Pööripäeva paiku

Ma arvan, jaanipäeva kant mu jaoks aasta halvim aeg.
Jep, isegi halvem kui maikuu, mil ma Rongimehega korraks kohtusin ja siis taas lahkusin - aga see läks üpris sujuvalt ja ainus, mille peale ma sisikonnakrambi saan, on hiliskevadised Burlesque-showd.
Sügisesed on näiteks täiega ligitõmbavad.

Nojah, aga jubedast jaanipäevast.
Üks aasta käisin jaanilaupäeval A. sünnipäeval, tol korral oli hea.
Enamasti ent  on see läbi häda ellujäämine. Asja ei tee eriti paremaks, et 22. juuni õhtul 2006. läksime (telefoni teel) Poeglapse isast päriselt-lõplikult lahku ja järgmisel päeval üritasin ma ronida üle üheksa aia ja korjata üheksat lille, rase nagu ma olin. Kui ma meie maa-naabrite värava otsas kõõlusin, tuli nurga tagant nende väga ärritunud päris krdi suur koer välja.
Aga kõik oli juba nii persses, et küll ehmusin, tulin tagurpidi aia otsast alla, kriimustasin jala ära, aga vaimset traumat ei saanud.
Kõmpisin läbi hallikasvalge hämaruse koju tagasi tundega "mida ma lootsin, mul ei õnnestu ju miski!", viskasin oma kaelakee, mida väga armastasin ja siiamaani mõtlen, et väga ilus oli, karjamaale, lootes, et see võiks olla ohverdus nimetule loodusjumalale, ja aidaku miski-keegi mul Poeglapse isa tagasi saada, miski muu ei ole tähtis! ja nutsin-nutsin-nutsin.

Polnud väga hea hetk elus.

Edaspidi on jaanipäev olnud minu jaoks "tuleb kuidagi lastele meelehead pakkuda" ja kuivõrd ma paaril viimasel aastal ka sellest vaba olen (ema võtab lapsed ja teeb nendega midagi), võin ette võtta, mis tahan.
Tahan üksi kodus olla, kohvi juua ja kooki süüa.
Aga tõsi on, et ega ses ikka midagi võluvat ole. Kõik teevad midagi kuskil mujal kui internetis, keegi ei nunnuta ja paita mind küsimata ja isegi kui küsin, tuleb ühelt ja ainsalt vesteldavalt isikult täiesti arusaamatu vastus.
Ma olen tubli ja tore?
Nagu: esiteks ei salli ma üldse sõna "tubli", see tähendab ju "teeb, nagu talt oodatakse, ilma et selle tegevuse mõttekuse või mõttetuse üle mõtleks ja ise otsustaks". Ja teiseks: mida ma siis olen tublilt teinud? Mismoodi? Millal? Milles tublidus ja toredus väljendub?
Kusjuures mul ei oleks midagi selle vastu, et ise kauniste sõnade nimekiri koostada. Kui mul on hästiütlemist vaja, näed, vali nende hulgast!

Aga millegipärast inimesed ei taha nii.
Ei olevat siiras.
Selgelt on siiram öelda, et ma olen "tubli ja tore". Või üldse mitte midagi öelda, sest emotsionaalne väljapressimine ja väkk.

Üldse, mida "siiras" tähendab? Kunagi Murcaga arutlesime selle üle ja tulime järeldusele, et siiras on inimene, kes ei mõtle, vaid teeb, nagu tunne juhatab.
Elik "siiras" nüüd küll hästi pole öeldud enamasti. "Siiras" tähendab ju "juhmivõitu". Ainult nende inimeste juures on siirus tore, kel on hästi toredad tunded kogu aeg.
Enamasti siiski on soovitav, et inimesed MÕTLEKSID, enne kui ütlevad või tegutsevad.

Ja kuna mina ei oska siiras olla, mõtlen alati, kogu aeg ja kõigele - täpselt nagu ma ei oska tantsida nagu keegi ei vaataks, ka üksi olles tantsin nähtamatule publikule - ma üldse ei saa aru, miks peaks keegi tahtma siiras olla. Miks ei saa küsimise peale kellelegi hästi öelda, vajadusel kasvõi ette öeldud asju.
Sest miks sa küsimise peale hästi ütled - et teisel parem olla oleks, kahtlemata. Nagu - ja miks siis seda eesmärki täites on kuidagi pädev öelda talle midagi, mida too inimene tegelt kuulda ei taha? Eriti kui ta on sulle juba ÖELNUD ka, mismoodi komplimenteerida?
Et ise siiras olla? Aga MIKS, MIKS tahta siiras olla, miks see hea on?!?!?!

Jap, jaanipäev on traditsiooniliselt sitt.

Lõhkusin ära kristallkausi emakodus. Kauss oli raudselt vanem kui mina, suur, raske ja seal sees olid murelid. Kuni enam ei olnud ja ma otsustasin ta ära pesta ning kappi tagasi panna.
Siis polnud enam kaussi ka.
Täiesti planeerimatult (loe: viis päeva enneaegu) algas menstruatsioon ja mu kupsik on kodus ja mul on valida, kas sellele veel täna järgi sõita või üritada päevake kotis leiduvate tampoonide ja maja pealt kokku kraabitud hügieenisidemetega läbi ajada.
Munad on ka otsas.
Kõik on halvasti!