Minamidamina, jälle

Võibolla on kõigil pooltütlejatel õigus ja olengi depressioonis.
Täiesti mitterõõmus on olla küll juba mitmendat päeva ja näib, et süvenevalt. Isegi magada ei saa. Füüsilised hädad tunduvad enamlevat (see tähendab, et neid tuleb juurde), vaimsed... ka. Minestus, tasakaaluhäired, valestinägemine, parem käsi ei hoia ÜLDSE enam tagasi seda, et ei ole päris korras - jah, võib kurta ka kehaliselt.
Vaimselt on lihtsalt hullem.

Ma ei mäleta oma esimese lapse esimest sõna ega teise lapse sünnikaalu. Ei mäleta oma Keila arvutiparooli (ainult seda, et oli negatiivne ja mitteropp, küsimusega meenus nii palju). Ei mäleta, millal milliseid jõule peeti, ainult Anna puder on meeles. Ühte pin-koodi ei mäleta, ilmselt pean panka minema koos passiga. Ei mäleta, kus mu riided ja saapad on, et mul on sellised riided, et sai ostetud sellised pusad, et see mängupüstol on laenatud ja kuskil on tal ka võõras laskemoon.
Selle, mida olen kellelegi öelnud, unustan veerandi tunniga. Et üldse olen öelnud, enam mitte, vähemalt nii palju on edasiminekut võrreldes kahe kuu eelse ajaga, aga ma TAHAKSIN, et poleks. Iga kord, kui kuulen, kuidas olin suremas ja närune ja kuidas inimesed rõõmustasid iga mu elumärgi üle, lähen õhku täis nagu oleks paranemine siiani kuidagi minu teene. Nädalavahel Tartus kuulsin mitu korda, kuidas on ikka tore, et elan, ja rõõmustasin iga kord. Aga et ma VEEL paraneksin, ei usu. See ilmselt on ositi sellest, kuidas märkan negatiivset rohkem kui positiivset, seda, et kohv läks maha, rohkem kui seda, et kohv jäi kruusi, ositi järgnevast:

Et.
Ma tean küll, et inimesed on paranenud palju hullemast. Aga ma ju tean ka, et palju hullemast paranejaid on vähemus ja palju rohkem on neid, kellest me ei kuule. Ja mul on olnud juba kahtlaselt palju õnne seni, esiteks olen elus, teiseks mitte ratastoolis, kolmandaks trükin siin küll halvemini kui enne, aga siiski mitte päris halvasti ja peaaegu mõttekat juttu, ja ükskord peab õnn ju otsa lõppema? Nt praegu? Nt üleeile? See, et minestamine ja kehaline tasakaalutus ja valestinägemine, seda tahaksin jäävaks lugeda ja iga vihje sinnapoole, et ma ei tea, mis kuu aja pärast on (kuigi ei teagi) ajab meeleheitele.
Muidugi ei tea! Sina ka ei tea! Võibolla on hullem! Ma peaksin täna minema oma poja jõulupeole ja ei tea, kas jõuan kohale üldse. Võibolla kuu aja pärast seda probleemi pole, aga ma saan 35 ja arvestades, kui (vanadus)nõder ma juba olen, olen ka ettenägelik ja ilmselt on mul siis teised täpselt sarnased mured. Üritan kuhugi minna, aga ei tea, kas kohale saan, just. Üks kõndis ööga 60 km nii.
Ma võin ka hakata minema ja tee peal unustada, kuhu.

Minu meelest on kõik halvasti.