Sest tunded on tähtsad!

Ma TEAN, et midagi muud võiks öelda, kui leheküljetäit ilusate meeste pilte jagada.
Mida muud, mida, MIDA ...

Läksin vist rikki. Midagi ei tule pähe juba tund aega.

Või siis on ovulatsioon.
Olen ikka hämmingus, kui selgub, et teised naised sageli EI ole sellised absoluutsed hormooniorjad kui mina. Et nad SAAVADKI hormonaalsete rasestumisvastaste vahenditega orgasme, mitte ei ole kunagi elus orgasmi saanud ja ei oska seetõttu sellest ka puudust tunda. Et neil ei olegi sellist PMSi, millega kogu maailm tundub vaenulik ja kõik sind vihkavat, menstruatsiooni algamine tuleb neile täiesti ootamatult, mitte "krt, oleksin pidanud taipama, nii jäle ei ole ju muidu!" Beebi ei ole "otsakudukudukudiarmas!" lihtsalt seepärast, et ta on beebi. Noor nägus mees ei pane naeratama lihtsalt seepärast, et ta on noor nägus mees, ja kui ta toob sulle kruusi vett, muutub maailm kohe paremaks paigaks ja nii tore on.

Et tunded on lihtsalt tunded, ignoreeri neid, oluline on hoopis mujal? No ei. Tunded on ehedad, tunded ongi mina! Mõistuslikud otsused on ... ka seal. Ka olulised. Aga aint "ka".
Emotsioonid kui inimkonna suurim sõltuvus? Häh. Kui pole emotsioone, pole inimest. Mingi ... masin ainult.
Ja ma peaksin TAHTMA masin olla?!
Milleks? See on peaaegu siiras küsimus. Ma tõesti ei taipa, miks peaks hea olema emotsioonideta elada. Nagu ... mis elu see oleks?

Aa, et inimesed ei julge tunda, see on vahel valus, see on alati ohtlik?

Selle mehe nimi on Kevin Hart, kui te ei teadnud. Mina ei teadnud.
Aga pilt on mu tundmuste kujukaks väljendamiseks.

Eeeeee ... nojah.
Pelgamine vist on mingi asi. Kuskil kellegi teise sees päriselt olemas, eks?

Neid hormoone mul enam ei ole. Varem olid, nõrgad (õudusfilmid? Et need on ÕUDSED? Ei, need on alati olnud igavad ja seal tehakse inimestega vastikuid asju ja ma ei unusta, et sedasi saab. Kunagi. Parimal juhul on põnev, kuidas lahendus leitakse, aga lahenduse leidmisest on tegelikult hoopis teised filmid), nüüd ei ole enam üldse.
Ma ei tunne enda pärast üldse mingit hirmu, teiste pärast vääääääääääga natuke.

Oot, ühe nägusa noore mehe pildi panen (veel?). Sest vaja!
Natuke allapoole vaadates näete.

Nii, hirmust edasi.
Et inimene ei julge midagi teha?
Et inimestel on häbi? (See on ka ju hirm, hirm olla kuidagi ebatäiuslikuna nähtud.)
Kas pole mõttetu mure, mida kaasas vedada, lapsest saati õpetatud ("ära tee nii, inimesed vaatavad!") ja no nii halb on see õpetatud isikutele, et nutaksin, kui see kedagi aitaks?

Sest Bucky on alati kindla peale minek 

Ei aita, aga ses osas on mul õnnestunud oma tütar väga adekvaatseks koolitada (kui oma vanaema pikali lükkasin, oli alusprobleemiks tema lause tollal neljasele Tütarlapsele: "Häbi peaks sul olema!" mispeale mina aktiveerusin sõnadega: "Minu lapsega nii ei räägita!" ja edasi eskaleerus kiiresti) ja kui poeg pole enam vanuses, kus "nagu kõik" olemine mingi tähtis asi, loodan temast samuti parimat.
Ta näiteks ei teadnud, et peaks sõprade ees salgama, et magab kaisuloomaga, et see on häbenemist väärt.
Ma ei öelnud ka ja faktist tuli aint kõvasti naeru teemal "aga selle kaisutiigri saba all on auk!" Mu poeg toppis saba auku ja oi-kui-koomiline.

Kuu aja pärast õmblesin tiigri sabaaluse kinni. Eks ta nüüd situb seibe, kui vaja peaks olema, aga et ta viimased kümmekond aastat pole nurka midagi teinud, ehk pääseb.
Jaa, ma üritasin ka poega veenda  õmblustööd ette võtma, aga tal oli too auk nii kama, et polnud motivatsiooni.

Näe, see tiiger:

Minu voodis antud hetkel

Mida enam mõtlen, seda enam tundub, et tasub tööd vähemalt otsida. Jaa, see on rõvedalt kurnav ja mul just jõudu üle ei ole - aga kollane esik oma ainult paari aasta vanuse (ehk väga uue) linoleumpõrandaga teeb mu niiiiiiiiiiii õnnelikuks, et tasuks ikka veel seinu värvida. Selles toas ja teises toas ja ...

Ent mul pole selleks finantse. 

Samas ON õendusdiplom. Mingit tööd sellega ikka leiab vast?