Virtuaalse suhtlemise puude vol 2 e. vast tuleks lihtsalt pidudele sülearvuti kaasa tassida

Vol 1 oli see.

Korraga tekkis tunne, et probleem ei ole üksnes minus.
Olen elanud egoistlikus pimeduses ja kui ma ei suutnud inimestega sujuvalt, ehtsalt ja vahetult suhelda, süüdistanud alati ja järepidevalt iseennast sotsiaalses küündimatuses, mõttejäikuses ning koledas elevantlikus trampimises ühiskondlikel suhtlusnormidel.
Ja vaikselt sinna juurde mõelnud, et "aga kui nad loevad mu avalikku võrgupäevikut, siis nad ju näevad, et ma olen tegelikult seestpoolt kaunis, lihtsalt inimesetega natuke kohmakas. Vast võtavad selle põhjal aega ja pingutust mu võluvasse isikusse süüvida ja siis, kui oleme võõrastuse pealt kuhugi edasi liikunud, siis ma suudan ju juba päriselt suhelda ka!"
Selle lootuse põhjal ei ole ma ka panustanud midagi reaalsuhtluse õppimisse vaid rahumeeli edasi bloginud ja suhelnud, nagu ma seda ikka teen.
Isegi hoolimata tõsiasjast, et viimasel ajal ei ole see kavatsetud edasiliikumine võõrastuse pealt millegi muuni eriti kellegi peal toiminud ja koguni vanade sõpradega on juba natuke raske südamest südamesse kõnelda.

Kuna inimesi, kellega ma rääkida ei oska...

(viimase aja pärliks oli korrata peol pärast kaheminutilist jutuajamist vestluskaaslasele kolm korda: "On ju raske rääkida, kui millestki rääkida ei ole!" Kui too inimene siis, õudus silmis, ettevaatlikult selg ees taandus, tabas mind korraga arusaam, et v-o tema arvates ma nimetasin teda lolliks, kel pole midagi öelda. Kolm korda, et ta ikka kindlasti aru saaks. Tegelikult ma muidugi üritasin omaenda kokutamist sotsiaalse suhtlemise hirmsale keerukusele viidates välja vabandada, aga noh...
Muide, ega ma ka netis alati end õigesti väljendada ei suuda: mu eilset postitust, näiteks, interpreteeriti rünnakuna mu oma võrgupäeviku kommentaatorite vastu, kuigi mina oigasin omast arust hoopis Postimehes esinenute üle. Aga vahel juhtub ju ka parimatega meist, kas ei?)

Niisiis, kuna inimesi, kellega ma rääkida ei oska, tundus järjest juurde tulevat ja ma ei tahtnud hästi uskuda, et mina ise muutun päev-päevalt järjest abitumaks ja jõhkramaks suhtlejaks, mõtlesin, et võiks ju asja ka teistest küljest vaadata. Äkki on inimesed, kellega ma suhelda püüan, kuidagi teistsugused kui need, kellega ma lapsest saati harjunud olen?

Niipea, kui olin asunud asja teistest küljest vaatama, avastasingi koheselt, et sedasama minu sündroomi "kirjalik monoloog tuleb palju paremini välja kui suuline dialoog" esineb ühiskonnas igal pool ja tohutult.
Eriti on seda märgata, kui inimene on mulle enne mingist asjast suuliselt rääkinud, ja pärast näen ma tema samast asjast rääkivat kirjutist. Kirjutised pole mitte ainult ülevaatlikumad, kaunimas keeles ja loogilisema ülesehitusega, need on ka vaimukamad, sisaldavad väikesi kavalalt tekstisse poetatud nalju ja mõjuvad huvitavamalt.
(Ja siis ma vaatan inimest, kellega ma raskustega midagi räägitud saan, ja mõtlen "Aga kirjutab ta ju nii hästi! Kui kurb, et me tegelikult ei klapi!" ega ürita üldsegi tema hingepõhja üles leida, sest see tundub lihtsalt nii lootusetu. Haha, nii palju siis sellest, et teised peaksid minu võrgupäeviku mõjul tahtma minuga suhelda isegi siis, kui see esialgu välja ei tule!)

Meie ühiskond on ilmselt suisa üle külvatud pooliti netimaailma kolinud ning seega kirjaliku suhtlusega harjunud inimestega. Me kõik käime ringi ja esitame oma monolooge, esineme üksteisele, selle asemel, et midagi jagada, üksteisele reageerida, kuulata. Demonstreerime ennast - aga tegelikult ei suhtle.
Samamoodi on ringtantsu ja paaristantsude asemele tulnud tantsustiil, kus sa ei pea teiste tantsjate ning nende sammudega üldse arvestama, sest teie kehad ei puutu tantsu ajal praktiliselt kokku. Sul pole tegelikult partnerit (tervest hulgast teistest tantsijatest, mida nõuavad rivi- ja ringtantsud, rääkimata) vajagi, tantsimine tähendab lihtsalt oma keha rütmilist liigutamist, ilma et oleks minimaalseltki sinu asi, mida teevad samal ajal teised su ümber.
Sisuliselt on selline tantsimine ka monoloog.

Muuseas, ma tantsin üksi väga meelsasti ja sageli ja mul tõepoolest on partneriga tantsida raskem. S.t. meeldib küll, aga eriti ei oska teise inimesega kaasa minna. Siis ma üritan end vabandada ja kokkuvõtteks tantsin paaristantse, nagu Archie Goodwin pahakspanevalt märgiks, heatujuliselt.
Itsitades ja püüdlikult.
(Archie täielikumat seisukohta heatujulise tantsimise osas vaata Rex Stouti raamatust "Šampanja ühele".)

Nüüd, tegelikult ma tõesti tahaksin päriselt suhelda (ja päriselt tantsida osata). Leida teemad, millel inimestele meeldib rääkida, ja siis neid tõepoolest ka kuulata - alati on tore kuulata, kui keegi millestki õhinal räägib (kui nad just pealetükkivalt ühte ja sama juttu ei korruta alailma).
Mu poolest pidagu või monoloogi!
Aga see lukk, see riiv, ma ei tea, kõveraks pööratud nael, mis inimese õhinateemade ust kinni hoiab, tuleb enne üles leida ning lahti muukida.
Ja seda ma viimasel ajal ka kohe üldse ei oska. Olen elanud üle palju ootamatuid piinlikke vaikusi, kui liiga avalikult küsin, ning veelgi piinlikumaid ukseprao ümber naljatamisi, mis kaasnevad mu püüetega vihjamisi uurida.

Pean võimalikuks, et probleem polegi ehk nii väga minus ning minu kohmakuses ja hädisuses - v-o on meil, internetiinimestel, avanemiseks lihtsalt vaja klaviatuuri ja ekraani? Või vähemalt kirjutatud sõnu?

Pilt ühe lahke tuttava tehtud, illustreerib dialoogi eeliseid monoloogi ees - kui me oleksime lähenenud monoloogiliselt, oleksin ma saanud märjaks ja kurvaks ja veel haigemaks, sest need krdi kummikud mu jalas olid just selle päeva valinud katkiminekuks.

P.S. Mina muidugi ei leia õhinaust üles ka msn-i teel, nii et tegelikult on asi ilmselt ikkagi minus, aga kui ma olin selle kõik kirja pannud, hakkas ka kahju niisama maha kustutada. Ikkagi täitsa kena monoloog, eks ole.