Natuke autismist ja raskest elust

Midagi peab süüdistama, kui on arusaamatult halb olla, päevad pole algamas, pea käib kogu aeg ringi, aga haige ei ole, isegi ülekoormatud pole ...
oh, süüdistan kellakeeramist!
Kauem magada on ainult hea, aga tunne, et õhtu on käes ja mitte midagi kasulikku pole ma veel teinud, on ränk. Isegi kui olen kirjutanud oma 200+ sõna, poes käinud, koeraga õues 6x, teda söötnud 3x, poega õppima suunanud 3x, tolmu imenud, pinnavormide kontrolltööks Poeglapsele küsimusi esitanud - midagi KASULIKKU ju pole tehtud?

Vähemalt tunne on sihuke.

Aa, muide: toiduhoiatus.
Rimi plasttopsis müüdavad wasabikattega maapähklid ei kõlba kuhugi. Kusjuures kate on täitsa hea, wasabimaitse tugev ning puha - aga mis on puudu, on maapähklid (umbes pooltes kestades on sees mingi küpsisetaoline ollus, ja isegi kui on pähkel, see ei maitse nagu maapähkel, vaid nagu ... küpsis).
Ärge toetage neid oma rahaga.
Ei, ma söön oma topsitäie ära ikka. Sest wasabi - mulle maitseb wasabi.

Nii halb on olla, et kraadin.
36.8. On ja ei ole ka.
Nojah.

Kellakeeramine. Lõpuks on mul sellega seoses ennemal aal ka sitt old. Mhmh.

Aga täiesti hämmastav ikka, KUI sitt.
Olles viimaks lugenud hulgi (neti)kirjandust autistide klahvide alt, saan aru, et mu alatine ja alaline depressiooninivoo pole teiste minusuguste juures üldse haruldane. Et ongi osa inimkonda, kes võtab tõdeda "elu on kannatus" ja kas elab nii või tapab end ära.

Kas te teadsite, et autistide keskmine eluiga on märgatavalt-MÄRGATAVALT lühem kui mitteautistidel? Siin on teadusuuring, siin selle lihtne lahtiseletus. Ja üks väga olulisi surmapõhjuseid on enesetapp.
"Lihtsa seletuse" artiklis on pakutud, et kiusamine on enesetappude peamiseks põhjuseks, aga ma ei usu seda. Lihtviisil EI USU. Oleks kõik nii lihtne, eemalda kiusamine ning kõik on pojengid ja vahtraõied, oleks ju väga lihtne.
Aga ei. Ei.
Mitte ainult minu isiklik kogemus ei räägi teist juttu, vaid hei! Pruugib ainult netist inimeste kogemusi, nende lugusid lugeda ja asi saab väga selgeks!

Enesetappude taga on hoopis tunne, et elu ongi kannatus. Et valjud helid (ma olen õppinud ära kannatama, olin nii hästi ära õppinud, et ei saanud üldse aru, et migreeniga on kõvad helid ja ere valgus valusad - aga need on ju nagu ikka? Minul küll pole vahet!) ja inimeste puudutused teevad haiget (mul seda puudutuse-värki pole), et sa oled kogu aeg väsinud, et teised ei saa sust aru, kuigi omast arust teed kõik võimaliku, et mõistetav olla - selline elu ongi vaja välja kannatada. Kui ei kannata välja, sured ära.
See kõik on autistliku elutunnetuse osa.
Üpris vältimatu osa.

Et depressioon? Oojaa. Aga ka see on autistide tüüphaigus ju!

Sest taust on selline, et ega muud väga välja tulema kipugi kui depressiivsed kodanikud.

Nojah, aga see "lihtsa seletuse" lehekülg on päris sitt tegelikult ja kui ma lugesin nende tutvustust autismist, kuidas poisid-tüdrukud "põevad" (jaa, mina arvan raudkindlalt, et autism ei ole haigus, mitte kuidagi pidi) seda 4:1, ma ei osanud muud teha kui pead vangutada ja kähku sulgeda.
Kurat, 10 aastat on juba vähemalt teada, et poistel autismi diagnoosimine oli lihtsam ja levinum, sest autism ilmneb poiste enamikul teistmoodi kui tüdrukute enamikul. Ja poiste järgi pandigi kunagi "sümptomid" paika üldse. Tüdrukud jäid toonase radari alt välja, aga TEGELIKULT ilmneb autismi võrdselt mõlema soo juures.

Kui üritasin leida teile lugemiseks natuke paremaid allikaid, tahtsin jälestuskülluse hinge pugedes üldse otsimisest loobuda esimese kolme lehekülje järel, kuna seal räägiti "autismiga inimestest" (vrdl kuidas mina ütlen nt enda kohta "autist", sest "autismiga inimene" kõlab nii, et võta mult autism ära ja sama inimene jääb järele, aint tervem ja rõõmsam. Aga minult küll autismi ära võtta ei saaks, nii et "mina" alles jääksin, aitäh, ei aitäh) ja sellest, et "arenguhäire".
Piltidel olid samuti sellised traditsiooniliselt juhmi ilmega inimesed, kel siis neurotüüpilised abistajad lahkelt naeratades paremini elada aitavad.
Aa. Et ikka veel levib selline lähenemine esmajoones. Noooooooooooooojah ...

Noh, mõned paremad allikad:
ülitundlikkust puudutav tekst, mis lõppeb visuaalse mõtlemise üle arutamisega. Enam-vähem teaduslik (ja veidi raske lugeda seetõttu)
erinevaid mõtlemismeetodeid kirjeldav tekst (minule meeldisid-meeldivad loomad ja nende käitumine, mu vend oli/on ajaloofanaatik)
Lihtsas keeles selgitus, miks "vana" vaade autismile ja "uus autism" nii krdi erinevad on

Ma muidu oleks veel kurjem kõigi nende valeinfo-levitajate peale, aga mingi 7-8 aastat tagasi olin täpselt samasugune, arvasin, et minu autistlikud kalduvused on pisipisikesed ja TEGELT olen ikka normaalne.

Noh, vähemalt sellest normaaluse-illusioonist olen täiega vabanenud.