Tuvihallil hommikul

Suutsin enese motiveerimiseks vahendi leida.
Selleks osutus märkmik.
Teisipäeva õhtul panin nädala igale päevale mingi miinimumprogrammi kirja ja kohe tekkis entusiasm saada nädala jooksul oma programm lausa niimoodi täidetud, et riste jätkuks ka esmaspäevaks ja teisipäevaks. Lihas vormub, toad korrastuvad, isegi kirjutasin midagi - ning ees on veel terve pool nädalat vaba inimese elu. Sellega jõuab vast ka esiku ja köögi ära koristada ning looga meeleollu sisse minna.
Nii väga loodan!

Siis, muidugi, algab praktika. 
Kinnitan küll endale, et see ei saa olla hullem kui eelmine, ning üldse, see ongi just see, mida ma tahan: õppida reaalselt tegutsema, päris inimestega. Mitte mingeid loenguid kuulata ja powerpointe treida.
Aga sisemus ei usu ja väriseb nagu marmosett lumehanges.

Õnneks on mul leevike. Piisab ainult sellele mõelda, kui praktikahirmus pinges õlad iseenesest lõdvestuvad, naeratus tuleb huuletele ja unelus teeb oma juuksed mu akna all lahti, nii et kõik ruumid on tema tuules heljuvaid udujaid silituskiharaid täis.

...käed mu ümber, puhta nägusa mehe lõhn ja soojus, judin üle selja koos peopesa laskumisega. Need arusaamatult rõõmsad silmad...

Kui hull see praktika ikka olla saab? Vähemalt saab päris verd võtta inimestelt!
(See on ainus tõsisem toiming, mis mul nii selge on, et äratab pigem huvi kui hirmu, ja no veri! Veri on ju alati äge.)

Inimene ja loom

Vaatasin ennast ja sain aru, et koosnen juppidest. 
On täiesti mõistlik inimene, kel on ajud ja normaalsed toimetulekumehhanismid kõikvõimalike erinevate jamadega - ja siis on loom, kes on, nojah, loom.

Täiesti piinlikult labane avastus. Oleks ju äge leida midagi edevamat, nt teadvust ja alateadvust ja veel mingit kolmandat, ühendavat aspekti (laias laastus on muidugi ka see jalgratas leiutatud ja need jupidki leitud, aga mitte nii avastuslikuna, mitte täna-eile-üleeile).
Iga kord, kui keegi leiab, et koosneb KAHEST osast, on see kuidagi piinlik: dihhotoomia on nii lihtsustav maailma vaatamise viis ometi, kohe kipuvad hea-kuri, mees-naine, ilus-kole vastandused pähe ja keegi ei mõtle enam sealjuures, et mees ja naine ei ole ju vastandid, wtf, omg, lol.
Ei, iga vähegi tõsiseltvõetav süsteem peaks koosnema vähemalt kolmest osast ja vältima vastandusi!
Aga ometi tuvastasin, et ongi kaks osa. Inimene ja loom. Mõistus ja tunded.

Mõistus on mul üsna võimas, suudab leida põhjused, selgitused, loogikad ja ajendid. Suudab isegi looma reaktsioonid ära seletada endale, sest ma olen teda õpetanud neid märkama.
Aga loom ei ole tegelikult raasugi nõrgem: kui tal on mingi reaktsioon - iha, ahastus, valu, misiganes - siis tal ON see reaktsioon ja mõistus...
...mõistus võib kõrval siblida ja seletada, et vaata, see tunne tuleneb sellest ja sellest ja sellest asjast, mis üksikult võttes on ju kõik jumalasta okeid ja sa ei pea praegu tõesti ahastusse langema, see on esiteks tarbetu ja teiseks nõme - aga loom ahastab ikka, ja see teeb mulle täiesti reaalset tugevat valu.
Valutav mina kipub (kui tal omatahtsi tegutseda lasta) mitte oma mõistuse ressursse seda ahastust maha kruvima suunama, vaid selle abil valule hoopis mingeid peeni, keerukaid ja inimlikke põhjendusi otsima. Võimalusel väliseid, sest siis saab välist põhjust rünnata ja kohe hakkab parem.
Ühe lausega: kui juba valu on, siis valutav loom tirib nöörist ja mõistus läheb analüüsides sinna suunda, kuhu loom tahab.
Enamasti kuskile rappa, sest loom pole väga tark.

Miks inimene loomaga sinna rappa kaasa jookseb?
Sest mõistus ei saa siis enam aru, kes on juhtpuldis: ta arvab, et ajab mingit omaenda asja, kuigi tegelikult jookseb loomarada.
Miks ta aru ei saa?
Sest ta on ju peen inimene ja säärasele elegantsele olevusele ei meeldi olla looma kontrolli all. Ta keeldub tunnistamast, et mingi loomaga ühes kehas eksisteerimine üldse võimalik on - sellest rääkimata, et tema, inimene, looduse kroon, sellele loomale alla jääb!
Ei-ei, kui on valus ja halb, siis see ei saa ju olla põhjustatud minust, sest mina olen kaunis ja üllas inimene ja üleni ratsionaalne ka.
Niisiis on põhjus kuskil mujal. Otsime üles, murrame maha!

Oot, misasja?!
Ei, seda murdmise värki ma ei mõelnud.
Pole näinud, pole kuulnud, pole olnud!

Mul ei ole kohe kindlasti halb mitte seepärast, et mu loom jäi lõksu ning rebis rabeledes seepeale ümber lõksujäänud jala liharibad lahti, vaid hoopis seepärast, et Xyz käitus niimoodi ja niimoodi ja niimoodi ja iga ajudega olevus saab ju aru, et see on alatus! Ja alatus on halb! Maailm ongi halb, ei hinda mind ja üldse naisi (kui ma oleks mees, siis ilmselt ei hindaks mehi), ühiskond on kah ebaõiglane ja loll jne jne jne.
Mõistusele ei meeldi tunnistada, et teda kontrollib mingi loom oma primitiivsete reaktsioonidega, mitte raasugi ei meeldi. Selle tunnistamisest pääsemiseks püüab ta meeleheitlikult oma valudele mingeid peenemaid, elegantsemaid, vaimsemaid põhjendusi konstrueerida.

Selles ei ole, muide, minu mõistus üksi. Pidevalt näen täiesti nutikaid inimesi tulemas välja täiesti idiootsete teooriatega, mis kõik on maailmas valesti, sest neil hakkas korraga halb ja siis tuli otsida mingi kaunis ja intellektuaalselt rahuldav põhjust väljaspool iseennast.
Mõned näited, mis viimasel ajal on blogidest silma jäänud: šallallaa 1, šallallaa 2, šallallaa 3.
Kaks neist on küll ühelt teemal, aga mõtsin, et kõige haavatavamaid asju vast ei lingi: äkki saaks mõni loom muidu jälle haiget või midagi. Ja see ei ole ju eesmärk.

Nojah, mina õnneks suudan olukorrast distantseerudes siiski mõistuse lõpuks enam-vähem loomast lahti harutada, jalad maha panna ja kogemuse lahti tõlkida kui "minu reaktsioonid, põhjustatud neist ja neist tundlikest aspektidest mu loomuses" mitte "minu reaktsioonid, põhjustatud sellest, et teised on alatud värdjad".
Aga üllatav avastus on see, et tegelikult seda valusat ja sitta olukorda ei tekikski, kui mõistust otse kõnetataks ja loomast mööda mindaks.
Sest millal loom haavub - kui ta on saanud mingi signaali, mida ta tõlgendab haavavana.
Millist signaali loom üldse tõlgendama hakkab?
Sellist, mis saabub mittesõnaliselt. Sääraseid signaale tõlgendavad tavaliselt mõistus ja loom korraga ja võivad jõuda kardinaalselt erinevatele tulemustele, muuhulgas võib loom sellisel puhul haavuda asjade peale, mille peale mõistus ainult õlgu kehitab, ja siis asubki loom juba mängu juhtima, sest tema reaktsioon on tugevam.
Aga signaale, mis tulevad sõnaliselt, asubki tõlgendama ainult mõistus ja loom istub tagajalgadel ja noogutab kaasa, sest ta saab aru, et see pole tema teema. Miska igasugused arusaamatustest tulenevad "ja siis ta tegi nii, millega avaldas, et mõtleb must nii, igavene lurjus"-solvumised langevad ära, kui tegudega ka sõnaline selgitus kaasneb.

Iva: räägi inimestega!

Ära pane neid mõistatama, mida sa mingi käitumisega mõtlesid, sest sel juhul mõistatab loom ja enamik meist on katkised õnnetud olevused, kelle loom kaldub segadusi automaatselt tõlgendama kõige negatiivsemal võimalikul moel.
Vähemalt mina haavun sõnade peale harva - vbla tüki aja pärast, kui mõistus on pika analüüsitöö teinud ja leidnud, et tegu oli tõesti inetu solvanguga, mitte minu projektsiooniga. Aga sõnade puudumise tõlgendamine viib haavumisse palju kiiremini ja otsemat teed mööda.

Sest ma olen õnnetu hirmunud ahv oma neerupealistes ja hüpofüüsis, kõrge lauba taga rändavatest nutikatest mõtetest ja laiast sõnavarast hoolimata.

Põhjendamata

Ometi üks selline päev, kus esimene loeng algab lõunast.
Ärkad varem üles, et pärast haigust esimest korda trenni teha, taevas on lillavarjulised pilvetupsud ja päikesevalgus ning kass nihutab end jalutsis. Koperdad kööki teed tegema, paned muusika mängima, kõik nagu klapib - ja siis selgub, et sul on lihtsalt nii südantmurdvalt kurb olla, et ei taha midagi teha, kuskil olla, mingitele harjutustele mõelda, üldse mitte midagi.
Tühi ja lage ja mõttetu.
Laod solitaire'i, sest õnnestunud solitaire annab sageli meeldivalt ergutava hoobi sabapiirkonda.
Sittagi. Ei tule välja.

Vahid kurvalt teetassi, nagu lebaks selle põhjas surnud kuldkala, keda sa väga-väga armastasid, ja närid kaalikat. Siis selgub, et tee on ka külmaks läinud, kuni sa nukrutsesid.
Sööd lohutuseks pihutäie piparkooke.
Ammu juba peaks kooli minema, aga kuna enne kooli oli ette nähtud pead pesta, ent pea pesemise eel oli mõeldud trenni teha, ja kuna trenni üldse ei viitsinud teha, on pea ikka must ja nii ei saa üldse kuskile minna.

Hakkad aeglaselt ja vaevaliselt treenima ja tuvastad, et ei jõua midagi. Iga liigutus kurnab, nii et selleks ajaks, kui kõik seeriad tehtud ja pea puhas, on kell nii palju, et kooli õieti polegi nagu mõtet minna.
No lähed ikka, sest - te tunnete sõnakest peab? Sellega (teoreetiliselt) teeb nii mõndagi ära.
Jõuad kooli peaaegu kohalegi, tõesõna. Rongis magad kümme minutit, ärkad 2 peatust enne õiget üles, nagu tarvis, aga ei suuda end ikkagi väljuma sundida.
Sõidad edasi ja lähed kooli asemel poodi.
...

Ja oligi siuke päev.
Vahel tahaks iseennast jalaga lüüa.
Kõhtu.

33

Issand jumal, Jeesuse iga!
Kui ma olin noorem ja tahtsin end ära tappa, siis tundus see olevat kõige kaugem koht (või noh, aeg - näete, kuidas aeg võib keeles ka tegelikult koht olla, kui vaid niimoodi tahta?), kuhu otsuse täideviimine lükata. (Enne seda oli 27, sest klassikaline staarisurma-aasta.) Ses mõttes, et "kui ma siis ka veel tahan ära surra, siis tohib, siis ei pea enam südametunnistuse ja teiste pärast muudkui edasi elama".
Sellest aastast kaugemale ma üldse ei mõelnud, v.a. need mõtted, mis olid juba seotud valgete juuste, õunaaia ja tötsa-tötsa astumisega vanuses 80+.

Nüüd ma muidugi üldse ei taha end ära tapnud ega muul moel surnud olla. =)
Elu on magus ja kaunis. Rohkem tahta tundub tõsine ülepingutus (kuigi ma ikka tahan rohkem, sest inimloom on lollakas) ning rohkem anda on alati rõõm.
Ainult ma olen saanud kohutavalt vanaks, õudustäratavalt vanaks lausa, varsti olen juba 35, ja nagu kõik naistearstid ütlevad, seks ajaks on parim enne viljakuse aspektis möödas ja edasi hakkab kõik muudkui allamäge minema.
Ei oskagi selle mõttega kuidagi suhtestuda, et mingisugune bioloogiline mäetipp on käes ja kohe varsti hakkab teiselt poolt all veerema. Lohutab mõte, et kirjaniku parim aeg olevat 50+. Enne seda saab siis õendusele pühenduda, veel 17 aastat, sest parimat kirjutamisaega vist ei taha enam selle töö alla panna. Parimat õendamisaega õnneks numbriliselt paika pole pandud, nii et võin ise valida, mis meeldib.

***

Selle eelneva jutu kirjutasin muidugi eeskätt selleks, et õigustada sünnipäevafotot, mis tehtud eelmise aasta lõpus (autor Meelis Krošetskin) ja millega ma soovin teile kõigile kõike paremat minu uuel eluaastal.
Kui mul ei peaks ka õnnestuma selle aasta jooksul inimkonda päriselt ära lunastada, siis vähemalt midagi lõbusat on ikka pakkuda =)