Killud

Ikka veel rõõmustan iga kord, kui esikust läbi lähen.
KÕIK on parem kollaste seintega kirjatud elus!
Tõsi, minu enda ponnistused, seinakapi- ja niisama-uksed, on üpris suva. Välisukse hallikasvalgest soojatooniliseks kreemvalgeks värvimine natu aitas üldmuljet paremaks, esiku ja toa vaheline (klaasidega) uks on ka kuidagi pehmemat ja soojemat vaadet loov, aga mõnevõrra pudeneva halli oranžiks võõpamine küll muljevahet ei tekitanud.
Aga noh.
Ma ei rikkunud ka midagi ära =) Kollane on OIVALINE.

Aknast välja vaadates aga on õudne. Pargis pole mitte osa rohtu helepruun, vaid neid helepruune kohti juba selgelt rohkem kui rohelisi. Isegi rohelise rohuga looduslikud laigud on täis pisikesi kollasekstõmbunud langenud lehti, vist kase omad, nagu oleks septembri lõpp või midagi.
Phmt - ma mõtlesin, et kuni ma põllukultuure ei kasvata, mul kama, et põud on. Aga nüüd ikka enam ei ole.
KAUA VÕIB?!

Nägin unes, et üht mu raamatut võrreldi "Totoroga". Nüüd on mõte, et tõesti.
Kui õnnestuks midagi sellist teha kui "Totoro", oleks üleni võrratu asi loodud! Vbla, kui see praegune jutt kirjutatud saab, ma teangi, mida edasi teha. "Totoro" tunnetus, lapse maailmanägemine loona, et see pole midagi tobedat ega lihtsat, vaid päris asi - jaa, seda ma tahaksin.
Tasub proovida.

Arvustati "Kuningaid" Õhtulehes. Eks ta selline maailma ümberjutustav kirjutis on, aga no soosiv vähemalt. Lõpu eest saab ümberjutustamise andeks.
Ma armastan konkreetsusi, noh. Häma ja ümmargune jutt, isegi kui see on kiitev, meeldib mulle vähem kui kriitiline konkreetsus. Ole täpne, ütle laheda tegelase nimi või et mulle sobib see soeng, mis praegu on, ja ma rõõmustan.
"Kaunis keeles" või "ilusad juuksed" see-eest ei rõõmusta.
Noogutan ja tänan ikka, aga sisse jääb: "Oot, mida ta mõtles? Värvi? Juuksekarva struktuuri? Et on suht tihedad? Seda praegust soengut ometi ju mitte?!"
See on sama asi, miks ma enamasti ei kannata, kui tekstis on sõna "igavesti". Kurat, väga vähe (või siis mitte ükski asi tegelikult!) kestab "igavesti". Kui tahad öelda, et surmani ja võibolla edasigi, ütle siis seda, jumalauta!
Räägi konkreetsest asjast konkreetselt, arvesta, et sõnadel on tähendus!
Palun, lühhike öppetus, kuidas mulle komplimenti teha.
Ehk läheb vaja!

Ma kardan, uuesti ja uuesti kirjutada, kuidas inimesed on lollid, ei veena kedagi, et ongi.
Samas: need, kes selle seisukoha väljendamise põhjal otsustasid, et mina olen loll, on selle juba nagunii ära otsustanud ja ma ei kaota ka midagi ju?
Phmt võtsin tuimalt oma enesetapukogemuse pealt idee, ja siis nägin korraga, kuidas see kõike hõlmab. Nii palju seletus ära. Maailm mu pilgu ees muutus OLULISELT loogilisemaks.
Minu ahastus ja meeleheit ja enesetapp ja teiste reaktsioonid = KAS nad ei saanud aru, et ma heitsin meele täiesti ära (milleks pidi olema päris loll, sest ma käisin enne neli kuud ringi ja rääkisin, KUI halb mul on) VÕI nad otsustasid, et pohh, las olla õnnetu ja ahastuses, ja siis tulid mulle pärast enesetappu rääkima, kui isekas ma ikka olen, üldse teiste valu peale ei mõelnud - milleks peab olema õel.

Elik mu ees olid valikud, kas mu lähedaste hulgas on palju lolle või palju õelaid - ja selles valikus oli inimeste lollus eelistatav. Siiamaani on.

Mis ei tähenda, et poleks rõlge endale teadvustada, et inimesed ongi sellised, ONGI sellised. Seepärast nad ütlevad teistele halvasti, kuigi keegi sest kasu ei saa, seepärast nad kaebavad, et kodutu haiseb ühistranspordis (mitte et keegi ei peaks kodutu olema nende arust, ei, probleem on haisus!), sellepärast nad teevad ühe silmaga vigase kassi heaks korjanduse, aga ühe silmaga vigane laps ei huvita kedagi.
"Ups, aga ma ei mõelnud sellele, pold tähtis mu jaoks!"
Emake maa, no MÕTLE siis ometi!!!

Aga noh. Inimesed. On nagu nad on. VÄHEMALT pole nad õelad, eks ole.
Enamasti.