Hamletlik vastus

Olla
tähendab olla omaette,
nii sina kui saab,
ja mitte kuidagi teisipidi,
sest olla sina
ongi ju tähtis.

Olla
tähendab olla osa tervikust
koos, koos, koos
ja meie
on üle minu
ja roos
üle õielehtede summa
ja üleüldse see ongi päris.

Olla

või mitte olla?

***

Tegelt mõne päeva eest lubasin olla 10 aastat vähemalt veel, sest koledustele ei mõelnud. Niisiis lubatud (50 aastat ei lubanud olla, ainult kaaluda). Aga lubadusi pean, pealegi veel talle antuid, sest tõepoolest, ilmaasjata ma neid ei anna ja nii ongi =)
Et nabaimetlemine hakkab ennast ka juba ära tüütama, aga samas huvi on umbes ainult enda, oma füüsiliste ja psüühiliste reaktsioonide ja selle vastu, kuidas piisavalt ruttu ei parane, luban, et jaanuaris seda iseenda teemat ei puuduta. Täna veel pole jaanuar, õnneks, seega mõneks ajaks viimane post minu ja mu valikute teemal.

Seda, kus või kes ma olen, ikka veel ei tea. Jah, enne (õnnetust, rongiallaminekut, kuidasiganes seda nimetada) ka ei teadnud ja seega loogiliselt ei saagi teada, aga ikka ju loodaks. Et maailmal on nüüd uus nägu ja männiladvad seninägematud. Lumi sajab kuidagi uutmoodi, iga helbe langemine on ime, viitsin ja hoolin sellest, mis varem oli ükskõik. Et kuskil on vastus, mida ei paistnud enne, nagu raamatutes ikka on, et on lihtsus seal, kus enne keerulisus, ja arusaamine seal, kus enne arusaamatus.

Tühjagi.
Teatud mõttes isegi ei usu, et see olin mina, kes niimoodi otsustas ja teoks tegi. Ootamatult vapper selles traditsioonilises mõttes (on küll vastupidi arvajaid) ja et ma midagi ei mäleta (kuigi meenutused on tõsised ning meenub see viimane päev küll, kui anda konkse, kuhu külge haakida), siis mälus on phmt see, kuidas õppisin sõja- ja katastroofimeditsiini, lõuna ajal jalutasin, sigaret ning see eine, mille meie kursavanem tuua laskis, ja selle järel see, kuidas võtsin kellegi käe ära oma juustest ja panin ta pihku asemele oma käe, sest juuksed meenutasid mulle seda juuksepostitust siin, ja vahel midagi pole.  Ei mingit klaarumist, ei mingit lõplikku segadust, mitte midagi ei mäleta.
Ja samas mäletan liiga palju.

Aga. Korduvalt on küsitud, mida ma ometi mõtlesin, jättes maha kaks nii armast ja enda oma last, mu vastus on ent liiga pikk, et seda kuulata ilmsesti. Niisiis, ma mõtlesin nii:

* maailm ei ole ehitatud nõnda, et üks inimene vähem teeks sinna augu, ja eriti ei tee auku puuduv emaolevus. Ma otsin ikka veel oma elule narratiivi, lugu, mis klapiks, aga ema lugudes on kõige mõttetum olevus üldse. Mistahes muinasjutus kas ema on - või on ta surnud ja kangelane või kangelanna (enne naisestumist) seega vaba seiklusteks ja õnnelikuks lõpuks.  Montezuma tütar - kes teab midagi tema emast? D'Artagnan - oh, ema isegi ütleb paar sõna alguses, enne kadumist!  Aramis, Ahtos, Porthos - mis neil on mingid emad ka? Isegi mileedi ema on puuduv! "Ivanhoes "on isad, aga emasid pole. Robin Hoodis pole kumbagi v.a. need isad, kes on. Nero Wolfe'il on tütar, emata. Kes oli Feanori ema? Aga Nerdaneli oma? Archie oma?*
Isegi mina ei tea.
Tegelikud naised ei ole sellised, et enne on huvitavad, ent kohe peale sünnitamist muutuvad seisvaks veeks. Ka tegelikud mehed pole, lihtsalt see pole oluline. Aga emad lugudes ON, mitte ei muutu, ja mul pole seega kerge nendega identifitseeruda. On muutuv Sylvia Plath,  on muutuv Virgina Woolf ja isegi sita kirjanikuna olen meelsamini reas nende, mitte näota ja kujuta olevustega, kes on emad.

* Kui minu isa ära läks, olin mina 8 ja mu vend 4 ning mu meelest me olime suht valmis. Mu Tütarlaps on 12, mu Poeglaps 8 ja kui nemad ka valmis pole, pole keegi, vähemalt nii mulle tundub. Mõlemad on koolilapsed, mõlemil on huvid, Poeglapse juuksed on palju pikemad kui mul, Tütarlaps on ise pikem kui mina. Enim, mis ma nende heaks saan teha, on olla mittevasturääkiv rahakott, ja see ma nagunii pole.
Samahästi võib vastu rääkida ka mõni teine rahakotiomanik ja vaevalt ta must vaesem on.
Lapsed on, mis nad on, juba niigi ja minu olemine ei muuda midagi paremaks.  Maailm pole nii ehitatud, et jätaks inimolevuse ümber augu, on ju õige, aga ikkagi me oleme, kes oleme, ning MA olen, kes olen, mu Tütarlaps on, kes on, ja isegi mu Poeglaps on, kes tema on ning muutused tema olemuses lähtuvalt sellest, missugune olen mina, on minimaalsed. Esimesel kolmel aastal on ema oluline, hiljem võib aga selle rolli võtta üle kestahes ja lõpptulemus teeb üsna sama välja.
Ma ikka veel pean oma ema tähtsaks sellest kõigest hoolimata =)

* Kui mul oleks mingi vastav valik, siis uus laps on palju huvitavam kui uus kirjutis, aga ma ei arva, et saaksin muutusi tuua juba olemasolevate laste ellu. Kindlasti mitte suuri muutusi. Ma olen, mis olen, ja sama mina olin ma ka möödunud aastatel ning mis minust võtta, on võetud. Selle üle mõeldes isegi tõdesin, et hiljem on hullem, sest siis on ema juba harjunud asi.
Saaksin asju teha, mis muutuse tooksid, aga mitte olla mingi muutus.

Umbes nii mõtlesin ja mõtlen ikka veel, tegelikult. Lohutage nüüd! Ei, nali. Lihtsalt vaatasin oma dropboxi ja kuram, seal oli isegi tervelt 3 salmi Elrondi rongi kohta ja veel väga palju mulle uudseid salme ning endast ON kahju. Et mäletan mitte neid, aga mida mõtlesin kirjutades, on meeles küll, ja jumala hea, et sai lugeda, aga...
õudne ka.
Ja seda, et halvad, seda ei mõtle, sest igatahes paremad kui praegu.


Elrondi apelsin, Elrondi apelsin,
porgand, koidukarva hiiliv unenägu,
tule ja vii mind ära!
Söösta unedest välja, mu kummitusrong,
lendav läänlane, Käru Hongkong,
tule ja vii mind ära!

Lase ma vaatan su terasnäkku,
ütle et armastad mind,
näri mind õigeteks tükkideks
sobivaks sellesse ainsasse
uude maailmajakku
ole see viimane hind,

ole mu koit ja ole mu kõu,
ole mu nõutuse vastu nõu,
võta mind endaga, mul on low

ole mu kandev pind.


Praegu ma muidugi olen, kes olen invaliidina. Vähem teha. Vähem olla. Mind õieti polegi võrreledes eelnevaga, sest teen palju vähem ja kui me oleme need, kelleks meid peetakse, mina aga hajun käest...
Ok. Mingi sisu siiski on ju, sest mingi ajalugu mul on. Vbla paranen, vbla muutun taastegevaks, vbla olen praegugi mingi asi ja mu sõbrad ja need, kes loevad, peavad must niigi. Aga lapsed... nad märkasid mind küll, mu puudumist ja seda, et ikka veel ei ole see, kui naasin. Pooled kohad, kuhu vanemad peaks minema, on tühjad. Päevikutes allkirjad puudu. Kuram, praegu hakkan seda kirjutades nutma, sest ise olen endale nii tähtis. Aga kui võrrelda mind ja värvipliiatseid, on värvipliiatsid olulisemad ning nii ongi. Värvipliiatsite puudumine oleks kohe koolis märgatav, ema...
On ainult ema. Kui on puudu, siis märgatakse pikapeale tõesti. Muidu mitte.

Võõras mees on sellega võrreldes ju täitsa asi?

* Märkasin, et kõik on meeskirjanikud, märkasin.

Meelel

Lumi sajab ilusasti. Tegin koos lastega piparkooke.

Üldse ei ole terve.
Kummaline, kuidas kogu aeg saab mõelda, et varsti, ja kunagi pole see varsti käes. Varsti olen küps omaette vahemaid hindama ja kõndima - ei, ikka veel mitte. Varsti olen küps olema üle 11 üleval - ei, ikka veel mitte. Varsti olen küps omaette elamiseks, laste haldamiseks, meigipliiatsite hoidmiseks, jõulukinkide pakkimiseks - EI, ikka veel mitte ja proovi see meeles pidada ometi! Sa ei saa niipea paranenumaks, kui oled - ja ometi saan iga nädalaga, lihtsalt ise ei märka. Varsti ei saabu iial, aga saabuvad mingid muud asjad.
Osake minust püüab teha rohkem, kui suudab, ja see on see parem osa. Osake minust püüab olla realistlik ja lasta enda eest teha, ja see on see parem osa.
Teisiti öeldes: olen segaduses.

Põhimõtteliselt ei tundu see, et rong ja mina ja meie vähemalt minu poolt tahtlik kokkupõrge kui fakt, üldse reaalsena ja ilmselgelt see ongi reaalsem nende inimeste jaoks, kes kõrval seisid ja oma elu kohandasid. See, et ma väsin kergesti, näen topelt ja olin haiglas, jaa. On tuttav. Aga igas muus mõttes ma küll muutun, ent mis asjus ja kuhu ja kas mul on midagi öelda kellelegi...
Esiteks ei mäleta ma asja ennast ja teiseks ei ole ma kriipsuvõrragi targem kui enne, vastupidi. Kõik need, kes EI läinud rongi ette, on minust ju targemad! Ja nende jaoks oleks suurim pluss ja teene see, et mina oleks õnnelik, kui nad minule mõtlevad. Neid, kes minust hoolivad ja mind armastavad, on palju, päris palju kohe, ja kui ma endast piisavalt hästi ei mõtle, siis ma ju ei pea neist lugu oma tegudes? Niisiis ma...
olen segaduses.

Mingis mõttes olen täpselt see, kes olin. Ainult abitum. Mingis mõttes - nt kehaliselt - olen täitsa uus.

Okei. Okei. Selgitus neile, kes peale minu veel segaduses on.

* Olen üsna (loe: päris) kindel, et ronisin ise rongi alla seoses ühe teatud mehega. Ja kui eesmärk on mitte olukorda korrata, siis õnnetult-õnnelikult-õnnetult armumine on järelikult saatanast. Kahtlustan seda olevat enda jaoks pidevalt ohtliku, sest Poeglapse isa puhul sai ka plaane tehtud, aga olin me lahkumineku alguses rase ja siis rahunesin natuke seks ajaks, kui enam polnud.
Praegu polnud rase.

* Rongi all oli kole. Mälestusi pole, aga see, mis haigusloos kirjas, on ikka jube küll. Põhimõtteliselt läksin suht panga peale välja ja olin murde täis, lihtsalt neid polnud enam näha, kui teadvusele tulin, sest fiksaatoreid polnud seks ajaks ei koljus ega kaela ümber ja need, mis vaagnas olid, tundusid süütud, sest jäsemed pääsesid, ja ma ise üritasin kempsu minna kohe, kui sain.
Sellest hoolimata läheks alla rongi veel,  kui sellest mingit abi oleks. Lihtsalt ootuses, et pääsen jälle, sest elukogemus ju näitab seda. Elukogemus on jube asi - selle järgi elame kõik igavesti, kuni ükskord mitte.

* Märkasin haiglas ja pärast seda, kuidas me oleme need, kes oleme, ja et ennast paremini tunda, halvustame teisi. Et siis on vähemalt keegi, kes halvasti mõtleb ja see nagu muudaks asja ennast. Mõtestamisviis. Mida öelda, mida mõelda, mida mitte. Et mul on terav tõetunnetus hetkel (loe: tugev üldistusvõime, väga  vilets detailinägemine), võiksin ju teada, kas seal on mingi iva või mitte, aga üldse ei tea. Magus asi maitseb magusalt, öeldagu selle kohta mis tahes, aga kas on mingi inimene olemas sõltumatult sellest, mis mõeldakse ja öeldakse? Kas on üldse olemas mingit sõltumatust või olemist väljaspool teisi?
Mu vanaema ütles esimese asjana mind nähes, et elu sees ei uskunud, et ise tegin, ja usub seda siiamaale. Et tegu pole täielikult tema vale hinnanguga, hakkasin mõtlema alles ühe tuttava sarnase mõtteavalduse peale. See T. meelega rongi all? Nalja teete...
Jap, ma tean, üritasin järele uurida seda olemise ja olematuse vahet ja ei suutnud ikkagi, Mõnes mõttes on see mitteõnnestumine hea uudis, eriti neile, kelle maailma mu olemasolek vahetult mõjutab. Teistele on see vast võimalus endasse vaadata ja ennast näha.
 Aga kas on või ei ole olemist väljaspool teisi, ei tea mina ega kardetavasti ka teie.

* Kuna ma ei oska midagi peale kirjutamise, teen seda edasi. Esialgu võrgupäevikus (kuigi üks postitus võtab terve päeva või umbes nii), aga põhimõtteliselt plaanin ka muid asju, lihtsalt võibolla plaanin valesti. Kogu aeg on "kohe varsti". Mida ma teen täna, mida kuu aja eest ja mida kolme kuu pärast, sassis. Mu mälu on trikikas jätkuvalt, suvi 25 aasta eest vahel reaalsem kui see suvi, mis just möödus. Aga isegi sellest ammusest suvest on paremini meeles see merike, kellega hiljem ka kirju vahetasime.
Eriti ei usu endasse ausalt öelda, aga seda, et kirjutan edasi, seda ikka.

* Muidu on eksistentsiga segased lood. Seda, et mõeldakse "valesti", üleni kardan, aga isegi selle riskiga oleksin meeleldi kasvõi ainult emme neile kahele lapsele, kes juba on.  Sööksin ainult pähkleid kogu aeg? Ei tea ka...
Praegu. Praegu oleksin valmis olema selline natuke invaliidne kirjutav emme ja kogu moos. Varsti kindlasti pole.

Mhmh. Varsti.

Aga olen omandanud teatud tolerantsi helide suhtes jälle. Muidu hullusin palanaabrite peale, kes magasid ka teleka-raadio-arvuti saatel, sest ma kuulsin kõike ja reageerisin kõigele kogu aeg. Enam (vist) ei hulluks.

Uus

Aeglaselt-aeglaselt tekib mingi eneseteadvus taas.

Haiglates oli see hea asi, et käske täites oli võimalik tubli olla. Täitsin niisiis korraldusi täpselt, mul oli pidev ülevaade, mis kellaks kuhu minna, ja kui mõni hooldaja nägi mind rulaatoriga vertikaalis kuhugi minemas, sain juba kiita.

Mulle on kiitus armas. Liiga armas, ning te ei peaks seda vbla teadma, aga kui saan kiita, siis pean seda tegu automaatselt paremaks kui kiituseta jäänut. Jätkuvalt. Võin küll kiruda seda, kes valvab mu järgi, aga kui ta taipab mind õigel ajal kiita, kaotab kirumine kõik mürgi ja muutub ekstreemjuhtudel vaikuseks. Kui ma olen vihane, olen vihane, muidugi olen, aga kui on kahtlus, annab mind kiites saada enda poole üsna kergesti, kuigi mitte igaveseks. Ja inimesed haiglates on ju head! Miks peaksin neid kurjaks pidama? Kogu aeg arvasin hästi kõigist neist, isegi kui nad andsid üksteisele täpselt vastupidist nõu, sest ma uskusin nende head tahet. Uskusin seda hoidmist, mis oli.

Pärast (koju)(kuram, see pole ju mu kodu!) emakoju tulekut tekkis aga võimuvaakum. Tahtsin anda kontrolli kellelegi, keda usaldan, ent seda polnud keegi võtmas. Palgalisi polnud, ema ja boonusisa olid ära enamik aega, oma lastele ei anna ju (kuigi üritasin, päriselt), õde on ka lapseealine ja vanaemaga läksin tülli umbes kohe, sest ta on valesti mu jaoks. Mingit struktuuri lõid kokkulepitud kohtumised, aga palju neid ikka oli?

Mõtlesin siis sügavalt ja sain aru, miks see paarissuhte-värk on. Mul täidavad neid funktsioone, mis üldiselt on teiselpoolel, peaasjalikult vanemad, aga kõigil pole nii noori või nii võimekaid vanemaid võtta. (Ei, seksi ei loe vajaduste hulka hetkel.) Kui need, kes on, üldse keelduks, mis must saaks?! Kuhu ma paneks oma 2 last, kassi ja rabeda keha-hinge?
Praegu tahaks anda ära ainult otsustusõigust, mida tasa-tasa õpin ise taas võtma, iga õnnestunud otsus seemneks. Aga kui ma ei tahaks vanemaid oma igapäevaellu, peaksingi meest tahtma sama meeleheitlikult, sest ainult iseendale toetuda - kes seda suudab? Kuhu jääb kari? Kes me oleme üldse päris üksi? Kes MA oleks?
Mind ju ei olekski - kuigi, kui mõtlema hakata, ma poleks vigastunud ka ju ilma rongikäivitajata =)
Mingi kaasvastutaja teeks elu kergemaks, tahtsin öelda. Omavanune, keda usaldaks, mhmh.

Aga et mul pole, hakkan taas ennast kokku panema iseseivana ja tasakesi teen sel rajal samme, mida isegi märkan. Otsustan mõnesid asju juba mõttega, mitte pliks-plaks meetodil või kiitust otsides. Kurjustan lastega. Teen. Lähen. Valin. Ei püsi selle muusika juures, mis raadiost tuleb, ei söö, mis ees, ainsaks valikuks mitte süüa. Isegi vahe soolase ja magusa vahel on tekkinud. Aeglaselt, aga saan taas uueks.

Aeglaselt, aga saan.    

Kasutegur

See, et ma ei kaalu midagi, võib harjumuseks saada.
Vahepeal olen veel kilo maha võtnud, kõige riietega ja kempsuta on 57, ning öelda, et see poleks mu meelest ainus edasiminek pärast seda, millest viisakusest ei räägi, oleks ju puhas vale. Alla 60! Hei, miks pole kooma juba tunnustatud dieediviis?! Vanast ajast on isegi natuke lihast alles, treeningute uimane jätkuvus on siiski jätkuvus ning peale pesu vannitoas on ennast suht rõõm vaadata.
Mis on ka ainus aeg. Enamasti olen mitmekordse pika aluspesu ja dresside sees peidus, muidugi. Ja täiesti ebaseksuaalne. See, et murdsin häbemeluu lisaks muudele, ei anna eriliselt tunda, aga salata ka ei saa. Sünnitama kodus enam väga ei kipu. Seksi osas olen nähtavasti süütu tasemel, mis minu vanuses on päris ebaharilik.

Et kehakaalu ja õnnelikkuse vahel puudub igasugune seos, selles olen ma nüüd katse-eksituse meetodil veendunud, aga üle 65 ikka ei tahaks minna, sest kui ma juba kaalun alla 60, kas ei peaks sellest mingit kasu olema?! Elik teisiti öeldes: kui ma juba läksin alla rongi, kas sel ei võiks olla mingitki kasutegurit?
Kuramus, on ikka raske tõdeda, et ise tegin, ise vastutan, ise ise ise.

Et paljudele tegi rõõmu see, et elan, ei ole kätetu ega jalutu, on hea. Et kõiki ei mäleta, on veel parem, sest nii võin kujutleda sinna "ei mäleta" lahtrisse keda tahes. Nimed blogis ikka tundsin ära, aga kujutlusvõime on ka hea ja ma ikka veel kaldun uskuma kõike, mida ise kujutlen =) Mõnes mõttes muidugi ei ole ka hea, samal põhjusel - võib-olla just sinu unustasin kujutleda?

See on tegelikult huvitav - et paari inimese "õige" kujutlus minust on piisav, on see, mille nimel täiesti võib elada, ja kui seda pole või pole kujutlust sellest, kuidas mind kujutletakse, ongi kõik läbi ja elu mõttetu, kuigi neid, kes kujutlevad, võib olla rohkemgi.
Mis mulle üldse loevad teiste kujutlused?!
Aga mingil määral ikka loevad. Et mitte öelda "see on peamine, mis loeb".
Ei ole sealjuures isegi püsivaid õigeid inimesi, kelle kujutlused tulevad arvesse. Kord see, kord teine, kord kolmas. Mõnele aitab kassist, kellele armastus antakse, mõnele ei aita kellestki, sest keegi ei tea "tõelist" teda.
Et mingit tõde polegi, ei ole nende jaoks tõena olemas. Et keegi ei saagi teada "päris" meid, sest "pärist" ei ole olemas, ja isegi kui anda pidevalt oma parim, ei näe kõik seda parimana, ja kellelgi pole kontrolli teiste ega isegi omaenda kujutluste üle niiehknii, pole olemas. Et me oleme need, kes me oleme vaid teiste teadvuses, pole olemas.
See võrgupäevik on mu katse kontrollida, mida must kujutletakse, ja see on ka läbi kukkunud, sest panen siia üles asju, mida hiljem natuke kahetsen. Mitte kustutamispiisavalt, ent siiski kahetsen.

Kujutlemine on vist ikka tähtis, kuigi see on tõest kaugel ja midagi ei muuda.
Imelik.

Mingil määral on see, et käisin all rongi, mulle ses osas ju kasulik, et paarkümmend inimest, kes varem must ei mõelnud eriti, mõtlevad nüüd natuke aega. See ei muuda jätkuvalt midagi, aga... mingi kasutegur on. Nähtamatu, aga on.
Vbla polegi kaal see ainus - või isegi peamine - asi, kust kasu leida?