Ma saan kõigest aru. Olen nii neetult psühhosomaatiline (jah, noh, keha on tark - targem kui mõistus sageli - ent see tähendab ka, et kere ohjab mind valuga, kui mõistus samas kinnitab, et pole mingit põhjust valutada, kõik on ju enam-vähem hea?!), et kui mul on emotsionaalne pinge, polegi väga muud loota. Ja kui juba on valuks läinud (ühel päeval olid mul migreenitabletid otsas, sest arvasin, et kahest ju jätkub neljaks päevaks, kuni arstiaeg on), kisub sama teed edaspidi kergemini.
Kõrgrõhkkonna madalrõhkkonnaks muutumine on samuti alati riskantne periood ja praegu on ilmamuutusi kohutavalt palju.
Aga kuradi neli tabletti on juba söödud!!!! Enamasti võtab üks hoog maksimaalselt kolm, kaks on ka juba suht palju.
Aitab!!!!
Ei, seda on kergem otsustada, sest ibukas paistab LÕPUKS ka aitavat.
Aga kuna see migreeniravimita periood oli NII rõve (igast kohad on ka kaks päeva hiljem valusad, sest oli vaja nii kõvasti hõõruda-vajutada-tirida, juuksepiir ja ninajuur, kõrvalestad ja kael), jätan muidugi ka võimaluse uus tablett võtta üles.
Kui on vaja, on vaja. Pole siin midagi.
See nädal on niiiiiiiiiiii pikk ka old! Olgu, kui on valus, tundubki aeg pikemana. Aga lisaks olen teinud ja teinud ja teinud igasuguseid asju, sest mõnesid ei andnud edasi lükata ja mõned olid "see ei tee mu olemist halvemaks ega paremaks, aga vbla on teistel tore, kui tehtud saab" ja mõned "see teeb mu olemise paremaks. Mitte heaks, kuid paremaks!"
Ise olen ikka päris hämmingus, kui mõtlema hakkan.
Olen natuke tahtmatult vihjanud ka, et valus, siin.
Sest valu teeb tigedaks. Ja kõige sõbralikumad mu viimased postitused just pole.
Naljakas, et ennast vaadates ma näen selgelt, kuidas valu teeb tigedaks, kuidas kui mul piinab hinges või kehas, kipun (kuigi ikkagi leebelt, kõva sordiini all, sest olen enda selliseks kasvatanud) umbes kolm korda halvemini ütlema, negatiivseid asju kirja panema, teravamalt tõlgendama. Aga kui minu vastu ollakse tige ja terav, ma üldse ei võta seda kõike arvesse ja olen ainult jahmatusest tumm, et kuidas niimoodi saama?!
Aaaa ... et need kurjad kommentaarid, et need vihased vihjed tulevad sellest, et kellelgi teisel on valus?
Krt ... üldse ei tulnud selle peale!
Tõsi, ma olen natu ikkkkkkagi ülbe ja arvan, et mina küll nii kergesti haiget ei saa.
Eeee ... enamasti.
Sest ma olen treeninud ennast tankiks, soomus igal pool (mu avalikkus on mu soomus) ja kuigi väga rõve on, kui miski sealt läbi tuleb, paljud asjad ikka ei tulegi.
Nüüd tunnistan midagi üles. Sest mu pea valutab ja ei jaksa hea ja lahke olla - ja samas, kuna ma enam ei arva, et mu ainsad lugejad tulevad ulmikute seast, ei tundu jutt, mis mulle ulmekogukonna maitse juures ei sobi, enam nii jaburalt hulljulge samuti.
DISCLAIMER: Ma ei arva üldse, et ulmekogukonnas ainult napakaid oleks või et maitse kattuvus määrabki ära, kes mulle meeldib, kes mitte! Üldistan siin rõlgelt, mis üldse ei tähenda, et poleks palju erandeid ja ka näiteks kaaskirjutajaid, keda üldise maitse jaoks liiga heaks pean!
Mul on hästi kaua (alates sellest, kui "Joosta oma varju eest" ilmus ja sai täiesti ootamatut tagasisidet) olnud tunne, et kirjutan Eesti ulmekogukonna jaoks liiga hästi.
Neile meeldisid täiesti valed asjad. Mis minu arust oli aint taust tegelaste siseelu näitamiseks, oli nende meelest huvitav osa, millele olekski pidanud keskenduma. Ja need (teiste) lood, mis minu arust olid ruumi- ning paberiraiskamine antoloogias, MEELDISID lugejate kogukonnale üle kõige ja jee, selline Eesti ulme peakski olema!
Kui "Kuningate tagasitulek" (mitte romaan, vaid see varem ilmunud osa, lühiromaan) ilmus ja oma tagasiside sai, vihastasin end kollaseks. "MisMÕTTES, kui püssi lastakse ja ropendatakse, on ulmelugeja jaoks juba hästi või?! Nad midagi muud ei otsigi kirjandusest?!?!"
Tegin siis omast arust kurja nalja seepeale.
Kirjutasin "Naha".
Sest no kui naine on autor, peab ta ikka kirjutama armastusest ning ilusatest naistest. Mingi hästi lihtne konflikt peaks samuti olema, "Romeo ja Julia" stiilis vana vaen oleks hea. Selline lugu rahvale meeldib, see neile sobib, häh!
Jaa, mina tegin nalja.
Milleks ma üldse valmis ei olnud (hoolimata inimeste lollakaks pidamisest nüüd, tollal ikka arvasin, et tegelt ma ei kirjuta küllalt hästi, TEGELT lugejad hindaksid, kui oleks TÕESTI hea) oli, et päriselt meeldiski.
See on BAASis (Eesti ulmehuviliste virtuaalne lugemispäevik, Goodreads enne Goodreadsi) üle kahe hinde saanutest kõige kõrgema keskmise hindega minu töö. Ainus jutt (jutt, romaanide kohta on rohkem tagasisidet olnud), mille kohta lugejad on mulle kirjutanud, tänanud, imetlust väljendanud. Inimesed on isegi öelnud, et minu parim. Oivaline töö. Kirjuta veel niimoodi!
See on NALI, kodanikud!
N A L I !!!
Nojah, ent kirjeldatust järeldub, et tegelt ma isegi tean, mis rahvale meeldib.
Lihtsalt ei suuda sundida end sedasi teadlikult kirjutama. Ma ei mõtle nagu "enamus". Ei tahagi sedasi mõelda, sedasi kirjutada, "enamust" õnnelikumaks teha.
Teen enda õnnelikumaks. Sellest piisab.
Kui kellelegi veel meeldib, on väga hästi. Muidugi meeldib mulle meeldida! Aga kurat, mulle meeldib meeldida nende asjade pealt, mida teadlikult teen, pingutan. Mitte tausta, nalja või iroonia pealt, mida tõsiselt võetakse.
Mitte suvaline ilus naine olemise pealt, kel soeng, mis ei sega. Mitte leebuse pealt (oi, ma OLEN leebe), vaid terase pealt, mis leebuse sees.
Mitte selle pealt, et ei häiri - ma TAHAN häirida! Olla hinnatud minuna, mitte kellenagi, kes on hea ja ümar, ükski nurk ei torgi.
 |
| Oh, kuidas ma Jaime'it armastan! |
Noh:
VastaKustutaMulle meeldib ulmes-fantasy's ainult taust. Maailm, mille autor loonud on. Kellegi siseelu ja hingepiinad...? MIKS see peaks minu asi olema, mida autori väljamõeldud tegelane oma eluga teeb ja mida mõtleb?
Ja nii on.
Ma viimasel ajal (ütleme 10-15 aastat) pole tegelikult ulmet ega fantasy't (on sel mingi ugri vaste ka olemas?) pea üldse lugenud, tegelt.
Ja tavalist ilukirjandust, kus tegelased on, armuvad, pettuvad, lahknevad ja mida iganes - ei loe ma üldse. (Nagu enamik mehi vist.) Sest no ei huvita.
Mulle vist meeldivad tegelased seepärast, et nendes ma õpin elu. Kuidas elavad nemad, kuidas valivad, mismoodi nende moodi saab.
VastaKustutaJa kui nad mulle elu ei õpeta, midagi uut ei jaga, mis motiivid inimesi liikuma panevad, mismoodi on valida nelja halva vahel, mul on SÜGAVALT kama, kellega, kuidas ja miks tegelased võitlevad, kas jäävad ellu, abielluvad või surevad maha.
Ma küll ei arva, et see oleks seepärast, et ma naine olen, ma arvan, see on seepärast, et olen mina.
Jäin mõtlema, et 'ilukirjandus' on üsna eksitav termin võrreldes inglisekeelse vastega 'fiction'. Kui ei kirjutata ilusast ja heast, vaid hoopis millestki ebameeldivast või traagilisest, siis peaks ju 'kolekirjandus' olema, hmm?
VastaKustutaMulle tundub, et mehed loevad fictionit küll, aga nemad valivadki pigem selle kolekirjanduse (sõjaromaanid näiteks).
Seda ka veel, et ma natuke pelgasin siin sõna „õppima“ kasutada, liig didaktiliselt kõlab, aga näe sa ise ka... ühesõnaga, ma kümmekond aastat tagasi enam-vähem lõpetasin fictioni lugemise, kuna teiste inimeste poolt välja mõeldud tegelaste elud enam ei huvitanud, kui neist just midagi olulist õppida polnud. Sci-fi armastus on siiski siiani alles.
Conan Doyle'il oli sama häda, mis sul - tema tahtis selliseid raamatuid kirjutada, mis oma arust head oleks, aga rahvas tahtis kogu aeg ainult Sherlock Holmesi.
VastaKustuta(teiseks meenutas see lugu pärimust sellest, kuidas tekkinud kartulikrõpsud - et vingunud üks klient küpsekartulite kallal, et ikka soolasem ja krõbedam võiks olla, kuni kokk vihaga teinud täiesti kuivkrõbedad ja nii soolased, et aitab, ja mõtles kahjurõõmsalt, et nüüd ta alles näeb. klient rahul.)
a Kaur, selle kirjelduse põhjal oleks sinu ideaalraamat ju "Nähtamatud linnad". ainult maailmad ilma tegelasteta (vähemalt peategelasteta, elanikke on, aga need on rohkem nagu keskkonna osa.)
VastaKustuta(pean ütlema, et minu lood on kindlasti rohkem "kolekirjandus", ropendadatakse ja lastakse püssi või tükeldatakse inimesi külmrelva-taolise-esemega, kui "ilukirjandus". Isegi "Nahas" on kõvasti võitlemist, "Sulavees ja veresidemetes", mis on mu teine kiidetud ja armastatud armastuslugu, väga võikaid stseene. Ilma naljata. Sest ma kirjutan oma teada seikluslugusid, põnevaid jutte. Lihtsalt see seikluslikkus ei ole peamine, mis mu lugudes on, lood ei ole sellest, et X ja Y võitlevad ja Y võidab, vaid X võitleb Y-ga, sest ta ei saa teisiti, kui end kaitsta, ja Y ründab teda, sest tal on minevikus juhtumid O ja K ja pealegi on ilma X-ta ta lastel parem tulevik üsna kindlalt.
VastaKustutaJa see paistab ulmekogukonnast pärit lugejatel suht kama olevat. Nemad korjavad üles, et ropendatakse, lastakse, X ja Y võitlevad ja Y-l on ka uus armumine ja jee. Mis minu jaoks on keskkond, inimlik käitumine ja valikute tagajärg, on nende jaoks lihtsalt "juhtus nii".)
a äkki nad näevad elu samamoodi? diskreetsete sündmuste jadana ja need sündmused lihtsalt meeldivad või ei meeldi?
VastaKustutatäiesti võimalik.
VastaKustuta/õudus, õudus ...
Ma olen Calvinolt midagi lugenud, "Olematu rüütel". Ei meeldinud väga. (Ma olengi sihuke pirtsakas ilmselt)
VastaKustutamulle meeldis "Olematu rüütel" lapsena, aga täiskasvanult samuti enam mitte. tundus skemaatiline, umbes et jajah, tore idee, aga selle saaks ju kirja panna ka just niiviisi - ideena. st kuidagi liiga kergesti ümberjutustatav, ilma et midagi kaotsi läheks, ja kui juba on kergesti lühidalt ümberjutustatav, miks siis mitte kohe nii lühidalt kirjutadagi.
VastaKustuta"Parun puu otsas" kandis oma lehekülgede arvu kuidagi paremini välja.
Skemaatiline vaib on ka "Nähtamatutel linnadel", kuigi see on rohkem proosaluulepalade jada kui romaan - st ta ei üritagi romaan olla ja selles mõttes on justkui paremini märgi pihta läinud. ja selles mõttes kah parem, et ei ole enam nii kergesti ümber jutustatav.
Pakun et "kui keeruliselt kirjutada" on paljude kirjanike dilemma ja edukad kuulsad kirjanikud lihtsalt lasevad nagu kihilist kooki et kõigil on midagi.
VastaKustutaMa olen õudus? Ju siis. Kui ma veel meeletutes kogustes lugesin, siis lugude pärast (ja inimliku käitumise seaduspärade õppimiseks ka usutavasti.) Lood muutusid mingi hetk natuke liiga igavaks, stereotyybid hakkasid tegelastest läbi paistma ja huvitav oli ainult "kuidas?" Mitte mõrvamüsteeriumi osas, vaid 'kuidas selles loos kaunistatud on?'. Ulme muudab keskkonda, teeb selle kaudu võimalikuks _hoopis teistsugused_ kaunistused hoopis laiemates piirides. Käitumist proovib muuta, aga sageli ei tule eriti välja. (Ilmselt läheks harjumuspärasest liiga kaugele, ei tunduks lugejale enam piisavalt hästi jälgitav, tuleks pidevalt rõhutada ja tekst ei kannaks välja vms...)
VastaKustutaIseloomud ja reageerimisviisid ja nendest tulenevad erinevad hilisemad tagajärjed... Ma saan aru, et ju nad on seotud, aga kuidas, on ALATI mõistetamatuks jäänud. Inimeste reaktsioonid on huvitavad või hirmutavad või midagi kuuendat, aga sel hetkel, kui need muutuvad täiesti lihtlabasest natukenegi keerulisemaks jälgida, mul ytleb peas midagi yles. (Täiesti lihtlabane: kui kedagi eelneva omavahelise kokkuleppeta lyya, siis ta enamasti saab pahaseks.) Ma ei SAA neid asju omavahel yhendatud, kui sinna paar asjaolu ja kuu aega vahele lykata. Teise inimese reaktsiooni ette ennustada on sama võimalik nagu nädala pärast olevat ilma ette prognoosida.
Nii et jah, mhm, on jah õudne. Vaatabki keskkonda nagu maali ja loeb lugu, sest tegelaste käitumine jääb reeglina ettearvamatuks.