Lahe ja mugav

Teen nii palju. Ei valuta. Niisiis võib.
SELGELT ma ei õpi.
Mugavustsoon ... misASI see on?!

Kui keha lubab, tõstan maailma paigast nii hästi, kui suudan. Kui ei luba, puhkan, taastun, rahunen - et siis taas jaksaks ja hooliks.
Ma ei oska teisiti. Kurat, teoorias olen küll tugev, maailma saab hakkama, mina ei pea teda ära parandama - kuid praktikas ikkagi kisub rabelema.
AGA! Ma vähemalt värvisin ukse lõpuni, korjasin kõik remondi kokku, panin värvid-pahtlid-liivapaberid (maalriteip sai otsa) kappi ära, pesin põrandad, riiulid, aknalauad, võtsin tolmuimejaga need põrandad, mida ei pesnud, ja EI VÄRVI EGA PAHTELDA MIDAGI!
Vähemalt 2 nädalat nüüd.

VÄHEMALT!
Järgmine töö on hoopis tütre lõpukleit (13 eurot, aliexpress) parajaks õmmelda, sest sobiva pikkusega kleit tuli sealt ikka talle liiga lai.
Aga selgelt on kleidi juures parandamiskoht olemas, ei ole vaja kohutavalt leiutada ja hädas olla.

Üldiselt väga pahane ei ole enda peale ikkagi, et jälle liiga ohtralt teen. Olen nagu olen. Ei ole parem, ei ole halvem, olen mina.
Tütar ikka lõpetab kooli, eks ole, ja läheb edasi teise kooli teatriklassi (sest näitlemine, see on tema asi). Olen päris uhke ja rahul, et ta sai ka 21. sisse, aga ei läinud sinna, sest nad käitusid ülbelt ja tobedalt. Nagu - jaa, oluline pole mitte kuulus nimi, vaid reaalsus, kuidas sinuga toimitakse. Just SEE peakski otsuse tegemisel kaalu omama!
Maailma ära parandada me vbla ei suudagi, aga oma maailma vähemalt ei võta ja oma toimimisega ei toeta neid, kes nõmedalt käituvad. Jee!

Poeg on niisama tore ja rõõm on näha neid kahte koos arvutis mängimas, naermas, üksteise muusikamaitse üle mõtteid vahetamas. Ma TEADSIN kogu aeg, et palju lapsi on ka selleks hea, et siis on neil õed-vennad.
Tõsi, natsa muretsen sellepärast, et ok, ühe lapse ma saan kunstliku viljastamisega ilmselt kätte, enne kui 41 saan. Aga teise, et tal oleks ka mingi natukenegi omas eas vend või õde?
Krt ... kisub ikka lapsendamise poole samuti.

Aga noh, aega on selle kiire asjaga, esmalt tuleb laps üldse kõhtu saada, siis seal suureks kasvatada, ilma et ära katkeks, siis sünnitada ja päris imikueast välja aidata - noh, ja siis saab alles vaadata, mis edasi saab.
Ei tasu ette muretseda, mis saab KUI.
Äkki KUI ei ole üldse teema. Siis on täiesti raisatud aeg.

Kuigi see lapseasi ... olen ikka RÄMEpettunud, kui sest asja ei saa. Õnneks lapsendamine on teema ka siis, kui mu keha üldse koostööd ei tee.
Krt, ikka ei ole vist päris sama keha, mis kahekümneviiesena ... A noh, ma jätsin suitsetamise maha, et asju enda jaoks rasestumise teemal veidi tõenäolisemaks teha. Olen füüsiliselt suht aktiivne. Viimane kord pidasin embrüosiiradmisjärgsest režiimist ka 100% kinni.
Rohkem vist eriti teha ei saa.

Vahel mõtlen, KUI vähese rahaga olen läbi elu toime tulnud. Kuidas "ei saa endale lubada - nojah, elab teistmoodi siis".
Ja nüüd ma söön väljas, kui tahan. Toetan teisi, kel vähem raha. Ostan ürituseks riided endale ja oma kahele lapsele. Ainult selle ürituse nimel, küll pärast kannab ka, ilusad ju - aga üritus on ostmise põhjus.
Nagu ...
Mida?!
Ja mõtlen tõsiselt tööle minna, sest muidu ei saa suvalist väljas söömist endale enam lubada.
Krt, kui mugavaks muutub lühikese ajaga!!!