Erinevad vabadused

Ma mäletan eelmist kojusõitu. Et Mittedepressiivse Väikelinna pealesõit pani rinna koduigatsuses põksuma ja et seal sõideti mööda mu emmekoju, oli arusaadav, aga siiski väike tragöödia. Mida ei väljendatud kuidagi, kuigi takkajärgi (täna) mõeldes tundub, et oleks võinud.
On muidugi hilja väljendada ka. Ju.
Kogu see kojusõit oli tegelikult selline väike tragöödia, aga ma ei väljendanud seda isegi endale. Enne kui nüüd. Ja ei ole ju õigupoolest hilja, ma sõidan varsti jälle samast haiglast minema! Häh! Väljendatagu!


Emakodus oli parem:

*Vabadus valida raamatut, arvutit, toitu, kruusi...Mida ma küll kasutasin minimaalselt, valimine on raske, aga vabadus on vabadus.

* kohv. Tegelikult ei olnud parem, sest nii kohvikus tehtud kui haigla masinast pärit latte on siiski latte ja sellisena hea, aga haigla omast palju odavam kohv? Jaa. Saab kohvi juua kas piima, kohvikoore või vahukoorega? Jaa. Saab juua suvalisel ajal, mitte siis kui antakse? Jaa.
Ühesõnaga, kodune kohv siiski ületab haigla oma mitmekordselt.

* lapsed olid iga päev lähedal. Ja emme ja kass. Kui polnud päeval, oli õhtul, sirutada käsi ja kallistada - vähemalt korraks. Aitas.

* välja minnes ei olnud mul mõttes võimalust "aga kui ma ära eksin?" Hei, ma elasin seal peaaegu lapsepõlv otsa! Peaks ikka väga kaugele minema, et ära eksida, ning veel kaugemale, sest ma tunnen ka linna päris hästi. Erinevalt Haiglalinnast, kus ma olen tundmatul pinnal kohe, kui haigla silmist kaotan.
Või siis olin, viimastel päevadel olen käinud jalutamas, eksinud korra tagurpidi ära (normaalne eksimine on see, et minnakse eeldatavalt tuttava koha poole, mis aga osutub tundmatuks - ma läksin eeldatavalt tundmatu koha poole ja vaatasin, et kuram, siin olen ma olnud) ja jätnud meelde tänavanimesid. Mitte et tänavanimed mulle garanteeritult midagi ütleks, aga parem siiski kui üldse mitte midagi.

* hommikul saab edasi magada, kui laps(ed) üles aetud (mitte minu poolt, ema või boonusisa on saladus) ning kooli saadetud.


Haiglas on parem:

* See, et ei pea mõtlema.
Millal süüa? Selleks on etteantud aeg. Mida süüa? See pole minu asi, kui olen enne öelnud et "tavalist toitu". Millal tõusta - on määratud, mis päeval teha - on määratud, millal voodipesu vahetatakse - on määratud. Mina ei määra midagi. Ja see vabastab mu aju mõteteks, mida muidu ei tuleks.
Täna veetsin minuti nipsutades. Sõrmi. Ja kui oleksin selle aja sees, mil ma lebasin ja lage vaatasin, mõtteis see, kas lugeda ühte oma kolmest raamatust enne järgmist protseduuri või mitte, mõelnud midagi asjalikku, näiteks millal laps(ed) tulevad ja millest õhtusööki teha, mis ajaks ja mis tuleks ära kasutada, kas ma suudan seda ise teha, kelle abiga ma saan arvestada - oleks vast äärmisel juhul teinud kätekõverdusi, aga selle peale, et nipsutada, ma lihtsalt poleks tulnud.

Kui kogu aeg on pea täis mingeid vahetuid probleeme, ei ole seal loominguliseks vabaduseks selle väljendi kõige laiemas mõttes ruumi. Teil on suur pea, sinna mahub palju? Mul ka... oli. Enam mitte, ma tunnen otse füüsiliselt muutust, mille toob vajaduse puudumine millelegi mõelda.
Sest haiglas on pea vaba paljudest mõtetest korraga - söök? Kellegi teise mure. Koristamine? Kellegi teise mure. Pesu - läheb ära, kellegi teise mure. Lapsed - pole siin, kellegi teise mure. Kass - pole siin. Ülejäänud pere - pole siin. Iseotsutamise ruumi ongi umbes niipalju, et kas osta õhtul üks kohv (etteantud topsis) masinast ja käia jalutamas või mitte. Ja see on omamoodi vabadus.

* vabad õhtud.


Lugedes argumente kokku on emakodus ikkagi parem, aga samas on see argument, et kas haiglas saab tervemaks, üldse arvutamata. Vahel mulle tundub, et jaa. Vahel mulle tundub, et ei. Ja vahel on mul tunne, et tahta rohkem on kuradist ja niigi on juba palju ju. Enamik teisi haigeid siin on haigemad kui mina ja mitte ise süüdi, et nad üldse haiglas: mul on palatinaaber, kel on tagasitulev ajukasvaja JA ta ärkas esmesest operatsioonist pooleldi halvatuna. Kena noor naine, mõnus koos elada...

Õnneks see pole minu otsustada, kas ma üldse tulen haiglasse. Kellegi teise mure =)