Aastaajad

2 põhjust, miks see postitus.

1. Loen Veronika Kivisilla raamatut "Kuni armastus peale tuleb 2.0" ja olen "Eee .... mis see on nagu kunst v? Mu pea on selliseid juhuseid täis ja vanal ajal viitsisin neid võrgupäevikusse ka üles panna, ent enam ei pane, kui VÄGA ere ei ole, sest ma mõtsin, et igav ja kõik ju elavad sedasi, et asjad juhtuvad???"
Tegelikult ei ole järgnev üldse sedasorti ASI, ent ma lugesin Goodreadsist kõiki neid vaimustusavaldusi ja värke ning mõtsin, et noh - vbla mu tavaline elu, mitte sügavad mõtted, kuidas paremini elada ja igaüks on hea just nii, nagu nad on, oleks ka lugejatele lõbus? 
Näiteks mida ma aastaaegadest arvan, onjo.

2. FB-kommentaari kohta on tegu päris pika jutuga ja ma tegelt ei taha, et see seitsme inimese poolt loetuna olematusse kaoks. Tahaksin hoopis ise sealt hiljem vbla osakesi kopida ja kuskile "oma arvamusena" kirja jätta, mitte iga kord jälle uuesti luua. 

Oo, lemmikteema + ometi on üks inimene, kellele KA kevad ei meeldi!

Jah, mulle meeldivad ka aastaajad sellistena, nagu nad PEAKSID olema. Aga kevad PEABKI olema löga ja sopa aeg, sulatab-külmetab-sulatab, löga ja libedus, häda ja viletsus.

Maikuu mulle meeldib, aga ma loen seda juba Nooreks Suveks. Õunapuuõied ja vahtraõied jaa, kevade lõputul hulgal märgi jalgu ei. Mai, isegi aprilli lõpp on juba ok, "kevadvee"-loikude ümber laveerimist siis enam pole.

Saabub noore suve otsa päris suvi ja mulle meeldib selles ujuda (mu lemmiksport on looduslikus veekogus ujumine), jäätisekokteilid, maasikad, vaarikad, välguvalgus ning hullud paduvihmad. Suvi on hea, aga IMELISEKS muutub ta augustis kuni poole septembrini.

Mu lemmikaeg aastas. Küpsemise, valmimise, "nüüd on kõik tipus"-aeg, pehme kuldne valgus, mida juulis veel pole, päevad on siis veel liiga pikad, kõrge öine taevas ja kirkad tähed, uduvihmade leebe paitus, floksiõied ja isegi turul käia on sel ajal iga kord taevalik. Kõik on valmis, KÕIK!

Sel sügisel kusjuures ulatus see lemmikaeg veel kaugemale kui septembri lõpp. Oli konkreetselt selline päev, kus ma kahlasin kuldse päikse käes kuldsetes vahtralehtedes, oli 20 kraadi sooja, võtsin pikkade varrukatega pluusi seljast, sest palav - ja käsil OKTOOBRI lõpp.

Aga sügis nagu november nagu tormid ja külm, valav vihm ning pimedus, on ka lahe aeg. Tuled õuest tuppa ja õdusus igal pool. Pehmed tekid ja kuum piimaga kohv, ahjus podiseb hautis ning omatehtud shokolaadiküpsised maitsevad nagu ei iial varem ega hiljem. Külm ja tormine osa sügisest on põnev nagu hea krimka.

Ja talv (mitte see, mis meil seekord detsembris oli, vaid see, mis algas jaanuaris) on vaikuse ja rahu aeg. Kõik helid on poole tasasemad, sest sumbuvad lumme. Inimesed väga väljas ei käigi, sest külm. On hingematvalt kaunis ja samas on rahulik, nii rahulik! See on aeg, kui ma ülejäänud aastast välja puhkan.

Kuni tuleb kevad, kõik plärtsub, autod sööstavad vee pritsides mürinal mööda ning eh - noh, mul pole muud teha kui maini välja kannatada.