Mina, kuulus kirjanik

"Lihtsad valikud" sai palju kiita.
Nüüd räägivad toredad inimesed ridamisi, et neile meeldisid "Kuningad" rohkem.

Ma ei tea, mida teha.
Ei, see on nali, aga --- ma ei olnud valmis selleks, et keegi peale mu enda ka arvab, et kirjutan hästi.
Mitte et "pime kana leiab ka tera", vaid et neile meeldibki teine raamat. Isegi rohkem kui esimene.
Ikka tundus varem, et noh, jah, sõbrad kiidavad, soovitavad, kus parandada, vahel ei saa nad üldse aru ja vahel soovitavad mööda - ning kammaaan, kas mina ütleksin sõbrale, et sitt on v?
Kui midagi head öelda ei ole, siis ütlengi, et mu arust on päris nõrk, aga kui MIDAGIGI hästi on, tunnustan seda, mis hästi.
Ning kohad, kus "nagu pole päris õiget tunnet" toon ka välja.
Nagu minugi sõbrad-testlugejad.
Ei paistnud nende reaktsioonide järgi, et midagi rohkem kui keskpärast-polehullu oleks.

Osake mind on "no kuulge, mu oma meelest pea parimat lugu, mis ilmus "Algernonis", keegi isegi õieti ei märganud, ei saa ju olla, et inimesed must hästi mõtlevad, seal peab mingi eksitus olema". Teine osa on "ach, mis möödas, see möödas, kirjutame uusi asju!"
Kolmas osa on õuduses ja mõtleb, millal vedamine otsa saab. Neljas, väga pisike osa, ütleb: "Oled piisavalt vaeva näinud, äkki nüüd mõnda aega ei pea nägema?!"
Kuid see osa on pisike.
Peamiselt on uskumatus ning soov kähku veel midagi kirjutada, et edu najal sõita, kuni õnnestub.

Mitte et ma poleks vahepeal (vt "kuum on", "sulan" jms) kirjutamist päris katki jätnud. Ent no eile alustasin uuesti, täna-homme jälle ja küll saab jälle rütmi kätte. Mhmh!

Ma ei tea, kas tuleb hea.
Ma kunagi ei tea ette.
Aga proovin vahepeal natu rõõmsamalt teha - selgelt minu senine filter "kirjutan kõik paremaks, õnnelikumaks, toredamaks, inimesed (mina ka) tahavad lugeda lahedadest asjadest" tõi kaasa "lohutu, karm ja õudne" tulemuse. Inimesed lugesid ja mõtsid, kuidas kõik siis NII halvasti on - ja see oli tekst, mida mina olin korduvalt rõõmsamaks ja helgemaks kirjutanud, et ikka LAHE oleks.
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
Kuigi ikka on naljakas samuti.
Ma väga proovin sedakorda teha enda jaoks absurdelt reipa, äkki siis lugejatel jääb ka kergem tunne sisse.

Naisterahvas näoga ning pildi keskel olen mina

Ma nüüd, muide, elan öösiti. Päeval jään ellu.
Kuigi eilne päev on peaaegu erand. Tore oli. Mõelge, KAKS randa!
(Kaks seepärast, et mere ääres oli küll ilus ja mere sees väga --- eee ---- karastav, aga 16 kraadises vees sa ikka kaua ei uju. Arumaitaipa. kuidas on võimalik, et vesi on nii krdi külm ja samas sinivetikas paljuneb Läänemeres hirmsa hooga.)

Krt, ei saa enam rahus arvutiga mängida ka, nüüd on tunne, et peaks enne kirjutama! Kasvõi natuke!
Ma siis lähen ja kirjutan. Kohviga.
Mmmm, kohv hea. Kohv lepitab mind ikka väga paljuga, isegi palavus on natuke väljakannatatavamamam.
Natuke.

Ovulatsioon (jap, 9-11 päeva pärast menstruatsiooni algus, see on igast asjadest tunda ja näha, kaasa arvatud vooluse muutumine, kerged tuiked alakõhus ja loomulikult tahaks noori mehi muudkui KATSUDA) muudab mu natuke emotsionaalselt hapramaks, natuke hellemaks, natuke - vaimselt - vetruvamaks, võtan rohkem sisse.
Korraks oli eile ikka meeleheide lausa teemal, et ma ei jääääägi rasedaks, selge ju, nad istutavad minusse liiga hilja alati ja ....
Aga noh. Ovulatsioon läheb mööda ja elu tundub jälle lootusrikkam.

Seni lähen ujun jões.
Pärast ka ujun jões.
Tore, et me väikelinnas on jõgi ja isegi selline pisike ujumiskoht kui seal, on ikkagi parem kui üldse ei mingit ujumiskohta, eks?

Sulan

Kuulge, kuumaga lugege!

Kirjanduslikus päevaraamatus soovitatakse =)

Lumi ja jää, sinakas lumehämarus ja härmatanud oksad, purikad puudel, kui päeval on sula olnud, peaaegu tahkena tunduv hingeõhk, mis rääkides suudest seesuguse pilvena lahkub, nagu oleks kõnelejate näol tegu lohede kokkutulekuga, lõikav tuul, mis tungib läbi igast kehakattest, sõrmeotsad, mis tunnevad külmavalu ainsa asjana üldse, kuidas külm metallese käes piinab isegi läbi kinnaste ...!!!

Üldiselt hakkab ilm mu taluvuspiiridest üle olema.
Jah, tean, mina KIRJUTASIN "Kuningad", mul võiks see kargus kontides olla - aga phmt ONGI, ja ma kipun sulama.
Peavalu, iiveldus, uimasus, lakkamatu pearinglus ... kui tulen ujumast, siis väljun veest väga ettevaatlikult, sest pea käib nii hullusti ringi, et võimalus end vastu kive katki kukkuda näib üleni reaalne. Elik - mina ei ole kunagi kurtnud, kuidas niu, siin külmal maal ma sündisin, koliks õige soojemale! aga nüüd ma kurdan.
See on juba kurat teab mis! Põuaga on pärnadel lehed langemas kosena, ma ujun jões, mis on kuivanud ja langenud lehti täis (lisaks tuleb kohati vastu väikesi ja keskmisi lemmevaibatükke, mis värk sellega on?), ma ei saa õues käia, sest päike, ei saa toas olla, sest õhk seisab,  kuulge, sel on põhjus, mis ma Egiptimaal ei ela!!!!
Mul koguneb (pühib ära) palavaga nina alla pisikeste higipiiskade kollektsioon ja kui neid ei kuivatata, näeb asi välja, nagu voolaks ninast lakkamatult tatti.
Uujee.

Aga mu lapsed on Viljandis ja folgivad sajaga ja vähemalt ses osas on tore - üksinda piinelda on oluliselt parem, kui samas üritada veel teiste elu paremaks teha ning end ka selles suunas ära katkestada.
Üksinda, mmm!
Üksindus, kui see pole üksildus, on TÄIEGA mõnus.

Et tita, et minu erikuradiere TAHTMINE veel mõne lapse järgi ei ole selle üksindusearmastusega kooskõlas?
Aga see ongi hind, mida olen valmis maksma, dohh!
Mitte et mul poleks vaikselt muret sisse tulnud: arvasin, et rasestumine on minu puhul üks-kaks-kolm, esimesed kaks last sain phmt kohe, kui lapsevastase kaitseta seksisin. Aga nüüd on kaks siirdamist selja taga ja septembris hakkan kõigega otsast pihta.
Ega ma ausalt öelda 2017 sellele küll mõelnud, et ei tarvitse ka 2019 last saada. Venib ja venib ja ma üldsegi ei rasestugi ja ...
Ega ma ei ole ka lapsendamise vastu kuidagi. Aga mõtsin, et see ei ole mu ainus võimalus last saada.
Tundub, et ikka nagu - võib ollagi.
Kuigi (järgneb täiesti asjatundmatu meditsiiniline arutlus) ma ei saa aru, miks siirdamine ei toimu ovulatsiooni ajal? Too peaks nagu olema periood, kui emakas on kõige rohkem lapse pesastamiseks valmis, kui loode kõige kindlamini pidama jääb - aga mul on kahekordne kogemus, kus umbes ovulatsiooni ajal vaatab arst üle, ütleb, et võib istutada küll - ja aeg määratakse nädala pärast.
Nagu - mis loogika seal on?

Oh, oleks mina oma arst, ma teeksin nii palju targemini ... aga küsin ja räägin järgmisel korral, kui lähen. Äkki keskmiselt ei ole ovulatsioon suht kohe peale päevade lõppu?
14 päeva pärast mensese algust minu eesel ja perse. EI. OLE. On kuskil 10.
Mida enam mõtlen, seda enam tundub, et nad üritavadki ovulatsiooni ajal siirdada, aga kuna minu oma käib varem, nad lihtsalt ei pane pihta.
Pole vist ka loota, et nad mind sõnast usuksid seal.
Aga no vaatab. Vbla kuidagi ikka õnnestub veenda.

Seni sulan siin ja naudin üksindust. Isegi raamatulugemine läheb korteris üksi olles libedamalt.

Kuum on

Tartus oli A-ha kontsert, kuhu ma ei läinud, sest ... sest mulle meeldib see muusika samuti, mida nad teevad praegu, aga kui vanad mehed mängivad (sest rahvale vaja ju meeldida) oma vanu hitte, siis kuitahes heas vormis ja vitaalsed nad ka on, see tundub vale.
See aeg oli kunagi, nüüd on uus ja minevikku ei too tagasi.
Minevittu.
No ei too ja ei tahagi - mis siis, et see oli omamoodi ilus ja videote peal on jätkuvalt kaunis nagu klantspildid ikka.

Mul on ikka väga suuri raskusi valimisega, mida neilt jagada =)
Nii palju häid lugusid! NII PALJU!
Jagan midagi mitte väga ammust, aga ka mitte väga uut. Oivalist kuskilt vahepealt:



A-ha mõjub mulle jahutavalt ja hetkel võtan kõik jahutuse, mis võimalik, igalt poolt!
Ma ei salli väga palavust.
(Miks ma sauna ka ei armasta, eks ole.)

Mina ei ole just sel põhjusel ka suve-lemmik-aastaajaks-pidaja (kuigi suvi meeldib mulle). Et võib minna jube kuumaks. Mulle meeldib kuldne sügis, 22 kraadi ja päiksepaist punasekirjute lehtede vahelt kõige enam.
Park on sügise moel langenud kollastest lehtedest kirju, muide. Põuaga kollaseks tõmbunud ning siis alla kukkunud.
Iga päev, mis läheb ilma peavaluta, on kingitus, iga minut vees hädavajalik. Et päike ei lõõskagi täna? AGA VARJUS ON 29 KRAADI IKKAGI!!!!
Elasin jumala pikalt ilma ujumas käimata ja nüüd ei saa ise ka aru, kuidas. Iga päev peab saama! Elule tuleb ikka natuke eluväärtust ka sellega!

Ja õhtul, kui on jahedam, teen süüa. Eile tegin sushit (mulle maitses, aga Poeglaps ütles: "Päris hea. Aga võiks olla palju parem!")
Täna kavatsen küpsetada oma imelist šokolaadikooki, sest see on ühe poja sõbra lemmik ja too sõber saavutas arvutimängus midagi suurelt - ning tuleb ju tähistada.
Mu vanad retseptid on kõik rahasäästlikud. Nende iva oligi "kuidas saavutada minimaalsete vahenditega maksimaalne tulemus".


***

Tulin mina ujumast (esimest korda õnnestus silmata loodusnähtust, kuidas mina ujun veel ülevalt tuleva sajupiiskadeta peas, aga kümme meetrit eemal veepind ladiseb, sest seal kallab juba vihma) ja mis ma näen: välisuks on lahti, poeg kadunud, kõik kohad, kus võinuks olla ujumispüksid, segamini paisatud, aga ujumispükse ka polnud.
Põrandal õpilaspilet, lauanurgal kaks vana rongipiletit ja minu telefonis (mis muidugi oli kodus, kes siis paariks tunniks välja minnes seda ka veel kaasa vedama hakkab?!) üks vastamata kõne.
Paistab, et minupoolne kutsumine polnud küll veenev, aga mõne teisega ta siiski läks ujuma =)

Mind rõõmustab.

Tean küll, et vett armastan. Aga just täna mõtsin, et see vist pole PÄRIS tavaline, et olen paduvihma käes muusikata tantsinud rohkem kordi, kui hoobilt meenutada jaksan, et ma igal suvel veedan vees päevi (nii palju tunde, et saab kokku rohkem kui ööpäeva), et mu universaalne valuvaigisti on soe vesi ... üksikult võttes on need pisiasjad, pisiasjad, aga kokku tervik, mis ütleb, et MULLE MEELDIB VESI.

Mulle meeldib, muide, vesi.
Tea, kas olen maininud?

Kuna mu poeg on ses postituses tugevalt sees (ja reaalelus kadunud ja telefoni ei võta), paneksin temast pildi ka - aga ta on häbelikuks läinud ja ei taha. Nii et ma siis ei pane. Panen endast.

Esinemine Estconil. Pildistas V.Kastanje

Meenutan vana asja

Sepp kirjutas Sirpi artikli enesetapmisest.

Sõber soovitas seda mulle, ütsin ausameelselt, et olen juba lugenud, ja siis ta väikese vestluse (no selle teistele kasulik olemise kohta enda likvideerimise teel) järel kirjutas nii:

K: See on värk, millest ma 100% aru ei saa.
Okei, mõistan, kuidas sa ennast vanematele koormana võisid tunda. Aga et lapsed otseselt ellujäämiseks sind ei vaja, ei muutnud sind ju kaugeltki ebavajalikuks neile?

Ja ma ... noh, minu meelest on vastus nii ilmne, on kogu aeg olnud ilmne.
Aga kuna ma seekord suutsin enam-vähem koherentselt vastata, siis palun: teile ka teadmiseks.
Kui te pole ikka veel taibanud.

Ma ei arvanud, et oleksin kuidagigi millegipoolest hea.
Selleks, et uskuda, et must lastele mingit muud kasu on kui otsene ellujäämine, ma pean (pidanuksin)  uskuma, et olen tore inimene ja mul on midagi neile anda.
Aga kui olin veendunud, et  olen sitaplekk maailma seelikul, ma ju tegingi head, kui selle pleki eemaldasin? Või noh, vähemalt üritasin eemaldada.

Miks ma olen pai-usku, hoolimise väljendamise usku nüüd? Sest ma olen leebe ja vähenõudlik. Ei ütle, et tunnustama peaks, kiitma peaks, sihin aint sinna, et hoolimist tasuks ikka väljendada ka!
Kuigi tunnustavad sõnad oleks tegelt veel paremad.
Aga kuna samas on neil juures maitse "sa oled väärtuslik aint siis, kui minu meelest hästi teed", vahest on pai siiski parem.
Jap, PAI teile ka!

Ent minu lähiümbruses ei öelnud inimesed, et mis ma tegin enne enesetapmist, oli hea. Ei, nad ütlesid üha vastupidist: kõik oli ju puuudujääkidega ja vilets ja peaksin ikka parem olema, et mind armastataks.

Kui ma olin nii hea kui suutsin
ja ikka tuli seesama tagasiside
otsustasin, et ok, ma siis lihtsalt olengi halb - ja omast arust likvideerisin halva enda tapmisega. Väga ratsionaalselt, see oli väga kaalutletud ja konkreetne otsus.

Seepärast olen ikka veel hirmus tundlik sellele isekusejutule. Omast arust tegin kõigile head ja eemaldasin haige halva ühiku maailmast - ja siis tuli tagasiside mitmelt poolt, et ei, see oli KA halb otsus ja halb tegu, kuidas ma ikka NIIIIIIIIIIII isekas olen?!

Nagu KÕIK, mis ma teen ja tegin on halb!
Ainsagi erandita.
Ma ei SAAGI hästi teha kunagi, midagi, ma lihtsalt OLENGI halb. Olin halvasti, kui elasin, et surra tahtsin, oli samuti halvasti - ja kui kolm inimest välja arvata, keegi ei võtnud sisse, et kui ma arvan endast nii halvasti, et juba surra tahan, et maailma endast vabastada, võibolla EI OLE kõige jätkusuutlikum mind uuesti eladatahtmisele meelitamise plaaniga mulle korrutada, kui HALB ma olen?!?!?! Halb, isekas, loll ...
Huvitav, miks ma endast sedasi arvates oleks pidanud elada tahtma kellegi meelest?!?!?! Et parem olla?
Hei, ma olin nagunii ju halb! Ühtegi lahendust polnud, üleni ja igal juhul halb ju!

Koos antidepressantidega tuli minusse arusaam, et nii ei saa olla. Ei saanud olla.
Lihtsalt ei olnud võimalik.
Ma pidin kas elusast peast olema hea - või surnud peast vähemalt enam-vähem. Ei saa olla, ei saanud olla, et igal juhul oli halvasti!
Kui sedasi hinnatakse (hinnati), on hindamises viga, mitte minus.
Ja seda teadvustanuna vaatasin hästi palju ümber.
Võttis pisut aega, kuid mu järeldus oli, et minge ka persse.
Edaspidi elan nii, et mulle endale meeldiks. On lootusetu pälvida teiste heakskiitu. Kõigile ei saa meeldida.
Ning kui siis valik teha, kellele, tasub meeldida endale. Ei ole ma parem kui keegi teine, ei ole ka halvem, aga kui ma iseendale kah kõige rohkem ei meeldi, rohkem kui keegi teine, kellele siis veel? Ja miks?!

K. Aga kas ma tohin hästi korraks veel tagasi kerida ja lähemalt selgitada, miks ma küsisin?
T: mhmh
K. Ses mõttes et kui ma praegu vaatan sinu interaktsioone oma lastega, siis te tundute väga lähedased, üksteisele mitte ainult vajalikud, vaid ka positiivse mõjuga. Sobite üksteisega ja pakute teineteisele rõõmu. Et ..?

T: Ega enne ei olnud nii hästi. Me olime väga tavaline pere - s.t. midagi eriti halba ei ole esile tuua, aga midagi eriti head ka mitte. Mis määras põhiosa (ja ma millegipärast oletan, et määrab igal pool väga paljudel peredel) oli mu loogika: mina olen suht halb. Mu lapsed peavad ka siis olema, sest neil on halvapoolsed geenid ja kasvatada ma neid ka kuidagi eriliselt hästi ei suuda - õpetan neid siis teesklema häid inimese vähemalt!

... (ehk: võtan kokku jälle):

Aga kui hakkasin mõtlema, et mina olen tore inimene, nägin ka, kui imelised nemad on.
Neid ei olegi vaja muuta, et nad paistaksid head ja targad teistele. Nad juba on seda kõike, on palju - ja kui need teised ei näe seda, nende probleem.
Mitte minu või mu laste oma.

Kui hakkasin õnnelikuks, muutis see hästi palju.

HÄSTI palju.
Paremaks.