Julge pealehakkamine on pool võitu

Üle ei-tea-mis aja on mul viimaks taas välja pakkuda suurepärane ja klisheedest kubisev "maha äng" postitus.
Või midagi sinnakanti, sest ma kirjutan seda posti juba mitmendat päeva ja vahele hüppab igasuguseid muid jänkusid.

Niisiis, ma oman kui mitte töökohta, siis vähemalt tööd, mille eest eeldatavasti ka makstakse. (Jee mina! Ma olen hiilgavalt edukas tööotsimisel!)
Hakkan 13. novembril, reedesel päeval, kell 18.00 Pärmivabrikus oma luulekogu esitlema koos nutika noorpoeedi Siim Keraga, kel on ka sel aastal luulekogu välja tulnud. Tema oma on isegi keegi ostnud. (Mitte et ma kurdaksin, ma sain ilmselt töödki tänu oma vingele astumisele kirjandusmaastikule. Aga ikkagi tahaks, et te kõik nüüd kollektiivselt läheksite poodi ja ostaksite ära vähemalt mõned taaskasutatud paberile trükitud eksemplarid. Ah, ja jee meie! ka.)
Mida me esitlusel teeme, ma täpselt veel ei ütle (tea), aga luban, et ei istu matusenäoga kõrgel laval ja ei etle sügavmõtteliselt mingeid itke, vahepeal musta küünalt põrnitsedes.

Ja paari asjaga alustasin veel. Uute alguste puhang.

Pealkirjas ära toodud vanasõna kehtib kenasti, kui lisada sinna juurde, et "Julge pealehakkamine, millele järgneb natukenegi positiivset tagasisidet, on kõva kolmveerand võitu, kuigi muidugi julge pealehakkamine, mille järel sulle suhu kustakse, ei vii sind võidule oluliselt lähemale."
Ja iseküsimus on, mille võidule ja mis on üldse võit, aga see kisub veidi heietavaks juba.
Iva: igauguste asjade suure hurraaga alustamine toob kaasa 2 vaimsele tervisele kasulikku asja.
1) Kui on miskit alustatud, tekib kohe tunne, et haa! küll ma olen vapper - ja see omakorda tekitab üldise hea taustatunde ja rõõmsama meele.
2) Kui asjad on juba alustatud, on üldiselt üsna vajalik nendega jätkata, sest muidu vead alt teisi inimesi, rikud oma mainet jms. Nii et kui on juba alustatud, on sageli kohe olemas ka lisamotivatsioon asja lõpuleviimiseks.
Endale neid kahte tõsiasja teadvustades on hoopis lihtsam kõikvõimalike Tähtsate Asjadega algust teha ja neid ka lõpule viia.

Miinuseid on mõlema asjaolu teadvustamise juures muidugi ka. Paaniline ja närviline inimene võib tõsimeeli punkti nr 2 arvestades otsustada mitte midagi alustada, sest kui ta ei lõpeta, ongi kõik veel halvem, kui enne alustamist.
Niisiis: põhjus nr 2 on tegelikult nükkega. Tegelikult on nii, et isegi kui alustad hästi ja jätkad innuga, aga lihtsalt ei tule välja, ei panda asja ebaõnnestumist kuigivõrd pahaks ja sa korjad plusspunkte ka lihtsalt proovimise eest.
Jama on siis, kui heidad peale alustamist selili, paned käed risti rinnale ja ohkad: "Ei, mina ei kõlba küll kuskile, ma ei suuda ja ma ei taha."
Mis on mulle tuttav hoiak, aga elu on näidanud, et ennasthävitav ja otse öeldes loll. Õhkamine ja kartmine on vahest ehk tõesti inimlikult mõistetavad reaktsioonid pinge all olles, aga lollid on nad sellest hoolimata.
Sest see on seda tüüpi äng, mis viib ainult veel suurema ängini ja lõpuks on maailmasuurune ängistus kohal ja tundub, et väljapääse on täpselt kaks: haigla või surnukirst.

Seda tasub vältida. On olemas inimesi, kelle meelest surnukirst noores eas on suurepärane sihtpunkt.
Napakad. Isegi noores eas polnud ma nii tölp, et pidada surnukirstu ihaldusväärseks sihtpunktiks, isegi kui ma pidasin seda võimalikuks ja millekski, mis kindlasti valikuna kõne alla tuli.
(Mul on muuseas väga hea meel jätkuvalt elus olla.)

Ja sellega ma selle postituse ka lõpetan, ei jaksa enam mõtet ühe rea peal hoida oma viie rauaga tules. Jooksmisest, pahkluust jm peagi.
Kui aega jääb.