Põhjendamata

Ometi üks selline päev, kus esimene loeng algab lõunast.
Ärkad varem üles, et pärast haigust esimest korda trenni teha, taevas on lillavarjulised pilvetupsud ja päikesevalgus ning kass nihutab end jalutsis. Koperdad kööki teed tegema, paned muusika mängima, kõik nagu klapib - ja siis selgub, et sul on lihtsalt nii südantmurdvalt kurb olla, et ei taha midagi teha, kuskil olla, mingitele harjutustele mõelda, üldse mitte midagi.
Tühi ja lage ja mõttetu.
Laod solitaire'i, sest õnnestunud solitaire annab sageli meeldivalt ergutava hoobi sabapiirkonda.
Sittagi. Ei tule välja.

Vahid kurvalt teetassi, nagu lebaks selle põhjas surnud kuldkala, keda sa väga-väga armastasid, ja närid kaalikat. Siis selgub, et tee on ka külmaks läinud, kuni sa nukrutsesid.
Sööd lohutuseks pihutäie piparkooke.
Ammu juba peaks kooli minema, aga kuna enne kooli oli ette nähtud pead pesta, ent pea pesemise eel oli mõeldud trenni teha, ja kuna trenni üldse ei viitsinud teha, on pea ikka must ja nii ei saa üldse kuskile minna.

Hakkad aeglaselt ja vaevaliselt treenima ja tuvastad, et ei jõua midagi. Iga liigutus kurnab, nii et selleks ajaks, kui kõik seeriad tehtud ja pea puhas, on kell nii palju, et kooli õieti polegi nagu mõtet minna.
No lähed ikka, sest - te tunnete sõnakest peab? Sellega (teoreetiliselt) teeb nii mõndagi ära.
Jõuad kooli peaaegu kohalegi, tõesõna. Rongis magad kümme minutit, ärkad 2 peatust enne õiget üles, nagu tarvis, aga ei suuda end ikkagi väljuma sundida.
Sõidad edasi ja lähed kooli asemel poodi.
...

Ja oligi siuke päev.
Vahel tahaks iseennast jalaga lüüa.
Kõhtu.