Kui ikka hinnatakse, peab ju hästi olema

Olgu, vahelduseks ininapostidele "võiks ju nii olllllllla, võiks ju naa, miks inimesed ei teeeee ..." (ma TEAN, et tegelt ei puutu teiste arvamused minusse ning kui ma suudaksin ennast nende positiivsuseta tasakaalus hoida, oleks mulle kõik hea. Ma lihtsalt pean olema selleks füüsiliselt üleni tasakaalus, ei haige, ei väsinud, ei näljane jne, mis on suhteliselt raskesti saavutatav seisund, kui olla mina ja mitte oma vajadusi jooksvalt-lennult tuvastada) saan ühe rahuloleva ka teha.

Sest magasin kella üheni ühe koerapissitamispausiga poole kaheksa ajal, mul on hea olla, kuskilt ei valuta ja jee.
Nojah, ja väliseid paisid tuli ka (Varrak taotlebki Kulkalt raha mu raamatu jaoks, neile meeldis, täpsemalt KRISTA KAERALE meeldis, jai!), annetused, nii et saan kergema südamega reedel hambaarsti juurde minna, ja Totoro mängib omaette innukalt tennispalliga ega ürita köögipõrandalt linoleumi üles võtta (sellega ta alustas paar päeva tagasi üsna edukalt =P).
Kuna köögipõrand on nüüd tänu mu koera ponnistustele ebatäielik, mõtlen, kas peaksin oletatavasti kunagi saabuva uue raamatuilmutamisrahaga köögis remonti tegema.
Aga see on nii raske ju! Ma ei tea, juba pliidi ja kappide väljatoimetamine tundub jube ju!
Ise saaksime küll vahepeal ema juures elada (ta maja on järjest tühjemaks jäänud viimasel ajal, sel nädalal elab seal täitsa üksinda, sest mu tütar on oma isal Saamimaal külas), isegi koer poleks vast ületamatu takistus - aga NII RASKE on sellele mõeldagi!

Oi, mul on palavik!
Oi, mu pojal on veel märgatavalt kõrgem palavik!
Me ei ole mitte viimaks terved, vaid vastupidi, korralikult haiged!

No selge, siis ma lihtsalt rõõmustasin nii hirmsasti, et Krista Kaerale meeldis mu kirjutatu.

Olin selle romaani üle omal ajal päris krdi uhke, aga kuna Tänapäev ei hinnanud teda üldse, Fantaasias ka ei tahetud ning mul puudus pealehakkamine veel midagi temaga teha, jäi lihtsalt Dropboxi.
Sest noh: ma olin NIIIIIIIIIIIIIIIIIII palju teinud juba ja ma hästi ei jaksanud rohkem.
Nüüd tegin ümber (osa kustutasin ära, osa kirjutasin pikemaks ja ilusamaks, kuigi põhituum jäi samaks) ja koos kahe sama maailma jutuga, mis varem ka paberil ilmunud, ent mille lepingujärgne "teistele ei anna" möödas on, peaks hea raamat tulema.

Olen päris krdi elevil - noh, seda enam, et sedagi käsikirja on nii mõnigi kirjastaja enne lugenud ja tagasi lükanud.
Ei, ma olen nõus, et nüüd on parem, ma parandasin. Aga ega ta enne ka HALB ega isegi kehvapoolne olnud.
Palun, selge näide, kuidas ma oma otsuseid ei usalda: mul ei olnud kelkimise tunnet, et tegelt on hea asi, mis siis, et kellelegi ei meeldi,
kuni Krista Kaerale meeldis.
Ja nüüd on küll fakkjee ja keskmine sõrm kõigile, kes kas "ei" ütlesid või lihtsalt vaikisid.

Kõik need tätokad, kõik meenutused endale, et krt, miski ei loe peale mu oma hinnangu - sittagi, IKKA tundub alles teiste hinnangu peale, et hea on.
Mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii raske uskuda, et ma teen midagi hästi, olen kuidagi hea, ja muidugi, kui siis võrgupäevikusse tulevad kommentaarid, mille sisuks on, et olen halb ja nõme inimene, ma saan väga haiget.
Sest noh - kui ma ise olen juba otsustanud, et seda ja seda ja seda olen hästi teinud, ma pean asjas ikka väga kindel olema. Kui siis öeldakse, kuidas olen loll ja halb inimene ja need asjad on äärmiselt kehvasti tehtud, on ikka VÄGA wtf.
VÄGA.
Ma ei mõtle ümber, kuid et ning kuidas teised APSALUUTSELT pihta ei saa, ent omavad ülbust halvasti öelda, on ikkagi hirmus näha.

Eks tasuks veel arvustuselinke ka panna? Ausalt, ma ei ole enam päris kindel, et kõik arvustamised kätte leian või et mul on meeles neid jagada (mingi popp olen vist?), aga no siin igatahes on veel mõni:

Inglise keeles
Postimehes, neile, kes omavad ligipääsu (mina nt mitte =P)
Kas ma Õhtulehte jagasin juba?
Loteriis - no seal on erinevad kirjutajad, seesinane on värskeim minu lugeja olnud

Lihtsalt suvalised igapäevased pisiasjad

Läksin eile koeraga jalutama ja taevas oli mahedalt tumekollane.
"Oi, päike juba loojumas, kuigi kell on alles neli?" mõtlesin, aga kaugemale mõtlemisega ei jõudnud, kui "Talv on tõesti ligi."
Alles siis, kui olin koeraga ära jalutanud pikema ringi kui iial enne, metsa vahel lehtedes sahistanud ja nende hullunud punasust imetlenud, kuulanud, kuidas jõgi kohiseb, omaette palju laule laulnud (enamasti ansambli Aroonia reperturaarist, Anneli tehtud viisid ja heade poeetide tekstid), koerakaka ära koristanud, Totorot märja rohu sees nagistamas vaadanud (kuram, on mul lehm või koer?) ja hakkasime koju tulema, taipasin, et PÄIKE IKKA LOOJUB VEEL.
Ereoranž ja fuksiavärv, mis hajub arusaamatult tumekollaseks, ja peaaegu punane valguskiirte pesa ning lillad horisontaaltriibud ülevalpool ja no MIDA VÄRKI.

Pilti ma ei tee pärast seda, kui kuskil 19-aastasena mul käes juba teine Zenit pekki läks. (Enne seda jõudis ka seebikarp rinnataskust kevadisse, kaunisse, kuivanud heina ja väikeste varemete vahel olnud lompi, kus mingil põhjusel ulpisid ka kaks pisikest surnud kala, kukkuda.)
Paljutõotav fotograafikarjäär lõppes juba eos, sest tehnika, mida kasutasin, muutus kogu aeg kõlbmatuks.

Ja kui teine Zenit andis otsad Prantsusmaa-reisi ajal, millel pildistasin laisalt turuvärva ees tolmus magavaid koeri ja kasse, vihmavalangu kätte jäänud tänavakohviku kooki ja lasin endast võtta fotosid oma mairohelises, õlgadel olevate meelega-avadega pikakäiselises pluusis - ja et ükski pilt ei jäänud filmile, selgus, kui olin selle ilmutusse viinud - otsustasin, et no teatud moel ongi parem. Sest jee ma neid koeri või seda vihmavalingut muidu üldse mäletaksin, kui neist mitteväljatulnud pilte poleks koos küsimärgiga ajju salvestunud.
Mis on ka mu suhtumiseks pildistamisse jäänud.
Ma parem mäletan - ja kui ei mäleta, no siis ju pole mälestusväärne.
Ainus, mida ma ei SAA mäletada, on, kuidas ma ise siis või siis välja nägin. Tegelikult vaatan kõikvõimalikke enda ja teiste nooruspõlvepilte ja oma laste arengut märkivaid ja Murca tehtuid (no kuidas on võimalik sellised (telliseid) mitte armastada) suure naudinguga ... ent ise ikkagi ei tee.

Pealegi kõike kaht ja poolt tundi imelist päikeseloojangut poleks nagunii pildistada õnnestunud või kui oleksin filminud, poleks keegi kurat seda filmi hiljem vaadata viitsinud.
Aga nautige kahe lausega maalitut oma kujutluspildis siis, eks?

Neiu Koer läheb aina tumedamaks. Mulle öeldi, et lisaks põhi- ja aluskarvale on sageli ka juhtkarvad olemas, ja tema omad tulevad ilmselt säärased tumedad. Nii et mõnda aega näeb ta veel tiigerjam välja, kui oligi, pärast vbla muutub üleni sääraseks ... noh, nagu oleks kollane koer tuhasaju kätte saatunud.
Teda on nii hea kallistada! (Mida, et kallistamine on koerale alandav? Ma olen ta omanik ja hetkel ka kasuvanem, kahepoolne nõusolek täiega!)  Vbla seepärast ongi mulle kogu aeg just suured koerad meeldinud: no kuidas sa väikest koera kallistad? Ta on nii näruselt väike; sama võlts tunne kui mänguasja emmates! Kaob ära käte vahele!

Oi, mul on alumise huule all kaks suurt ummistunud poori. Kui käega tõmmata, on tunne, nagu oleks katki ja kärn.
Millega väga lõdvas seoses:

Mu poeg, muide, pildistas

Ühe kindla asja pärast jagasin Ritsiku blogikokkutuleku pilti aastast 2016 ühele.
Ja siis vaatasin ise samuti.

Ei, ma omast arust näen siiamaani päris ilus välja, ka poore alumise huule all oli rõõm peegli ees pigistamas käia, sest sai jälle ennast silmata, aga ...
...
AGA!

Ma olin NII ILUS?

Ei, seda ma olen ikka oma 10 aastat ikka juba teadnud, et võime õnnelik olla on palju olulisem kui ilu. Aga vaatan end sel pildil ja no täiesti selge on, et nii ilus, et ilu su õnnelikuks teeb, ei ole võimalik olla.
Sest no mitte kuhugi ei olnud enam minna.
Või see on ainult mu enda silmades?
Ega keegi peale notsu polegi mulle paaril viimasel aastal öelnud, et jube hea näen välja ja nii.
Ja kui mulle ei öelda, ikka kahtlen. Kui inimesed räägivad ilusatest, kas nad mõtlevad mindki või üldse ei? Vastu ei vaidle, kui ma ise end kiidan, aga ka mina olen nii teinud: no ega ta kole kindlasti pole, võtaks 15 kilo alla ja teeks rohkem sporti, oleks ilus küll. Nii et ma vastu ei vaidle, kuid kaasa ka ei kiida.
Nagu .... ...
Istuja, keskmine, olen mina.
No MIDA te veel tahate, enne kui kiitma hakkate?!?!?!

P.S. Selgub, et juhtkarvad on ka lihtsalt osa pealiskarvast! Jai, ma olen ikkagi tark!
Sest arvasin, et koertel on pealiskarv ja aluskarv ja kõik - ning ongi kõik, lihtsalt pealiskarva osa jaguneb põhjamaisematel koerasortidel omakorda veel kaheks.

P.P.S. Ei, tuleb meelde, et mulle on veel välimuse kohta hästi ju öeldud - üks kord oli fb-s umbes nädala eestki!
Eeva, kui sa juhtud seda lugema, siis ma armastan sind ka!

Head

Vaata, mul on väga raske tunnistada, et migreenihood millekski head on.
Aga millekski on - kui olen ühe sellise üle elanud, nii et tabletid poole peal otsa saavad ja mul on vahepeal tõsiselt halb olnud, kukub ümbert ära igasugune idee sellest, kuidas peaks ikka Tegema ja Saavutama ja nädalatrennid täis tegema ja kirjutama ja ... jääb üks asi: hoolitse, et sul (mul) oleks võimalikult hea olla.
Ja tegelikult just SEE on elus põhiline. Kõik muu võib olla või mitte olla, aga omaenda isiku eest hoolitsemine on peamine.

Et jutt ei kasva pikemaks?
Et ma ei tee mitte ühtegi ühikut trenni?
Et ma ei tee süüa ja koristan aint vaikselt päeva jooksul proloonitükke põrandalt (Totoro leidis täna, et vana sohvapadi, mis on kogu aeg põrandal vedelenud, tuleb puruks närida)?

Ja täpselt keda see huvitab?! Kellel selle võrra halvem elada on?
Vat nii.

Kui mu jaksumeeter on omadega täpselt seal, et "jään ellu, kui lasen end lõdvaks ja teen ainult, mida konkreetselt sel hetkel tahan", ei tule ka rumalaid mõtteid selle kohta, et teeks äkki veel asju, rohkem asju, oleks vaja veel ...
Ei ole vaja. Kõik on see, mida tahan, ja kui ma ei taha, ei ole vaja teha ka. KELLELEGI ei ole vaja. Kas keegi saab õnnelikumaks, et mul on hästi halb? Noh, kui saab, mingu nad ka persse, selliseid inimesi ma ei taha ju toita ja katta. Aga kõik, kes hoolivad esimeses järjekorras, et mul hea oleks, ja alles teises, et see või too tehtud saaks, ju RÕÕMUSTAVAD, kui ma end hoida otsustan, dohh.

Ja no teha suutmine ja tegemine siis, kui on hea, on TEGELT selle "teen, mis tahan" taustal tautoloogilised. Kui tunne on hea, on hea, saab asju teha ja ei ole probleemijusugi. Ja kui on halb, nii et ei taha teha, on halb ja ei tee.
Mille üle ma ikka ja jälle imestan, on üldine usk, et nõnda suhtudes ei taha inimene kunagi midagi teha ja ei teegi midagi.
Ma kahtlustan, et sedasi arvajate näol on tegu inimestega, kes on nii ära vaevatud oma pidevast endasundimisest, et nad ei saa aru, kuidas üldse on VÕIMALIK tahta teha. Eieiei, ei saa olla ...

Aga minu iva on, et saab ja TAHADKI.
Natuke (või palju) jube on, et on umbes 456 inimest juba mu lugejategi seas, kelle meelest nii ei saa, pole võimalik. Ainult peab-peab-peab ja ei kujuta ette ka, et teistmoodi on võimalik.

Oi kui tark ma olen ...

K. Näe, see pilt illustreerib hästi, miks sina oled inimene olemises palju osavam kui mina


vvn: nojah, mu huviala on teine
aga vahel see ajab ka meeleheitesse, et ma niiii palju olen inimene olemist uurinud ja aru saanud ja jee - ja kuidagi IKKAGI ei tule see inimene olemine mul välja sama hästi kui suvalisel Mannil Viimsist

Lp Mann, see ei ole kuidagi halvustav, onju?

Aga täpselt.
Jubedalt üritan seda inimene olemise teooriat omandada juba nii kaua, aga ikka mul mõned asjad üldse välja ei tule, tunne ja mõistus lähevad täiesti lahku oma tunnetamises ja mõistmises ja nutt ja hala.
Mõnes mõttes ongi ju mõistlik ning vaba lihtsalt elada ja mingit teooriat üldse mitte omandada, teha, nagu tundub.
Lihtsalt mina ei suuda. Mulle ei tundu nii tugevalt, et mõistust vaja ei oleks. Aga krt, mõistus ka tunnetest üle ei jookse ja mina ka ei tea, KUIDAS elada.
Lihtsalt ... teen oma parima.
Lihtsalt ... mul on parima tegemiseks teooriaid tarvis.

Rohkem elu

Fearless lives forever, ütleb Queeni filmi treiler.
Tegelikult muidugi arvan, et KÕIK elavad igavesti. Ikka veel arvan.
Aga kartmatud elavad vast oma eluajal natuke ... rohkem.

Ma ei suuda - ei suuda - ei SUUDA ette kujutada, et elaksin oma elu 0 kraadi juures, kui skaalal on ka + 40 ja -40.
See lihtsalt ... ei ole mina. Ma ei suuda(ks).
Alati täie rauaga, alati kõik välja. Piss on compromise. Go for a throat.

Ei saa üldse öelda, et kahetseksin oma võimetust end hoida, ette vaadata, turvaliselt mängida - aga imestan küll selle üle, et teised sedasi suudavad. Et neil üldse ei ole sees seda mootorit, mis tahab unnates maksimumi välja võtta (ja riskib seejuures väljalülitumise ja miinimumini jõudmisega), et ma olen oma kartmatusega imelik.

Mul ei ole raske mitte karta. Mul on raske karta.

Et kui vaatasin end üleeile õhtul kodus alasti tantsides aknapeegelduselt, oli see tants välja näha? Pohh.
Et küsin meestelt, kellega seni on lähim kontakt olnud viisakas vestlus, et kas nad mulle lapse võiksid teha? Muidugi, kui ma tahan.
Et ... krt, ma isegi ei tea, mis nõuab julgust, kui aus olla.
Mult nõuab julgust elik võimet hirm ületada ... eee ... eee ... vahel siin võrgupäevikus kommentaaride lugemine. Vaatan, et oo, uued kommentaarid - aga kuna mul on nüüd juba selge, et need EI pruugi alati sõbralikud olla, vidutan vahel enne vaatamist, kellelt, silmi.
Aga et jätaks vaatamata???
Mis see on variant v???
JÄTAKS VÕRGUPÄEVIKUSSE KIRJUTAMATA?
Eeee ... nali või?

Jah, ma tean, et alati ei lähe hästi. Kuskil on maailmad, kus ma sain rongi all surma.
Kuskil on maailmad, kus ma elan halvatuna.
Aga alati ei lähe ka halvasti. Kuskil on maailmad, kus üks mu kunstlikest viljastamistest õnnestus.

Kuskil on maailm, kus ainus erinevus praegusega on, et astusin Totorole saba peale, kui teda õuest sisse kõnnitasin.
Huvitav, kas kuskil on maailmad, kus ma olen muidu mina, aga ilma migreenita?
Ja mismoodi seal elada oleks? Kas see oleks mina üldse?
Kes on mina ja kus on ta piirid?

***

Migreenises öös kirjutatud.
Nüüd on hommik, milles ma rahus maha magaksin (Poeglaps käis koeraga õues ja söötis teda hommikul ja kõik vajalik on seega tehtud), aga Totorol hakkas IGAV ja ta toppis mulle esmalt oma külma märja nina näkku ning kui see ei toiminud, turnis kahe käpaga mu otsas ja niutsus.
Mispeale ma käisin tuikudes temaga õues, kus ta MIDAGI ei teinud, ja nüüd magab rahumeeli.

Aga mina olen niipalju äratatud, et teile esmalt kirjutada, kuda nägin und, kus kuskil lillenäitusel lasi pikkade tagajalgadel hüpetega ringi "vastsündinud tiiger", kes oli umbes 12 meetrit pikk ja mu eksämm-muumimamma seletas, et nende kodune tiiger oli ka alguses selline ja nad päris muretsesid, aga siis rahunes maha. Nende kodune koer Villu (kes reaalsuses on üks suurimaid koeri, keda tunnen) oli marutaudi saanud ja teda ka hammustanud, aga no marutaudiga on ju lihtne - haava ei tohi lakkuda, vaid ainult peale puhuda, ja tiiger oli nii tark, et tegigi seda, ja kõik on lill.
Siis selgus, et
a) see tiiger siin lillenäitusel on minu oma
ja b) ta räägib täiesti talutavas inimkeeles.

JAAA Totoro äratas mu, et õue minna. Toona oli kell pool kuus ja tema soov väga õigustatud. Piss ja ekskremendid.
Ütleksin, unenäo mõte oli: "Totoro on hiiglane ja minu oma ja isegi mitteideaalsetes tingimustes (mida markeeris unenäos marutaud) saame hakkama".

Siis jäin uuesti magama, ajasin vahepeal poja üles, magasin edasi ja nüüd äratas Totoro mind unenäost, kus elasin ajutiselt jälle mingis oma Karksi kodu modifikatsioonis, astusin sisse naabritädi juurde (kes oli seesama, kes päriselt mu Mittedepressiivses Väikelinnas), kel oli telekas ja mind näidati seal miskipärast, ma isegi ei teadnud, et saade - ja siis pidi tädi ära minema, ent jättis mind ja veel mõnesid vahepeal uksest sisse valgunuid oma korterisse.
Samuti jättis maha kirja juhenditega, mis on sahvris ja kust tuled käivad jms, kus muuseas oli ka lause: "Ärge dokumentaalfilme vaadake!"

No me molutasime seal korteris (tegelt tegin igast asju, mingid tiigrid ja leopardid olid jälle teema, aga kokku ma ei oska me tegevust paremini nimetada) ja mingil hetkel tuli telekast, mis lahti, ka dokkfilm. Päris hea, vaatasime huviga.
Aga kuskil poole filmi peal hakkas mul uimane, raske hingata, väga imelik, ning teistel ka.
Tegin siis rõduukse lahti, õhk voolas sisse ja saime jälle normaalselt hapnikku. Keegi hakkas tänitama, et häh, oli ju kirjas, et ärge dokumentaalfilme vaadake, tädi kindlasti teadis, et siin ei tohi ja miks me vaatasime ometi ... vastasin, et krt, kui ma peaks ära minema ja mingid inimesed oma korterisse jätma, ma võiks ka kirja kirjutada nt "ja ärge lõvi toitke!", kuigi kuskil pole lõvi, sest see oleks mu arust hea nali!
Siis ajas Totoro mu jälle üles ja mõtlen siiamaani, et "ärge lõvi toitke!" on hea nali. Kui te juhtute mu korterisse üksi jääma ja mu jäetud kirjas, mida teha, kuidas olla, on selline lause, arvestage, et tõenäoliselt teen ma nalja.
TÕENÄOLISELT.

Nojah, aga seal unenäos olid ka tiigrid elik TRIIBULISED olevused (kuigi ma neist eriti ei kirjutanud). Ja vaatan ja vaatan nüüd Totorot, kellele üleöö on keset selga siginenud tume triip (pikkupidi) ja wtf?! WTF?!
Kas triip oli seal ka enne ning ma lihtsalt ei märganud? Kas ma kujutan seda ette ja tegelt on see vari (igas asendis ühes kohas)? Vbla eilne jões käimine (kuigi ta kastis endast märjaks ainult kõhu) kuidagi maagiliselt mõjutas? Ehk oli triibu algus seal juba mitu päeva, tumenes üha, ja alles täna märkasin?
KÕIK näib usutavam kui maailmade nihe, mille tagajärjel on mul nüüd triibuga koer ja millest andsid mulle märku tiigriunenäod.

Koos selle veidra triibuga kangastus mulle ka selgelt, MIKS ma kirjutan ulmet. Häbenematult selget žanrikahtlusteta ulmet.
Sest kui noor olin, lugesin muuseas hulka "mitteulmelist" kirjandust. (Sest ma lugesin kõike.) Ja seal juhtus alailma Imelisi asju. No näiteks Jane Eyre: Jane tundis tugevalt sisimas, kui teda nii paarisaja kilomeetri tagant kirglikult hõigati.
Inimesed nägid raamatutes nägemusi, nende keha tardusid, nii et nad ei suutnud liigutada, kuigi oli kindel kavatsus, mida teha, tajusid arusaamatult, et "seal peab midagi veel olema", nende sisemus tõmbus kokku, kui mingi lähedane surmaohus viibis neile teadmatult ning kaugel eemal, kokkusattumused olid sagedased ja üleni ebausutavad, ning eriliselt jäledad olid näiteks vene kirjanduses levinud "ja siis korraga muutus kogu ta isiksus, saabus valgus" -hetked.
Imelisusi juhtus. Mitte ühes ega neljas ega isegi neljakümnes raamatus, ALAILMA juhtus.
Millega seoses elasin ma kogu oma lapsepõlve ootuses, et Ometi Juhtuks Midagi Erilist.
Erilised hetked ju märgitakse ära, inimese sõrmist ilmuvad valguskiired või katab pilv korraga kogu taeva või kuuled ammusurnud esivanemate hääli või midagi.
Mitte midagi ei juhtunud.
IKKA ei juhtunud.
IKKA VEEL EI JUHTUNUD!

Ma läksin sinnasamma Karksisse end ära tapma (oma Karksi-postituses ei kirjutanud, miks läksin, aga see oli mul kavas - aint selgus, et veene lõikuda on valus) ja ei midagi. Nada.
Estonia oli juba põhja läinud ning sellest ei andnud ka imeline valgusmäng taevas märku (kuigi aasta ja päev hiljem olid mu elu esimesed virmalised näha, ma veel imestasin). Ükskõik, kui eriline hetk oli, MIDAGI EI JUHTUNUD - kuigi vahel täiesti suvalistel hetkedel juhtus.
Näiteks need virmalised septembrikuus.
Aasta ja päev pärast Laeva Põhjaminekut.

Nii et kunagi - näiteks kuueteistkümnesena - tegin sõnastamata otsuse, kuidas kui pole KINDEL, et Imelisi Asju juhtub elus, aga neid kirjutatakse raamatutesse sisse, on kirjutajad kas valelikud või rumalad.
Tõenäoliselt viimast.
Nad näevad takkajärgi seoseid seal, kus neid tegelikult pole, nende variandis kindlasti oleksid virmalised ÕIGEL päeval välkunud ja ilmselt oleksid nad ise hiljem uskunud, et nii oligi. Nad kuulevad hääli ja näevad nägemusi ja normaalsed seletused (jaa, hääl oli, naabrite juures keegi saunast hõikas midagi ja selle hetke märja metsa kajaefektina tundus see "Kuule!" palju lähemal olevat) ei tule neile üldse pähe.
Imeline ja Üleloomulik näivad palju paremate seletustena.

Ja mina ei tahtnud sedasi mõelda, sest selgelt oli see VALE.
Ei, miski pole võimatu - aga mõned sündmused on oluliselt ebatõenäolisemaid kui teised. Ning kui inimene valib ebatõenäolisema seletuse tõenäolisema asemel, on see tema asi, mitte miski, mida mina tegema peaksin.
Mingeid kummitusi või imelist sisetunnet meie normaalsesse maailma loota on lihtsalt naiivsus. (Et õuduskirjandus ja õudusfilmid peaksid õudsed olema? Kuulge, kui üleloomulikud õudused tõsi oleks, mina nt rõõmustaksin hirmsasti, sest see tähendaks, et maailm on palju huvitavam, kui arvasin, ja JEEEE! Selle laheda avastuse tuules võiksin ka valurikkalt surra, ikka rõõmustaksin.)

Ja ma hakkasin neist valelike või rumalate kirjanike kirjutatutest hoopis rohkem hindama ja nautima raamatuid, mis selgelt meie tavareaalsuse reegleid ei arvestanud. Nendes tehti oma reeglid ja võimalusi oligi juba eos palju rohkem, kui tavaelu pakub.
Kui ma kirjutasin (selleks ajaks kirjutasin juba ammu, oma esimest romaani alustasin umbes kaheteistkümnesena), mulle isegi ei tundunud, et peaksin üritama Meie Maailma ilusamaks ja lahedamaks kirjutada, kui ta on. Jaa, muidugi on siin päriselt kokkusattumisi ja osad inimesed näevad nägemusi jne - aga raamatuid, kus kõik see juhtub, on juba kaugelt rohkem protsentuaalselt, kui elus imelisi kokkusattumisi.
Siukseid teoseid küll rohkem vaja pole. Niigi eksitasid mind kaua ...

Aga kirjutada elust sama igava ja tühjana kui ta mulle tundus ... MIKS? Miks? Ma olin selliseid raamatuid ka lugenud, saanud läbi ja kiiresti mida meeldivamat võtnud (varemloetud ja seega kindel, et meeldivam).
Meeldivama raamatu pealelugemisel ma jubedate mõjul väga ei masendunud. Ainult keskmiselt.

Siiamaani mõtlen, MIKS sedasi kirjutada.
Nagu elu poleks juba piisavalt jäle, on mõnedel vaja seda veel hullemana näidata.
Hr. Lammas "Sirlist, Siimust ja saladustest" on mu arust ainus seletus. Ehk osadele inimestele lihtsalt meeldib oma tegelastega juhtuvaid halbu asju kirjutada. Sadistlik rõõm. Ja tegelased ei saa midagi parata, nad saavad vitsa ja uss nõelab neid kõhtu, ninna ja keelde.
Ma olen lugenud raamatut, kus mees vägistab oma naise nende surnud lapse hauast välja kaevatud poolkõdunenud kehal.
Nagu ... MIKS?!?!?!?!
Noh, vaatame asja positiivset poolt: ma ei loe enam iial midagi Jüri Ehlvesti kirjutatut, tean hoiduda.

Ma mõtlesin küll lapsena krimkat kirjutada. Krimkad mulle meeldisid. Alustasin ka, kuigi ei jõudnud isegi sinna, kus kuritegu ära tehakse.
Fantastika meeldis mulle ikka rohkem =)

Aga jah.
Peamiselt on minu ulmekirjutamise taga usk, et meie maailm originaalis on nõme, igav ja kõik läheb halvasti. Nii et pole mõtet selliseid lugusid juurde toota, neid juhtub iga päev piisavalt, kui vaid lahtiste silmadega ringi vaadata.

Miska ma ka siiamaani mõtlen: "Oot, KUIDAS ma ellu jäin???"
Ei oska seda oma maailmapilti teisiti mahutada kui "maailma määravaimad jõud on juhus ja eksitus".
Sest ... sest.
Sest.