See ei ole mingi uus asi: algul ta ei joonud mul siin ka, kui uude koju tuli ju.
Läks veidi aega, kuni avastasin, et ta ei joo sellest metallpotist, mille vee andmiseks ette nägin, aga plasttaldrikust läheb küll.
Süüa andsin talle algul plastist jäätisekarpidest, kuni mõne nädala pärast mõtlesin, et neiu koeral võiks ikka korralik sööginõu olla. Võtsin plekkkausi, panin selle krõbuskeid pooleldi täis, aga midagi mul oli veel vaja teha. Toetasin kausi vannitoas pesumasina peale, kaotasin selle "millegi tegemise" käigus tasakaalu, koperdasin ja lükkasin kausi masina pealt alla.
Esiteks lendasid krõbinad laiali, teiseks kolises päris kõvasti. Plaaditud põrand.
Totoro pages õudusega.
Mina korjasin krõbinad jälle kokku ja läksin talle tuppa järele, et söök kätte anda, aga koer keeldus voodi alt välja tulemast.
Ka jubeda kausi põrandalepanek ei aidanud.
Ka jubedast kausist krõbuskite jäätisekarpi ümber valamine ja selle karbi põrandale panemine ei aidanud.
Ta oli voodi all peidus ligi kolm tundi, sest JUBE KAUSS OLI NII JUBE!
Mõni päev hiljem proovisin uuesti, aga siis ei olnud vaja isegi kaussi vannitoapõrandale pillata - piisas selle nägemisest, et Totoro roniks voodi alla ja sealt paar tundi välja ei tuleks.
Ma siis rohkem enam plekk-kausiga ei üritanud, jäätisekarbid olid teema ja no mis siis, et neid näriti - kuni põhi all, kõlbab küll, eks?
Tasapisi hakkas Totoro taldriku asemel potist jooma. Selleks läks küll ligi kaks kuud, aga no õnneks ta leppis potiga viimaks - nii suurele koerale pidevalt taldriku täitmine (sinna ei mahu nimelt väga palju) läks vähe tüütuks.
Ja kõik jäätisekarbid mul kodus said nii ära näritud, et mõtlesin: no mida, ta sedavõrd kaua ju ei jaksa ühest kausipillamisest traumeeritud olla?
Alustasin eile õhtul ja kuna õhtusöögiks ei ole mitte krõbinad, vaid pehme toit (seekord koeravorst), mida ta oluliselt enam armastab, läks küll. Sõi metallkausist ja jee!
Olin rahul ja täna hommikul panin talle krõbinad sinnasamasse kaussi.
Kuna meil on süsteem (või noh, mina nägin ette, et nii peab minema, ja Totoro ei saa vaielda, sest ta ei oska inimeste keeli), et söögi saab kätte mõne käskluse täitmise peale, ütlesin: "Kõrval!" ja kui koer must meetri kaugusele maha istus, oigasin sisemiselt, et ikka ta aru pole saanud, mida "kõrval" tähendab, ja üritasin teda kausiga (s.t. eesmärk oli kausis olevat toitu demonstreerida) enda kõrvale juhtida.
Seepeale lahkus Totoro teise tuppa.
Hüüdsin teda, tuli, üritasin "Kõrval!"'iga - ja täpselt samade tulemustega. Kolmandal korral ei tulnud Totoro enam tagasi minu juurde ka kutsumise peale, vaid passis mind toast, silmad lambivalguses läikimas.
Aaa, ma hirmutasin teda selle plekist kausiga, taipan takkajärele. Tema tuli tagasi, mina jälle panen jubeda kausi ta ette ja kohutan kavakindlalt!!!
Nojah, mis seal ikka. Totoro oli toas, minu juurde ei tulnud, korraldust ei täitnud. Panin kausi riiuli peale, koera ulatusest välja, ja läksin magama tagasi, sest kõik eelnev toimus kell 7 ja laupäeva hommikul ei ole see aeg, mil üles jääksin.
Kell 9 käisin Totoroga taas õues (ta hommikuti esimesel käigul miskipärast aint pissib ja kakale küsib tund-paar hiljem), siis lasin tal "lamada" (ei pea tingimata mu kõrval lamama, ma selline lõtv koeraomanik) ja kuna ta lamas, sai kausi käppade vahele.
Alles kui kella 12 paiku päriselt tõusin, avastasin, et esimest korda ajaloos on osa toitu kausis alles!!!!!!
Saate aru, ma annan koerale toitu pooleldi täis kausi ja seal on kolm tundi hiljem veel natuke alles!!!!
Isegi minu aju tegi seepeale ühendused ära- ja no olgu. Üritan leida veel mõned plastikust asjad talle söögi andmiseks. See taldrik, kust alguses juua sai, on näiteks variant ju.
Muidu on malbe olemine. Homme kutsikakooli pole, sest Agle on ühel koerte ühiskonnakõlbulikkuse eksamil kohtunikuks, nii et
50% peale alla hinnatud vorst ahjust läbi käinud ja söömisel, kõrvale koorega kohv ja vaikselt käin ning panen masinast jälle pihutäie pesusid kuivama. Kiiret pole, et kõik korraga peaks panema. Ei lähe maailm hukka seepärast, et mõned siidpidžaamad, kampsunid ja villased sokid 2 tundi kauem pesumasinas on kui teised.
Nõup, ei ole õudust, üldse ei ole.
1 koomiks raamatupoe-müüjast-hundist, kes öeldi väga minu moodi olevat:
(ei, seda on umbes 70 neljapildilist episoodi veel siin, kuidas muidu saaks leida, et minu moodi? Liiga vähe infot oleks!)
Mul on üks plastist koeratoidukauss üle, 17 cm läbimõõduga. Selline, mis läheb alt laiaks, et ümber ei saaks ajada. Võin ära anda, kui soovid. Tartus asub, aga küll kuidagi kohale saab toimetada.
VastaKustutaTahaks küll =) orgunnime!
VastaKustutaMa olen neljap-reede Tartus, kui see kauss sel ajal kesklinna v Annelinna kandis on (loengud Liivi tänaval, ööbin Eedeni juures), võin kaasa rabada ja Tallinnasse tuua. Kuigi pakiautomaati saatmine on vist 3 eurot, kui tahate vältida seiklust teemal "esmalt Tartust Tallinnasse ja siis sealt maakojta X".
VastaKustutaAa, selle peale mulle meenus, et ma ju tulen ise Tallinna neljapäeval. Ma saan kausi kaasa võtta ja kas anda samal päeval üle või jätta meie Tallinna kontorisse, mis asub Ahtri tänaval - kas sealt saaksid oma kätte organiseerida?
VastaKustutaOojaa =)
VastaKustuta... ma olen saavutanud selle, et kui ütlen "kõrval" läheb totoro teise tuppa.
VastaKustutaSee ei olnud PÄRIS see, mida üritasin =)
Kas sa tahad paar lihtsat nõuannet kuulda, kausinduse osas?
VastaKustutaSa võid kirjutada, aga arvesta, et m,inu jaoks ei ole see kausiteema probleem, vaid lihtsalt "nii on".
VastaKustutaEriline probleem nüüd teda kuskilt mujalt kui metallnõust sööta ...
No näed! Sa mõtled juba nagu vana kogenud koeraomanik =) Nimelt seda ma tahtsingi kirjutada, et kui Miss T. plekknõusid kardab (ja enamjagu kutsikaid reeglina kardab midagi, hirmuperioodid, mäletad, rääkisime) siis jumala pärast, sööda teda plastmass- või mõnest muust materjalist nõust. Milleks raisata aega ja närve ja energiat millegi vastu võitlemisega, kui leidub palju lihtsam ja meeldivam lahendus?
VastaKustutaToiduportsu lõpetamata jätmisest. Ma ei tea, millist toitu sa talle annad, aga veega niisutatud kuivtoidu puhul söövad paljud koerad seda vaid siis, kui ports on värske. Kui on paar tundi seisnud ja krõbinad kenaks mömmiks paisunud, siis pirtsutatakse ja jäetakse söömata.
Veel paar õpetussõna lisaks, valik sinu, kas kasutad. Koeralt väikese soorituse nõudmine enne söögikausi etteandmist on super. Aga „kõrval“ käsklus on T. jaoks ilmselt veel liiga keeruline ja arusaamatu, nõuab komplitseeritumat liikumismustrit. Lisaks, söögikauss tõstab instinkti üles, ja kõrge instinkti pealt uue asja õpetamine (antud juhul kõrvaletuleku) reeglina ei õnnestu. Kasuta lihtsamaid, „istu“ või „lama“ käsklusi, või mis iganes tal selge on. Ja mille puhul saad temaga kogu aeg silmsidet hoida (kõrvaletulekuks liigub ta ilmselt su selja tagant läbi)