(Pealkirjaks võiks olla ka "Valimiste eel", kui tahta asju poliitiliseks ajada. Mina isiklikult eelistan ajada romantiliseks.)
Pandi sokud puulattidest puuri,
kui aeg oli selline, et
nad ei saanud muidu kui võidelda.
Jah, oli küll toitu ja vett
mõlemal küllaga.
Ometi üks kaevas teise
surnuks seal lattide vastas.
Ja isand jõi soojendet’ veini
ning hõiskas ja plaksutas rahvas.
(On kahtlus, et keegi on umbes sellise luuletuse kunagi juba kirjutanud. Viimane rida tuli kuidagi väga kergelt - ja pärast üle lugedes ka väga tuttav ette. Aga kuni ma ei suuda meenutada, kes-mis-kus, las ripub.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.