Internet on kohutav.
Ta näitab asju, mida ei ole vaja näha, ja toodab hirmuäratavates kogustes viha ja pettumust ja ängistust.
Kaalun tõsiselt, kas suhtlusvõimalus võluvate ning kasulike inimestega + otsingumootorite võlu on seda väärt, et sihukest koletist pidevalt oma silme ees hoida.
Kui ma käiksin ja vaataksin iga päev raamatukogus tund aega maile, oleks kulu umbes sama, mis püsiühenduse kuumakse.
Kurb kui sa selle kajami siin peaks hülgama või koguni lõpetama,
VastaKustuta"Kuid minu soovid tõelisust ei murra.
Ma olen jõuetu ta tahte käes.
Näe, praegu metsa taha päike suri,
mis aitaks hüüe: "Ära mine veel!""
Ehk siis eks ma pea leppima, et 1 lugemisväärne & kaunite mõtetega (ehkki ma nendega alati nõus ei pruugi olla) kajam on taas vähemaks jäänud.
& 1 meeldiv inimene internetist lahkunud st. lahkunud minust suheldamatusse kaugusse (sest paraku on minu jaoks mittesuheldavad, suisa olematud, kõik inimesed, keda ma internetis ei kohta - mis parata, mu elu on x juba selline).
Aga mis ma ikka siin sinu kommentaariumis sinu otsuse üle halan:)
Soovin sulle ilu & õnne, 1kõik kas otsustad internetti jääda võid siit lahkuda:)
Eh, eks ma võrgupäeviku kirjutamise jaoks näppaksin ikka aega =)
VastaKustutaMu vaen interneti suhtes on pigem tulenev sellest, et ma väärkasutan teda - mite kirjutamise- vaid lugemispõhine probleem. Nimelt kui mul on igav ja ma ei viitsi tööd teha, siis loen blogipuust mingeid intrigeerivate pealkirjadega poste või googeldan huvitavate väljamaa inimeste kirjatükke vms.
Ja siis loen sealt loetavate kirjutiste alt kommentaare ka.
Näen, kuidas kommenteerimine ikka _tõsiselt_ toob inimestes välja halvima. Kuidas neutraalsus ja objektiivsus kaob kommentaariumis ära (ja ei, see pole üldse nii väga Eesti probleem, siin lähevad asjad julmaks enamasti ainult peavoolumeedias) ja toimub selline automaatne polariseerumine, kus lugeja (s.t. teiste hulgas ka mina) loeb ka neutraalse või metatasandile kuuluva kommentaari automaatselt ühele või teisele poole kalduvaks.
Ja sii võideldakse mingi olematu vastasega nii, et silmist voolavad verepisarad.
Väga mitu korda olen suutnud ainult hirmsa pingutusega väga õelad vastukommentaarid kellelegi, kes ise juba on olnud õel ja lahmiv, mahedamaks leevendada või pihkudesse tagasi napsata.
Mõtlen, et "kas ma tahan vihkamist juurde toota?!" ja pidurdan ennast.
Aga päris hiljuti olen juba jätnud enda pidurdamatagi. Kui teema on tundlik, siis mõistus hästi misjonäri mu hinges enam ohjata ei suuda.
Ja see on jube.
Ei taha!
Kord kolme p2eva tagant v6i m6nikord tihemini netiga yhendumine - omal nahal katsetatud, ikka veel katsetamisel ja t88tab suurep2raselt! 2ng suuremas osas tapetud! Kui vaja, v6ib internetipunktile rohkem maksta ja kauem istuda ja j2lle "normaalset" elu maitsta ehk m6ttetult ringi klikkida. Kui tahtmist pole, siis kord n2dalas yhenduda, et maailm teaks, et ma pole surnud. Ja enamasti tuleb omale v2lja m6elda vabandus, et miks netti kasutada ehk siis konkreetne tegevusplaan, sest iga minut maksab. Kiidan su m6ttearendust ja julgustan takka!:)
VastaKustutaKahju,et sellest "üleskutsest" keegi tuld ei võta... Mina olen ka seda mõelnud,kuid lapse kooliasjade pärast toppan...
VastaKustuta