Meelel

Lumi sajab ilusasti. Tegin koos lastega piparkooke.

Üldse ei ole terve.
Kummaline, kuidas kogu aeg saab mõelda, et varsti, ja kunagi pole see varsti käes. Varsti olen küps omaette vahemaid hindama ja kõndima - ei, ikka veel mitte. Varsti olen küps olema üle 11 üleval - ei, ikka veel mitte. Varsti olen küps omaette elamiseks, laste haldamiseks, meigipliiatsite hoidmiseks, jõulukinkide pakkimiseks - EI, ikka veel mitte ja proovi see meeles pidada ometi! Sa ei saa niipea paranenumaks, kui oled - ja ometi saan iga nädalaga, lihtsalt ise ei märka. Varsti ei saabu iial, aga saabuvad mingid muud asjad.
Osake minust püüab teha rohkem, kui suudab, ja see on see parem osa. Osake minust püüab olla realistlik ja lasta enda eest teha, ja see on see parem osa.
Teisiti öeldes: olen segaduses.

Põhimõtteliselt ei tundu see, et rong ja mina ja meie vähemalt minu poolt tahtlik kokkupõrge kui fakt, üldse reaalsena ja ilmselgelt see ongi reaalsem nende inimeste jaoks, kes kõrval seisid ja oma elu kohandasid. See, et ma väsin kergesti, näen topelt ja olin haiglas, jaa. On tuttav. Aga igas muus mõttes ma küll muutun, ent mis asjus ja kuhu ja kas mul on midagi öelda kellelegi...
Esiteks ei mäleta ma asja ennast ja teiseks ei ole ma kriipsuvõrragi targem kui enne, vastupidi. Kõik need, kes EI läinud rongi ette, on minust ju targemad! Ja nende jaoks oleks suurim pluss ja teene see, et mina oleks õnnelik, kui nad minule mõtlevad. Neid, kes minust hoolivad ja mind armastavad, on palju, päris palju kohe, ja kui ma endast piisavalt hästi ei mõtle, siis ma ju ei pea neist lugu oma tegudes? Niisiis ma...
olen segaduses.

Mingis mõttes olen täpselt see, kes olin. Ainult abitum. Mingis mõttes - nt kehaliselt - olen täitsa uus.

Okei. Okei. Selgitus neile, kes peale minu veel segaduses on.

* Olen üsna (loe: päris) kindel, et ronisin ise rongi alla seoses ühe teatud mehega. Ja kui eesmärk on mitte olukorda korrata, siis õnnetult-õnnelikult-õnnetult armumine on järelikult saatanast. Kahtlustan seda olevat enda jaoks pidevalt ohtliku, sest Poeglapse isa puhul sai ka plaane tehtud, aga olin me lahkumineku alguses rase ja siis rahunesin natuke seks ajaks, kui enam polnud.
Praegu polnud rase.

* Rongi all oli kole. Mälestusi pole, aga see, mis haigusloos kirjas, on ikka jube küll. Põhimõtteliselt läksin suht panga peale välja ja olin murde täis, lihtsalt neid polnud enam näha, kui teadvusele tulin, sest fiksaatoreid polnud seks ajaks ei koljus ega kaela ümber ja need, mis vaagnas olid, tundusid süütud, sest jäsemed pääsesid, ja ma ise üritasin kempsu minna kohe, kui sain.
Sellest hoolimata läheks alla rongi veel,  kui sellest mingit abi oleks. Lihtsalt ootuses, et pääsen jälle, sest elukogemus ju näitab seda. Elukogemus on jube asi - selle järgi elame kõik igavesti, kuni ükskord mitte.

* Märkasin haiglas ja pärast seda, kuidas me oleme need, kes oleme, ja et ennast paremini tunda, halvustame teisi. Et siis on vähemalt keegi, kes halvasti mõtleb ja see nagu muudaks asja ennast. Mõtestamisviis. Mida öelda, mida mõelda, mida mitte. Et mul on terav tõetunnetus hetkel (loe: tugev üldistusvõime, väga  vilets detailinägemine), võiksin ju teada, kas seal on mingi iva või mitte, aga üldse ei tea. Magus asi maitseb magusalt, öeldagu selle kohta mis tahes, aga kas on mingi inimene olemas sõltumatult sellest, mis mõeldakse ja öeldakse? Kas on üldse olemas mingit sõltumatust või olemist väljaspool teisi?
Mu vanaema ütles esimese asjana mind nähes, et elu sees ei uskunud, et ise tegin, ja usub seda siiamaale. Et tegu pole täielikult tema vale hinnanguga, hakkasin mõtlema alles ühe tuttava sarnase mõtteavalduse peale. See T. meelega rongi all? Nalja teete...
Jap, ma tean, üritasin järele uurida seda olemise ja olematuse vahet ja ei suutnud ikkagi, Mõnes mõttes on see mitteõnnestumine hea uudis, eriti neile, kelle maailma mu olemasolek vahetult mõjutab. Teistele on see vast võimalus endasse vaadata ja ennast näha.
 Aga kas on või ei ole olemist väljaspool teisi, ei tea mina ega kardetavasti ka teie.

* Kuna ma ei oska midagi peale kirjutamise, teen seda edasi. Esialgu võrgupäevikus (kuigi üks postitus võtab terve päeva või umbes nii), aga põhimõtteliselt plaanin ka muid asju, lihtsalt võibolla plaanin valesti. Kogu aeg on "kohe varsti". Mida ma teen täna, mida kuu aja eest ja mida kolme kuu pärast, sassis. Mu mälu on trikikas jätkuvalt, suvi 25 aasta eest vahel reaalsem kui see suvi, mis just möödus. Aga isegi sellest ammusest suvest on paremini meeles see merike, kellega hiljem ka kirju vahetasime.
Eriti ei usu endasse ausalt öelda, aga seda, et kirjutan edasi, seda ikka.

* Muidu on eksistentsiga segased lood. Seda, et mõeldakse "valesti", üleni kardan, aga isegi selle riskiga oleksin meeleldi kasvõi ainult emme neile kahele lapsele, kes juba on.  Sööksin ainult pähkleid kogu aeg? Ei tea ka...
Praegu. Praegu oleksin valmis olema selline natuke invaliidne kirjutav emme ja kogu moos. Varsti kindlasti pole.

Mhmh. Varsti.

Aga olen omandanud teatud tolerantsi helide suhtes jälle. Muidu hullusin palanaabrite peale, kes magasid ka teleka-raadio-arvuti saatel, sest ma kuulsin kõike ja reageerisin kõigele kogu aeg. Enam (vist) ei hulluks.