Palavikus sonimine üksikvanemluse teemadel

Käisin Tartus, sain leveli (olen juba päris kapp, aga mis sellest kasu on, kui pahad on üldiselt veel kordi kapimad ja lahinguid võita õnnestub isegi deus ex machina abil ainult napilt? Enamasti on targem üldse lahinguid vältida ja pidada meeles, et "mõrv ei ole lahendus" ja"vägivald sünnitab vägivalda," muidu on jälle ühele või mitmele kambast laibakotti tarvis) ja vastasin, et kui panna pesumasinasse ülemäära palju ükskõik kui ökoloogilist pesupehmendajat (masinas on ka kaks vannilina ja need võiks ju olla pehmed nagu reklaamis, ah?) on riided pärast veidralt rasvased ja kogu aeg on tunne, nagu oleksid ise ka pesemata ja must.
Jäkk.
Pesupesija tarkusetera: pesupehmendajat üldse mitte panna on parem kui panna liiga palju.

Jäin haigeks. Olen täitsa haige nüüd.
Jäin morniks.
Mõtlesin, et miks nii raske on (raskused =>vt. eelmist ja üle-eelmist rida, MORN, noh), ja jõudsin järeldusele:
Selleks, et (eriti mitme lapse) üksikvanemana hakkama saada on sul vaja kas keskmisest rohkem aega (ja keskmiselt raha) või keskmisest rohkem raha (ja keskmiselt aega). Kui sul on kaks keskmist, on raske, aga tuleb toime. Kui sul on midagi alla keskmise, oled teel aeglase hullumise poole.
Miks?
Sest kui lapsed pole just tited, on nad raskesti kontrollitavad. Tuleb kogu aeg ette Asju, mis ületavad planeerimisvõimalikkuse.
Kui mu laps kaob koduteel ja on ühtlasi mõne aja eest kaotanud ära oma telefoni, on mul vaja kas teist vanemat, kes tuiskab teda otsima või autot, kütuseraha (nii, et see ei võta nädalaks laualt kõike peale kodutehtud saiakeste, kalasalati ja makaronide) ning aega talle oletatavasse kadumispunkti (milleks on Paldiski jaam) järele minna. Või siis lapsehoidjat (=rahakulutav element), kelle hoolde jätta oma teine laps, kuni ma ise rongiga esimesele järele seiklen. Võtta ette rongiga seiklemine koos pisema lapsega, kui too pole veel ise kooliealine, on samm hulluksminemisele lähemale. Istuda kodus ja oodata 4 tundi, kuni kadunud laps välja ilmub, on ka samm hulluksminemisele lähemale, eriti kui nende 4 tunni sees tuleks tegelikult käia noorema lapsega lauluringis ja siis suurema lapse lapsevanemate koosolekul.
Ma tegin muide viimast, või täpsemalt istusin ma esmalt 2 tundi rongijaama kohvikus ühe ja sama teekruusi ja saiakese taga. Või veel täpsemalt sõi Poeglaps selle aja sees suisa kaks pirukat - ja siis olid mu finantsilised võimalused täielikult ammendatud ja kuna Tütarlaps ei ilmunud nähtavale ka neljandast jaama jõudnud rongist, lonkisin ma Poeglapsega koju ja ootasin seal edasi.
Ja siis ma mõtlesin, kui hea oleks, kui oleks kellelegi moraalse õigusega helistada. Helistada kellelegi sellisele, kes viskaks nurka oma tegemised ja otsiks mu lapse üles või vähemalt ütleks, et kui neiu pole 2 tunni jooksul koju jõudnud, viskab ta nurka oma tegemised ja otsib Tütarlapse üles.
(Kusjuures ega ma tõsiselt ei muretsenudki. Kuskil ajusopis oli sügav usk, et ta jäi rongis magama ja sõitis oma peatusest mööda (ja mul oli õigus), aga siis hakkasin ma muretsema, et ma muretsen liiga vähe, see ei ole normaalne, ja mõtlesin välja 8 erinevat võigast või traagilist (või mõlemat) stsenaariumit (no ilm oli väga külm ja ma olin siis ka natuke haige ja morn ja värki) ja pagan, abi oleks sellestki, kui oleks kellelegi helistada, kes ütleks: "Ah, see on ju puhas jama, mis sa pabistad, ta ilmub varsti välja!"ja "Ei, sa ei muretse liiga vähe, anna tüübile veidi vabadust!")
Lisaks: nädalavahetusel tundsin, kuidas ei jaksa lapsi enam igale poole kaasa tarida. Kulub meeletult energiat ja päris palju raha ka. Peaks ju ometi olema mingi võimalus vanemlust jagada!

Muidugi, ma tean, et vahuline ettekujutus mehest, kes oleks olemas ja toetav ja abiks, on selline filmivärk, mida tegelikus elus väga harva ette tuleb. Üldjuhul küsiks keskmine mees sellise telefonikõne peale kõigepealt, et miks ma pole hankinud lapsele uut telefoni ja miks ma ei tea ühegi tema sõbranna telefoni, kuhu kindluse mõttes helistada, ja mis mõttes mul on jälle raha otsas? Vihastaks mu peale ja isegi kui tooks lapse Paldiskist ära (mida Tütarlapse pärisisa raudselt ei teeks), oleks kolm päeva tige ja ma peaks seda talle kuidagi heaks tegema, sest reegel on, et lapsed on naise omad ja laste probleemid peaks ka seega naised lahendama, sest meestel on enda omadegagi piisavalt tegemist.
Jah, klaar, ilmselgelt, kuna mul on need lapsed nende meestega, on üksikema olla raudselt parem variant. Nood isad on küll meeldivad inimesed, aga elukaaslastena kujutasid endast lisakoormust, mitte kedagi, kes koos minuga pereelu veaks.

Vahel ma mõtlen, et teistsuguseid mehi on ka ju olemas, aga häda on selles, et ma ei ole valmis järgima oma vanaema nõuannet ja meest valides tegelikult oma lastele isa otsima. Mul lihtsalt... ei ole nagu soont selle peale, et otsida isast lapsehoidjat-leivateenijat, kellele raha asemel seksi ja seltskonnaga tasutakse. Mina kipun ikka rohkem otsima endale põlvede nõrgaksvõtjat ja unenägude külastajat ja mõistuse peastviijat ja olgem ausad: kui tõenäoline on, et sellised imelised kvaliteedid kõik ühes mehes kokku juhtuksid?
Mhmh.
Nii et ma võin saada oma nõrgad põlved veel nii mõnelgi korral elus, aga see tähendab ühtlasi, et lapsed on minu omad ja ainult minu omad ja ainult mina vastutan ja vaevlen.

Nooremas põlves, kui maailm osutus mittehaakuvaks minu voolujoonelise ja kaunistatud ettekujutusega temast, sain ma vihaseks ja masendusin ja ängistusin rängalt.
Nüüd ma lihtsalt kehitan õlgu ja lepin olukorraga ja püüan vaadata realistlikult. See on tervisele kasulikum, aga vahel teeb muutus mu kurvaks.
Tunnen ennast nii vanana.
Kõik need asjad, millele loodavad noored tüdrukud, isegi need noored naised, kes on mu eakaaslased, aga teistsuguse elumustri valinud - kõik need on mulle kadunud, kogu see optimistlik helge mõtteviis on mulle kadunud. Mul on nii madalad ootused, et lihtsalt ei avanegi enam võimalust kõrgelt kukkuda. Aga see, mu sõbrad, tähendab ühtlasi, et pilvedel kekslemine on mulle kah kadunud.
Mis on nukker tõdemus, kuigi ilmselt innustatud sellest, et ma olen haige ja morn ja köhin umbes 55 korda tunnis ja mul pole niigi palju häält, et Poeglaps veenvalt magama käsutada.

Sonimine jooksis praegu liiva; mul oli mingi idee, kuhu selle jutuga välja jõuda, aga midagi peale ohkimise ei tulnudki. V-o kustutan selle posti ära, kui terveks saan ja aru pähe tagasi tuleb.

Muide!
Poeglaps tegi täna siukest asja:
seisan mina vannitoas ja tegelen õhtuste tualetitoimingutega, kui kuulen oma poega voodist midagi pobisemas ja seejärel kõvasti röökimas: "Onnu nii?!" Mina (hajameelselt): "Jajah!"
Natukese aja pärast sama asi. "Onju nii, emme?!" Mina (juba pisut tähelepanu pöörates): "Ei tea, ma ei kuule sind!"
Kohe seejärel: pominpomin pomin, "Eks ole ju?!" Mina (pisult ärritatult): "Kallis, ma ei kuule, misasi?" ja kuulatasin väga hoolega.
Ja siis ma kuulsingi. Pominas sisaldusid sõnad: "Siuts-siuts-siuts-siuts, siuts-nam-nam-nam," ning siis kõigest kõrist "Eks ole nii, emme?!"

Krt... kui ta poleks veel liiga väike selliste manipulatsioonide jaoks, arvaksin, et ta testis mind situatsiooni tarvis, kus tema küsib tasakesi luba millegi keelatu jaoks ja siis röögib "Eks ju?" ja mina nõustun pahaaimamatult. Aga ta peaks justkui selleks liiga noor ja süütu veel olema?
Loodetavasti ikka ongi.

Pildi tegi Ema Mees. Kujutab üksikvanemat 2 lapsega sulgemas silmi Tütarlapse 1. koolipäeva ees =)

Kurk valutab nagu puhastaks keegi seda pudeliharjaga.