Elu on võitlus

Jäin natuke haigeks ja maailm läks kohe pahaks.
Lõbud läksid kokku ja moondusid kohustusteks, silmad hakkasid sügelema ja tatti jooksma, süda sulas sumbunud kämbuks ja vaimustuse vahukoorest sai hapu võitaoline kamakas ebamäärase valkja vedeliku loigus.

Kohe tahtsin otsida ja leida vigu teistes inimestes enda ümber, kes mu halvas enesetundes raudselt süüdi on. Nähvasin lastele kordamööda ja korraga, kuulutasin leevikese suhtes välja algatamisstreigi (kui tahab mind näha, tehku ise midagi selle heaks - isegi kui ta on ebamäärast huvi ilmutanud, ma ei tee sellest konkreetseid plaane, vaid ootan tema omi) ning sõin siis õhtu otsa isetehtud vahvleid, kuni suu seestpoolt katki läks, ja siis veel mingit värki, mis koosnes vist eelkõige singirasvast.
Ei läinud tuju paremaks.

***

Vaatasin ükspäev Tütarlapse isa soovitusel Stephen Fry bipolaarsusest rääkivat dokki.
See naine doki teises osas, kes pidas tujupäevikut ja kelle lapsed leidsid, et tal on haiguse näol lihtsalt eriline anne, oli mu lemmik ja mu meelest nii peakski olema.
S.t. see võimekuste puhang, mis tuleb "üleval", sellest võinuks kogu filmis rohkem juttu olla. Mitte ainult sellest, milline kole oht on depressiivsel ajal endale ots peale teha ja kui palju raha kipub maanilisel perioodil kuluma. Olgem ausad - alasti depressioon on ikkagi palju igavam ja eeskätt hulga vähem produktiivne kui maaniaga vahelduv versioon, ja oma bipolaarsuse armastamine on vahel täiesti põhjendatud.
Stephen Fry küll mõtiskleb, et vbla ta poleks saavutanud oma edu ilma oma tõveta - aga ei järgne mingit pikemat analüüsi bipolaarsuse ülejäänud elanikkonnast kõrgema esindatuse kohta  loovinimeste seas nt. Võinuks ju.
Sest nii on, et kui su keha on kõigega hullult rahul, mis ette tuleb, tahab ta ka palju rohkem rassida. Töised, pingutuserikkad perioodid pikendavad ja intensiivistavad "üleval"-olekut omakorda, ja niimoodi õnnestub kohati olla reaalne töönarkomaan sõna otseses, mitte ülekantud tähenduses.
S.t. sa oledki konkreetselt pilves töötamisest. Elu on sitaks lahe, sest saab tööd teha ja suuta võimatut, ning sa püüad seda üha enam.
Nojah, muidugi tuleb siis ka litakas ja kukkumine - aga teadmine, et kord saab üles tagasi, aitab vast selle ajal mitte täiesti maas roomata.
Mul vähemalt aitab. Sest minu üles-alla ei ole nii intensiivsed. Tõsi, ma ei ole ka päriselt haige, lihtsalt imelik. Nii et tegelt ma ei tohiks sõna võttagi, aga kui mul on siuke tunne nagu täna, aitab meenutamine, et "üleval" on ka olemas ja tulemas, siiski.

Kuna tuju on nii paha, ajasin kaenla alt ja jalgadelt karvad maha.
Mitte et see konkreetselt kuidagi aitaks või mul oleks mingit tuju homme võrgutavaid sukki kanda, aga see annab mulle võimaluse seda muretult teha, kui tahtmine peaks olema, ja võimaluste avardumine on tore.
Samal põhjusel on alati tore omada kaardil natukest varuraha, kodus suitsupakki, šokolaadi, mune ja võid, mitut paari kingi (oot, millal mul viimati oli mitu paari kingi? ok, aga mul oli üksvahe kaks paari saapaid vähemalt!), mitut erinevat puhast aluspüksipaari ja tosinat paari sukki ja sukkpükse. Valikuvõimalus.

Inimesed, kel on natuke rohkem raha, unustavad nii sageli ära, mis on see, mis teeb ots-otsaga vaevu kokkutulemise nii jubedaks. Ajalehed ikka kohati soovitavad teha endale eelarve ja sellest kinni pidada, teha nädalamenüü ja sellest kinni pidada, aga tundub, et nad kas pole seda ise kunagi proovinud - või on mingid väga isemoodi inimesed, kel pole emotsioone ega tujusid ja kes koosnevadki ainult märkmikust.
See tunne, kui sind valdab meeletu, kõikevõitev iha mingi asja järgi, võibki vist tekkida ainult inimesel, kes ei tohiks kuidagiviisi seda asja saada.

Mu oma kogemused ütlevad - ja kui ma räägin inimestega, on neil samamoodi - et kõige ebamõistlikumalt käitub inimene rahaga siis, kui tal seda jupp aega (peaaegu) üldse pole ja siis viimaks natuke tuleb.
Sa oled sellest, et mitte midagi ei saa, nii ära vaevatud, et võimalus midagi saada lööb nagu laine üle pea.

Üks kolme lapse üksikema, keda ma oma eelmises Depressiivses Väikelinnas tundsin, elas phmt ainult lastetoetusest. Mis tähendas, et kui see viimaks laekus, läks ta joonelt kaltsukasse ja ostis kokku riideid mitte ainult endale, vaid ka tuttavatele kinkimiseks. Läks säästukasse munade ja hakkliha ja kartulite järgi, aga ostis lastele ühtlasi ka jäätist ja endale kohvi, ning kulutas ühe päevaga ära peaaegu poole rahast - mis siis, et ta teadis, et ülejäänuga ei tule välja.
Häda oli selles, et ta ju nagunii ei tulnud välja. Nii ehk nii, mõistlikult või jaburalt käitudes, sitt aeg, mil jälle midagi ei saa, oli nagunii tulemas. Aga tal oli valida, kas tal on see üks hetk, mil ta saab, mida ihkab - või elab ta lakkamatult selle mittesaamise pinge all. Ning see kogu aeg pingul olemine, teadmine, et midagi ei saa, millekski ei jätku, miski pole võimalik - see väsitab vaimselt õudselt ära.

Nõnda et siis, kui tegelikult ikkagi ei tohiks, aga vähemalt kuidagi saab end lõdvemaks lasta - siis lastakse ikka totaalselt. Nii ebamõistlikke suuri oste nagu krooniliselt rahatu inimene tegema kipub, ei tee ükski normaalne enam-vähem regulaarselt enam-vähem normaalselt finantseeritud isik. Ja ega nood enam-vähem normaalsed ei saa siis aru ka, et mis värk on ja miks see oma väitel rahatu isik nii lollakalt kulutab siis ometi.
Ongi raske saada, kui sul endal puudub vastav kogemus! Vajadus pidevate väikeste valikuvõimaluste järgi on terve mõistuse ja mõistlike valikute tegemise võime säilimise jaoks kohutavalt oluline!

...nojah, ja nii ma ajasingi karvad jälle maha.
Mitte seepärast, et need mu arust oleks koledad olnud, aga mul tuli väsimus peale sellest, et pole valikut, kas olla karvasena nähtud või ei.