Tšikk oli vihane, lihased-lihased...

Olen hiromant.
Ma teadsin ette, kuidas see läheb!

Või noh, mitte päriselt.
Kui olin neli päeva vaikselt ja mediteerivalt koristanud (mu lemmikviis koristamiseks on see, kus mul pole eesmärki midagi suurt korda saada ja kiire ka ei ole - lihtsalt nokitsen vaikselt iga maitseainepurki kogunenud rokaplekkidest puhtaks nühkida ja puhtale riiulile tagasi laduda), rannas jõlkunud, raamatuid lugenud, süüa ostnud ning neljapäeval ja reedel hoolikalt igasugust füüsilist koormust vältinud (sest peab ju olema puhanud!), olin laupäevaks üsna äksi täis ja elevil.
Ronisin hommikul kaalule, tuvastasin näidu 67 kilogrammi ja mõtlesin, et see on vist millekski oluline info, ükskõik, kuidas testi tegemine siis ka täna läheb. Korraks käis läbi pea idee, et vast pidanuksin end kaaluma ka tunnistajate silme all, aga see tundus juba liiga pentsik ja nüüd te peate lihtsalt mind uskuma, kui ma ütlen, et nii oli.

Ühte oma kolmest küllaoodatavast olin enne isegi näinud (aga mitte eriti rääkinud), teised jäid salapärasteks ja põnevateks ning ma tegin neile rahulikult ja malbelt süüa, riivides kurki ja hakkides küüslauku, sinepimarinaadis liha ahjus fooliumi all vaikselt kuumaplõksumas, ning mul oli kõik kontrolli all.
Välja arvatud see, et ma ikka veel ei teadnud, kui suur on see staadion, kuhu ma jooksma plaanisin minna. 300 või 400 m? Oli ju olnud plaanis minna ja asi üle vaadata, aga polnud õieti ei mahti ega viitsimist, ei tundunud see küsimus nii pakiline ka (internetis on ju kindlasti kirjas!) ja nii ta jäi.

Nojah, ja siis veel see väike mure, et ma polnud kordagi ära teinud 74 kõhulihast õigesti. Väike osa minust lootis mingile ootamatule imele ja ülejäänul oli ükskama, sest kui toit on hea, siis ei hakata ka mu kõhulihaste üle kaebama, ja mul oli adrenaliin sotsiaalse suhtluste teemadel juba nii üleval, et kehaliste harjutuste üle muretsemiseks ei jäänud enam suurt midagi üle.

Kui siis veidi häbeliku olekuga neiu Koidula kohale saabus ja oma läpaka lahti tegi, hakkasingi mina juba innukalt sooja tegema - sest kätekõverdused tulevad ometi palju paremini välja soojade lihastega ja tõtt-öelda ei meeldi mulle suurema publiku silme all väga kätega vehkida.
Mõtsin, et teen ruttu ära ja siis on valmis ja jee.

Olin möödunud kuu sees teinud reeglipäraselt 4 korralikku trenni nädalas. Plaanis oli 5 nädalas, aga kuidagi ei tulnud seda viit täis. Vbla ühel nädalal tuli ka, aga 4 oli see miinimum, millega ma leppisin, nii et normaalsesse nädalasse mahtuski just nimelt neli trenni. Mitte üle päeva, vaid niimoodi, et esmaspäeval ei viitsi, teisipäeval ei viitsi, kolmap-neljap-reede teeb iga päev ja siis laupäeva ja pühapäeva peale kokku tuleb ka üks tõhus ära, kuigi vahel kaheks veidi kasinamaks jagatuna.
"Korralik" ja "tõhus" tähendab seejuures siiski õnneks midagi muud, kui viieteistminutiline jooksuots + venitused. Enamasti tegin kas
a) selga, kõhtu, mingeid kükke ja käelihaseid, kokku kuskil tunni
või
b) kätekõverdusi, reisi seest, tagumikku ja küljelihaseid, kokku kuskil tunni
Aga kui ma ikka ujusin mõnes päevas lõbu pärast juba poolteist kilomeetrit või rohkem, siis tegin tol päeval juurde kas natuke kõhulihaseid või natuke kätekõverdusi ja leidsin, et see oligi juba trenn küll.

Jooksmas käisin juulis välja kuulutatud ürituse kindlaksmääramise ajast saati ühe korra.
Aasta algusest võttes olen spetsiaalselt läinud välja jooksma nt 4-5 korda, aga tundus, et saan hakkama ikka, sest ma sageli kasutan jooksimist võimalusena jõuda punktist o punkti t, eriti kui need punktid ei lõppe just kuskil fäänsis paigas või kohtamisel - või on võimalik enne fäänsitama või kohtama hakkamist pesemast läbi hüpata ja hullem higi maha loputada.
Jooksmine ei ole ju raske!

Soojendasin siis käteringide ja viibutuste, puusaringide ja ettekummarduste abil ülakeha enam-vähem ära, kusjuures soojenduse keskel saabus Asjadest ning ma tegin talle kohvi, tänasin hunniku kingituste eest  ja panin siidri külma. Istusime, ajasime niisama juttu, pakkusin süüa, Asjadest sõi kooki ja kiitis, neiu Koidula ei söönud midagi. Siis tuli Kalmsten, sekkus vestlusse aktiivselt ja kui mõne aja pärast arvasin, et noh, jõu- ja ilunumbrid, siis mehed jälle arvasid, et ei tea, kas tasub? Vast oleksin niisama sotsiaalne?
Sattusin segadusse.
Vbla peaks tõesti niisama sotsiaalne olema?
Aga mida ma siis plokki kirjutan?
Kõhelesin tund aega ja vedasin kõik siiski vaatama, kuidas ma kätekõverdusi teen.

Mul polnud mingit kahtlust, et ma saan need 100 punkti eest tehtud. 45 pidanuks tegema, ma jaksan kuskil 50 tavaliselt, kusjuures kõige pikem ja produktiivsem ja kergem on miskipärast teine seeria, (mida ma seekord ei arvestanud), ja seega ma lihtsalt andsin Asjadest-mehele stopperi pihku, viskasin end tugilamangusse ja kukkusin laduma.
Neljakümnedast saati läks üsna raskeks, aga ma olen ju ennegi teinud neid nii, et raske on, ja see ei pannud mind muretsema.
44. kõverdamise juures ütles Kalmsten, et see viimane kiskus juba nagu kasinaks kõverduseks, 90 kraadi ta nüüd küll ei olnud, ja ma otsustasin jätkata madalamatega - mispeale kukkusin 45 keskel lihtsalt kõhuli.

Sihuke asi juhtus minuga esimest korda viimase kolmeteistkümne aasta jooksul.
Et lihtsalt ei suuda end kõverdatud kätelt uuesti üles ajada. Kui ma ometi oletasin, et kui aeglaselt ja keskendunult teha, siis 47-48 pumpa on vabalt saavutatav, hädaga saaks ka 50 +-iga hakkama! Ootamatu jõuetus oli niivõrd šokeeriv, et võtsin jalad uuesti alla ja tegin ühe kätekõverduse juurde, enne kui meelde tuli, et põlvede maha panemine on viga ja mu šansid saada kätekõverduste eest 100 punkti on nüüd piiratud võimalusega teha teine katse hiljem veel.
Aga probleem oli selles, et see äärmiselt ebamugav poole harjutuse pealt mittesuutmine ning kõhulikukkumine jättis mulle paremasse rinnalihasesse valusa koha, kus sõrmedega hõõrudes oli tunda tihke sõlm. Mõtlesin enesekriitiliselt, et no oli vaja esineda, oli vaja teha sooja tubli paar tundi enne harjutust ennast, siis täitsa maha jahtuda, ja mida ma õieti mõtlesin, kui arvasin end sedasi läbi saavat?! Hõõrusin valusasse kohta vargsi Fastum-geeli peale ja masseerisin läbi, aga kuigi valu leevenes, sõlmjas moodustis ära ei kadunud ja lihased ei olnud üldse minu sõbrad korraga.

Kuradi kurat! 44 kõverduse eest saab 99 punkti. 43 eest ainult 93. Otsustasin optimistlikult, et pole siin midagi, 44 ikkagi lugesid, aga 300 punkti lootusega oli asi niisiis ühel pool.

Kui me kööki, puhtaksküüritud ümmarguse laua taha tagasi istusime, korkisin seega siidri lahti. Esiteks alkohol natuke tuimestab igasugu hädasid ja ma olin ennegi teinud kergelt vindisena rohkem kätekõverdusi kui ilma ja teiseks... no nagunii ma esinesin juba alla oma ootuste. Mis siin enam hoida!

Suhtlus kulges põnevana (rääkisime kirjandusest, lapsepõlvedest, kaitsepolitseist, tublidusest, minu emast ja vennast, lastest, elus tähtsatest asjadest ja igasugu muudest asjadest), kohvi ja siidri vahele vedasin ka liha ja salatid välja ning mingil hetkel läks kõhulihaste tegemiseks.
Unustasin stopperihoidjale öelda, et ta ütleks mulle vaheaegu (minut, poolteist, kümme sekki veel) ja seega polnud mul aja möödumisest mingit aimu. Võtsin harjutuse vahele aega isegi oma asendit kohendada mingi hetk, aga 65 kõverduse juures (Koidula luges) tabas mind korraga teade, et nüüd on aeg, ja see oli üsna üllatav.
Ma ise lugesin tegelikult kokku ainult 61 kõverdust, aga mul läks alguses sassi ka. Ehk siis ma tegin mingi portsu ära ja seejärel otsustasin suht huupi, et nii, see oli nüüd vist seitsmes, järgmine on siis kaheksas - ja on võimalik, et olin seks ajaks tõesti rohkem teinud.
Aga igatahes, isegi kui mulle oleks vaheaegu öeldud ja ma poleks kohendamisega jokutanud jms, mitte mingi valemiga ei oleks ma 74 kokku saanud. See lihtsalt nõudnuks hoopis tõhusamat tempot. 70 olnuks vast saavutatav maksimaalselt ja see ka tõesti end ülimalt pooleks pingutades.
65 kõverdust andis aga 91 punkti ja ma loodan, et neiu Koidula luges meist siis kõige õigemini, sest tema oli ainus, kes otsast peale luges. 91 punkti selle eest seega, kokku seni 190.

Nojah, täielik põrumine, ja niisiis asusin lauda tagasi minnes surmapõlgavalt ka ise salati kallale (kuigi mitte väga innukalt, sest mul valutas natuke kõht. Kahtlustasin, et kohe algavad päevad, kuigi sellega läks tegelikult veel oma 30 tundi aega) ning ikka oli väga huvitav.
Takkajärgi on mul tunne, et Asjadest rohkem küsis ja teised rääkisid,  mis on ebaõiglane, sest jumala põnev inimene tundus - aga  nii läheb, kui oled ainuke sotsiaalselt võimekas inimene igasuguste erinevate häiritute keskel. Minu kaastunne!

Mingil hetkel selgus ka, et tol sotsiaalselt võimekal on kahjuks tarvis varsti lahkuda, mispeale jooksmisega läks asi justkui natukene kiireks. Kõmpisime kohutavalt ruttu kõndiva Kalmsteni kannul punkti, kus mu teada oli saadion - ja kuradi kurat! Kuradi kuradi kurat!
Esmapilgul jäi mulje, et pool staadionit on puudu, sest sinna peale oli keegi täiesti salalikult ja märkamatult ehitanud miskise koolimaja!

Saalisin vandudes edasi-tagasi, suutmata mõista, mis toimub. Mismõttes ei ole enam staadionit?! Kuidas midagi nii suurt saab ootamatult olemast lakata?!  Ja kuidas mõõta distantsi, kui staadionit pole?!
Olukorra päästis Kalmsten, kes soovitas mul järelejäänud staadionijupi läbi sörkida ja tunnetada, kui pikk maa see on.
Sörkisin aeglaselt, püüdes alla suruda soovi oma väledate jalgadega kellelegi muljet avaldada, ringi läbi ja leidsin, et tegelikult on staadioniring siiski täiesti olemas. Üldse markeerimata on miski vast viiemeetrine mururiba, aga muidu on pool staadioniringi küll punastest kivikestest katte asemel sillutatud mingite väikesepoolsete munakate, liiva ja lompidega, aga siiski täiesti silmnähtavalt olemas ja seal sai joosta küll.
Ma olin ka raudkindel, et joostud ring oli üle kolmesaja meetri (kuigi kas ta oli nüüd 380 või 430, poleks ma küll osanud öelda) ja pärast seda, kui mehed arutasid mõnd aega koolistadkade tavalisi mõõte (mis olevat isegi üle 400 nende hinnangul sageli), otsustasime viimaks konsensuslikult, et nimetame selle staadioni neljasajameetriseks ja ma pean jooksma kaheksa ringi.
Siis läks Asjadest ära, sest kohustused kutsusid, ja mina hakkasin pürgima 100 punkti poole vähemalt ühel alal.

Esimesed kaks ringi jooksin hästi aeglaselt, sest olin kindel, et 18.30 on nii kerge täis joosta, et võin vahepeal kasvõi jalutada. Aga kui ma lõpetasin teise ringi (olles seekord instrueerinud, et mulle tuleb öelda vaheaegu e. informeerida 5, 10 ja 15 minuti kulumise kohta) ja mulle öeldi, et 10 sekki puudub viiest minutist, taipasin, et nii need asjad ei lähe ja tuleb kiirustada.
Kiirustasin siis kiiremini. Kujutasin ette armast noormeest, kes jookseb, selg ees, kergelt minu ees ja kutsub-ergutab hellade sõnadega, ning naeratus tuli näole. Jalad tundusid rõõmsamad ning kolmas-neljas ring läksid juba paremas tempos. Viienda ringi lõpus oli aeg 11 midagi, mis tundus juba palju parem lugu.
Otsustasin, et samas vaimus jätkates on kõik hästi - aga vähemalt Kalmsteni kinnitusel tõstsin veelgi tempot ja läbisin kuuenda ringi kuskil pooleteise minutiga või isegi rutem.
Seks ajaks olin muidugi ammu loobunud esimeste ringide poliitikast "jooksen nurka sealt, kus on tähistamata mururiba, hoian raja välisserva, sest seespool on lombid, ja teen ka muidu ümber vee ringe".
Lihtsalt vee pritsides igalt poolt sirgelt läbi.
Seitsmenda ringi ajal pidin end jõuga tagasi hoidma. Mitte seepärast, et oleks kerge olnud (päris vastik oli selleks ajaks tegelikult), vaid seepärast, et õudselt oleks tahtnud juba jooksmise ära lõpetada ja parim meetod selleks tundus maa võimalikult ruttu läbi joosta. Aga ma nägin vaimusilmas juba ka kaheksandat ringi ja kinnitasin endale, et kui selle ajal on veel mahvi kiirustada, võin seda siis ka teha, aga ei tohi end seitsmenda ringiga surnuks lipata.
Selgus, et see oli õige mõte. Kas selle esimese, raja mõõtmiseks kulunud ringi, siidri ja salati või millegi muu, nt puuduvate jooksutreeningute tõttu, muutusid jalad viimaseks ringiks kohmakateks puutükkideks, mille sees esineb kohati väga ebameeldivat võbinat, ning pidin kujuteldava kena noormehe, kes mind hellitlevalt üha edasi kutsub, oma mõtteis välja vahetama kurja ohvitseri vastu, kes ütleb selliseid asju nagu: "No liiguta-liiguta-liiguta! Tahad ööni siia jääda või, plika?!" ja "Kas need jalad liiguvad sul üldse all või?! Hopp-hopp-hopp nüüd!"
Hingamine ei teinud eriliselt tuska, aga just jalad tahtsid väga seisma jääda.
Ma muidugi ei lubanud.
Jooksime kolmekesi (mina, vasak jalg ja parem jalg) üksteist innustades lõpuni, kuhu tunnistajate komitee oli mu viimase ringi ajal ehitanud (vähemalt) meetrikõrguse lillelise number 8 (tegelt rohkem nagu poolteist, nagu mulle abivalmilt lisati) ja mulle visati dressipluus õlgadele nagu tõsisele sportlasele.
Isegi lilli anti (need on mul siiamaani vaasis, lillat värvi ja lõhnavad hästi, liigiks ilmselt midagi ohakalist) ja aeg oli 17.48. Ehk 18.30-st jäi asi siiski õigele poole ja no jooksupunktid tulid siiski täisvääringus ära.

Pilt Kalmstenilt. Mul on lilled tegelt käes, kui hästi hoolega vaadata, näeb neid natuke.

Kokku 290 punkti. Nagu ma arvasingi.

Kuram. Tuleb treeningutega jätkata. Õnneks on aasta veel pikk ees ja aega on!

Suhtlusüritus oli see-eest täisedu ja mulle hullult meeldis. Polegi üldse kahju asja nt septembris korrata =)