Selllle päeva elu

Noh, veel arvamusi.
Seekord alustuseks jälle "Lihtsate valikute" kohta. Ma pole seda ju veel jaganud? Või olen?

Orissaare raamatukogu.

Ja Reaktoris ilmus "Kuningate" kohta ju ka!
Indrek Rüütli oma
Ja Reidar Andresoni oma.

Jätsin nad toona hiljem jagamiseks, koos hüpoteetiliselt saabuvate "teistega" - ja unustasin hoopis.
Ma väga palju ei unusta, aga seekord läks sedasi.

Kell saab varsti kaheksa hommikul, mina olen seoses prednisolooni mahajätmisega (lühidalt: ma ei saa ikka end mõistusega ohjatud, tuleb kehal juhtida lasta ja mitte ajada teda ravumitega segadusse muudkui) juba ligi kaks tundi ärkvel ja kodus pole piima.
Ega koort.
Nii et jooksen varsti Selverisse. See tehakse kell 8 lahti.

Või siis teen kohvi vaniljejäätisega ... vajab kaalumist, mida ma nüüd rohkem tahangi.
Hm.
HMMMMMM.

Uni hakkab peale tulema (arvestades, et magama läksin kuskil 2 paik, üsna loogiline), üldse pole enam jooksmise tunnet. Nii et kohv jäätisega saab olema. Vahel harva on ju magus kohv ka ... huvitav muus kui halvas mõttes.

***

Jõin jäätisega kohvi ära, magasin, siis jooksin Selverisse, kõndisin paar jooksupausiga tagasi, tegin riisiputru, mis praegu samas kõrval, möödunud aastast pärinev külmunud mustsõstra toormoos peal, ja olen nüüd nii krdi väsinud, et pea ähvardab valutama hakata. Eriti midagi peale magamise teha ei taha. Aga enne tuleb süüa, muidu ei tule uni.
Keha juhib. Ta teab, mida tahab.
Ses osas targem kui mu mõistuslik osa, KAUGELT.

Teate, et ma pole sel suvel veel kusagil peale basseini ujunud?
Arvestades, kui kirglikult ma vett armastan, täiesti veider. Aga kuidagi on nii läinud. Miska pole nagu õiget suvetunnet. Kui looduslikus veekogus ujumas pole käinud, pole tegu suvega, selge ju.
Kogu mu aeg on lihtsalt aeg. Natuke märkan aastaaegade vaheldumist, aga kas miski juhtus nüüd sel kevadel või eelmisel? Ainult fakte paika pannes saan õige vastuse kätte. Tunne üldse ei röögi, et see sündmus oli äsja, too ikka arvestatavalt ammu.

***

Kolm tundi magasin. Vahepeal pissil ja magasin edasi.
Ma olin vist väsinud?
Hästi aruande moodi postitus. Magasin, ei maganud, magasin veel, ärkasin, magasin ...
Mul ei ole ka väga midagi muud rääkida. Võibolla sellest Selverisse jooksmisest - ma olen ema juures kassi hoidmas (ta on toakass nüüd, sest tal on kassi-aids - ja kerad pole veel maha kaksatud, tõbe levitama aga ei taha teda lasta) ja mul pole jooksuriideid kaasas, sest hei, ema, õde ja tütar käivad ka riides, midagi ikka leiab siit!
No midagi leidis. Kerge voodriga pikad püksid ja pikkade varrukatega õhukese pusa. Mõtlesin, et keeran varrukad üles, kõlbab küll, ning läksin.

Umbes 500 meetri pärast oli väga palav. Veel 300 meetrit ja ma mõtlesin, et no kurat, tagasi ka ei hakka minema, aga no niiiiiiiiiiiiiiiii rõve ... pusa all oli mul seljas korralik sportrinnahoidja. Selline topi moodi.
Noh, katkusin pusa maha, sidusin ümber puusade ja jooksin rinnahoidjaväel Selverisse. Seal panin pusa jälle selga, ostsin oma kaubad ära, kiskusin seljast ja kõndsin-jooksin tagasi.
Keegi ei kõssanud.
Isegi ei vaadatud pikalt kuigipalju.
Mul oli palav. Lahendasin olukorra. Kõik.

Kedagi väga ei huvita, mis teistel seljas on, kuni ta päris paljas pole. Aint Selveri kempsus oli üks väga viimistletud olekuga neiu, kes tegi ja tegi ja tegi endale seal meiki. Tema mõõtis mind veidi hindavalt. Rinnahoidjaväel, natuke sasine, valge, ent näost pisut punetav, veidi pekine (ma ei ole-ei ole-ei ole-ei ole liiga paks - aga minu keha ei kipu reljeefset lihast ehitama ning isegi siis, kui kaalusin 67 kilo, olin "sale", ent mitte kunagi natukenegi lihases).
Aga peale silmitsemist süüvis neiu taas oma näo kaunistamisesse ja ei mingit muret kummaltki poolt.

Ilmselt mu vanaema (olgu tal tore surnud olla) oleks halvaks pannud, ta on minu kuuldes nt 195 korda rääkinud siia kolinud venelannadest, kes kandsid kohalikust kaubandusvõrgust pärit öösärke kleitidena ja kui ääretult loll ja kui labased ja rumalad nood venelased ikka on.
Aga kuna ta ei tea sellest midagi, ei saa ta ka hukka mõista.

Mis, et ma olen väga temalik tütretütar ja oigan, et inimesed (mitte ainult venelased) on lollakad?
=)

Me olime mõnes mõttes sarnased, ent tõsi on, et palju vähem, kui arvasin. Tema oli tuimalt empaatiavõõras, mina olen üliempaatiline ja me põrkusime pidevalt. Pidevalt!

Mõtlesin, muide, järgi, miks mulle inimeste lollus häirivana tundub.
Et keegi valib Trumpi või EKREt ei ole ju minu asi, ei torgi minu perset, kui soovite sedasi väljenduda. Kui vaja, võitlen, kui pole vaja: mis see minu asi on? Miks inimeste lollus mulle raske kanda on?
Ja muidugi.
Muidu mind ei segagi, polegi minu asi. Ainult siis riivab hullusti, kui tullakse õpetama.
See tegevus on iseenesest juba minu jaoks lolluse märk.
Et teine ei taju: inimesed on erinevad, erinevate prioriteetidega ja võib küll oma kogemust või muljet jagada, rääkida, kuidas "minu meelest" on. Aga kuni ei ela teise elu, ei kanna tema kingi aastaid, on väljaspoolt tulev hinnang alati ekslikum kui miski, mille inimene ise võiks välja mõelda.
Nõu ei ole võimalik anda, kuni see pole lihtsalt teabe jagamine. Küsimata teise elama õpetamine on ALATI viga.
Infot jagada on hea, öelda "tee nii!" halb, halb, HALB!