Mittehaiglas

Kolmas päev vanemate(te teate, et mul on mitu komplekti?)kodus.
Täiega õudne.

Täna kuulsin issi (teine komplekt) käest, et see on normaalne, lähebki nädal, enne kui hakkab jälle paremaks minema, aga praegu on jube küll. Ma ühest küljest ju tean. et hetkel olla ideaalne ema, tütar ja tütretütar ei ole reaalne, aga selgub, et lootsin ikka. Ja et olla hull ja väga hull, lootsid ka teised. Ma näen ja tunnen, kuidas olen kõiki alt vedanud, kuidas ma ei ole see ja too, kuidas ma peaksin, aga ei tee ja ei ole - ja paremini ka ei saa. Pea valutab ainult.
Ära põe, ära põe, ärapõe.
Seda, kuidas lõikasin nüride küünekääridega juukseid ja keegi ei märganud, kuidas mu lapsed on liiga kaua arvutis ega õpi üldsegi, kuidas vanaema on minust hädisem, aga võtab end iga päev energiliselt kokku, kuidas siin on mu kass, kel pole mingit asja siin olla, kes sööb kanakonte, kuigi siin ei tohiks olla ka kana, sest mu õde on taimetoitlane...
Mhmh.

See, et ma esimest korda nägin näiteks oma kotti, kus oli muuhulgas sees kaks täiesti tundmatut eset (ühiskaart - minu oma? - ja siuke asi, kust muusika tuleb), ja haiguslugu, mille mõistmiseks ma guugeldasin mehemoodi ja sain seega teada, et ime, et elus olen, ei aidanud samuti. Tekkis tahtmine detektiivida ja tahtmine olla keegi muu kuskil mujal, sest mis mõttes ma NII napilt tulin ilma ülekerehalvatuseta toime, ja kelle muusikamasin see on ja kuidas mul veel alles on kõik need kaks silmapliiatsit, sissepääsukaart, mis mu käest vajadusel sõjaväepolitseiga kätte pidi saadama, ja näokreem? Ma ikka tahaksin kõik õnnelikuks teha, keda näen-kuulen-tunnetan, ja kui ma pole isegi päkapikuks pädev, on hirmus tunne.
Miks mul seda vaja oli?
Et õppida vähem teiste meele järgi olema?
Ma jätkuvalt ei tea.

Kunagi kuskil ma paranen täielikult. aga kas see on see maailm, ei tea.