses umbes 4.90 ja "Lihtsad valikud" üldse alla 2 euro. NEID ostsin endale varuks. Juhuks, kui jälle on vaja kellelegi anda. 

Nojah. 
Aga nüüd tuleb jutukogu. Ja jälle nii hea. 
Oh, ma olen ikka vahepeal päris lahe.

Õhtu osutus hommikust targemaks

Ma arvasin, et läheb paremaks.
Tühjagi. 
Ma peaksin homme 6:30 tõusma, et matuste alguseks Tartus kohal olla.
Täna oli raske ja kergelt aseme külge kleepunud tunne end kell 10 sealt üles vedades.
Jaa, kõik senised asjad on tehtud, aga püha perse, jälle uued peal ...
otsustasin, et vean 6.30 silmad lahti ja siis panen enesetunde põhjal paika, kas suudan minna või ei suuda.

Keegi ei võida, kui saan lihtsalt 30 tundi kestva migreenihoo, mis nii lühike aint seepärast, et mul on veel päris palju tablette järel ja kui närvipinge maas, viimaks ju ikka aitavad.
Kuigi mida halvem on seis enne väsimuse ja peavalude koha pealt, seda hullem - ja ma olen praegu tegelt väga kurnatud.

Miski pole halb olnud. (Seni.) Aga väga palju intensiivseid asju. Ent neil matustel on konks.
Olgu, surnu oli mu sõber palju aastaid - vast 10 aastat enam mitte, aga see ei muuda möödunut olematuks..
Aga tema eksmehe osas mul on nii palju negatiivseid tundeid, et talle otsa vaatamastki keeldun. 
Jaa, ma boikoteeriksin teda ka matustel. 
Kuna surnu ja tema tütar vist (mu andmed on paar aastat vanad) ka ei taha oma isaga mitte mingit tegemist teha ja teised teavad samuti, milles asi, vbla oleks okei.
Vbla oleks räme närvipinge.

Ei, ma ei ole eriti andestav tüüp ja mõnesid asju saab andestada ainult kui andeks palutakse. Väga siiralt ja pisaratega.
Ja see ei ole mina, kellelt andeks peaks paluma.

Olgu, mõtleme veel. 

***

A naiskirjanike seminar oli tegelt tore. Ma kohtusin esmakordselt näost näkku paljude lahedate naistega, osade mitte-päris-nii-lahedatega, kes olid ikkagi okeid, ja surusin kätt ühega, keda ma kunagi hästi negatiivselt arvustasin, ent ta kas ei mäletanud või ei pane pahaks, sest kuigi mul oli keel juba paindumas ütlemaks: "Ma arvustasin sind kunagi hästi halvasti, aga proovin uuemaid asju ka lugeda," pold seda üldse vaja. Mulle pisteti kaunis valge käsi juba pihku. 

Ja Lilli Luuk teadis, kes ma olen, ja tahtis mu raamatuid lugeda ja Sveta Grigorjeva on täpselt nii lahe, kui arvasin, ja ma sain komplimente kingade, "A mina persse!" tätoka ja kirjutamise kohta + ise olin rahul, et nii palju sõna võtsin. 
Mu kunagi sisseõpitud käitumine on olla vait ja märkamatu, ent sellest olen päris edukalt üle saanud.
Millega ise jätkuvalt rahul olen.

***

Ma ei lähe sinna matusele. 
Ei jaksa. 
Ma ei suuda ka kõike ja kui ma ajasin end juba äärmuseni ära, mul ei ole enam varusid kuskilt võtta.