Sulan

Kuulge, kuumaga lugege!

Kirjanduslikus päevaraamatus soovitatakse =)

Lumi ja jää, sinakas lumehämarus ja härmatanud oksad, purikad puudel, kui päeval on sula olnud, peaaegu tahkena tunduv hingeõhk, mis rääkides suudest seesuguse pilvena lahkub, nagu oleks kõnelejate näol tegu lohede kokkutulekuga, lõikav tuul, mis tungib läbi igast kehakattest, sõrmeotsad, mis tunnevad külmavalu ainsa asjana üldse, kuidas külm metallese käes piinab isegi läbi kinnaste ...!!!

Üldiselt hakkab ilm mu taluvuspiiridest üle olema.
Jah, tean, mina KIRJUTASIN "Kuningad", mul võiks see kargus kontides olla - aga phmt ONGI, ja ma kipun sulama.
Peavalu, iiveldus, uimasus, lakkamatu pearinglus ... kui tulen ujumast, siis väljun veest väga ettevaatlikult, sest pea käib nii hullusti ringi, et võimalus end vastu kive katki kukkuda näib üleni reaalne. Elik - mina ei ole kunagi kurtnud, kuidas niu, siin külmal maal ma sündisin, koliks õige soojemale! aga nüüd ma kurdan.
See on juba kurat teab mis! Põuaga on pärnadel lehed langemas kosena, ma ujun jões, mis on kuivanud ja langenud lehti täis (lisaks tuleb kohati vastu väikesi ja keskmisi lemmevaibatükke, mis värk sellega on?), ma ei saa õues käia, sest päike, ei saa toas olla, sest õhk seisab,  kuulge, sel on põhjus, mis ma Egiptimaal ei ela!!!!
Mul koguneb (pühib ära) palavaga nina alla pisikeste higipiiskade kollektsioon ja kui neid ei kuivatata, näeb asi välja, nagu voolaks ninast lakkamatult tatti.
Uujee.

Aga mu lapsed on Viljandis ja folgivad sajaga ja vähemalt ses osas on tore - üksinda piinelda on oluliselt parem, kui samas üritada veel teiste elu paremaks teha ning end ka selles suunas ära katkestada.
Üksinda, mmm!
Üksindus, kui see pole üksildus, on TÄIEGA mõnus.

Et tita, et minu erikuradiere TAHTMINE veel mõne lapse järgi ei ole selle üksindusearmastusega kooskõlas?
Aga see ongi hind, mida olen valmis maksma, dohh!
Mitte et mul poleks vaikselt muret sisse tulnud: arvasin, et rasestumine on minu puhul üks-kaks-kolm, esimesed kaks last sain phmt kohe, kui lapsevastase kaitseta seksisin. Aga nüüd on kaks siirdamist selja taga ja septembris hakkan kõigega otsast pihta.
Ega ma ausalt öelda 2017 sellele küll mõelnud, et ei tarvitse ka 2019 last saada. Venib ja venib ja ma üldsegi ei rasestugi ja ...
Ega ma ei ole ka lapsendamise vastu kuidagi. Aga mõtsin, et see ei ole mu ainus võimalus last saada.
Tundub, et ikka nagu - võib ollagi.
Kuigi (järgneb täiesti asjatundmatu meditsiiniline arutlus) ma ei saa aru, miks siirdamine ei toimu ovulatsiooni ajal? Too peaks nagu olema periood, kui emakas on kõige rohkem lapse pesastamiseks valmis, kui loode kõige kindlamini pidama jääb - aga mul on kahekordne kogemus, kus umbes ovulatsiooni ajal vaatab arst üle, ütleb, et võib istutada küll - ja aeg määratakse nädala pärast.
Nagu - mis loogika seal on?

Oh, oleks mina oma arst, ma teeksin nii palju targemini ... aga küsin ja räägin järgmisel korral, kui lähen. Äkki keskmiselt ei ole ovulatsioon suht kohe peale päevade lõppu?
14 päeva pärast mensese algust minu eesel ja perse. EI. OLE. On kuskil 10.
Mida enam mõtlen, seda enam tundub, et nad üritavadki ovulatsiooni ajal siirdada, aga kuna minu oma käib varem, nad lihtsalt ei pane pihta.
Pole vist ka loota, et nad mind sõnast usuksid seal.
Aga no vaatab. Vbla kuidagi ikka õnnestub veenda.

Seni sulan siin ja naudin üksindust. Isegi raamatulugemine läheb korteris üksi olles libedamalt.