Kui olen nii väsinud, et ei saa magada, sonin siia

Tõepoolest, elasingi poja sünnipäeva üle.
Suht väheste probleemidega, aga noh. Needsinased ju olidki oodatavad.

Väsisin nii ära, et läksin pärast üle autotee meetodil "ma ei saa aru, ei jaksa täpsemalt vaadata; no ehk vaatavad autojuhid  ise, et must üle ei sõida - oo, saingi autoga kokku põrkamata üle!"
Väsisin tasemeni, kus ma ei jaksanud enam mõelda, et ehk saaks anda raha mõnele hästi pisikesele kolmeteistkümneaastasele lapsele ja see sõidaks rongiga koju, vaid: "Selge, neil pole transporti, nii et mina lähen rongiga ja loovutan oma autokoha ja kõik saab hästi." (Selgus, et ühele lapsele tuli kusjuures veerandi tunni pärast isa autoga järgi, aga mina olin selleks ajaks juba läinud ja muidugi polnud mul ka telefoni kaasas - et mobiiltelefon on selleks hea, et teda saab kodust välja minnes kaasa võtta? Aga inimesed helistavad mulle nii harva [õnneks], mul ei ole meeles teda kotti panna ju!)
Mis siis, et mul iiveldas väsimusest ja sellest, et ma ikka proovisin natu ise ka virtuaalreaalsust ja ühes mängus sai lennata.
Nagu ... tore, ma sain lennata. Vahepeal põrutasin vastu majaseinu ning enamik aega ei saanud üldse aru, kus olen, sest lendamiseks kasutatav vahend vahepeal kihutas ja siis lendas rahulikult. Tempo vaheldamine sõltus küll must endast, aga kaudselt. Mul oli pihus raketilüliti ja et mitte alla kukkuda, pidi ajuti kiirendama, ent ühtlast lilleimetlemisekiirust võtta pold võimalik. Ainult kiirendus ja siis vbla veel suurem kiirendus, kui ma üritan mingit tempo ühtlust saavutada.
Ja siis oli mul nii paha olla, võtke see asi ära mu peast, maitaha!

Juba enne lendamist olin nii väsinud, et pidurid ei töötanud, ajus üldse ei vilkunud signaal "nii ei tehta!" rohkem, kui et tuli meelde ja otsustasin, et kuradile, mind ei huvita.
Tantsisin siis omaette halva muusika saatel seina ääres, kuni lapsed virtuaalreaalsuses hängisid, ja kuna hakkas palav, tegin seda sportrinnahoidja väel, sest no - pluusiga oli palav ju?
Et ma ei ole piitspeenike neiu, keda rinnahoidja väel tantsimas näha on puhas rõõm kõigile?
Kehvasti küll.
Et päeva ajal lastepeol väga avalikus kaubanduskeskuses, kus uks futuruumi kogu aeg pärani, omaette rinnahoidja väel tantsida ei ole tavaline?
Kutsuge politsei, kui nii ei tohi.

Aga noh, sünnipäev sai läbi ja pea ei valutanud hullemini kui paari ibukaga ära sai klaaritud. Keegi ei jäänud nälga ja samas toitu ei jäänud ka kohutavalt üle, viinamarjad ja lillkapsas said päris otsa lausa. Läksin rongiga koju, LOOMULIKULT polnud autogatulijad keegi Totorot õue viinud, nii et viisin siis 50 sekundit pärast tuppaastumist ise. Aga sai ka kudzu ära pissitud ja no - üritus möödas, huhhhhhhhh.
Nagu ... laste sünnipäevad, jätkuvalt suht kõige jäledamad päevad aastas. Ainus hea põhjus mitte rohkem lapsi saada.
Olen suht leppinud ideega, et pean adopteerima, oma keresse kasvama keegi ei pane mulle. Aga no sellega ootab, eks ole, hetkel pole mul isegi püsivat elupaika enam.
Ja vaikselt säriseb ikka lootus (ma tean, ma TEAN), et juhtub ime ja ka mulle saabub happy end ja seks on osa mu igaööelust ja tore mees osa mu igapäevaelust jne.
Ei, ma TEAN, emake maa küll!

See oleks kõrvaltvaatajale vist päris naljakas, kuidas ma perioodiliselt kohtun täitsa toredate ja pandavate meestega, kellega isegi on meeldivad kooskogemused (üks näiteks aitas mu kaldast üles, kui väga soojal päeval Totoroga koos ujumas käisin, aga kuna kõik normaalsed ujumiskohad olid kas inimesi, või veel hullem, teisi koeri täis, läksime suht suvalises kohas. Mul polnud rinnahoidjat, sest kes krt viitsib seda selga vedada, ja tema rääkis, kuidas on mind koeraga linna peal jooksmas näinud ja ta ise oli käinud just rattaga sõitmas, 50 km ring, ja phmt täiega nunnu), aga need kogemused on toredad just täpselt sellepärast, et ei järgne mingit telefoninumbrite vahetamist vms jäledust.

Et noh - oleks idee küll mehega pere pidamiseks, aga ühtegi meest, kes juba pole muidu hea tuttav ja juba osa mu elust, ei taha. Sest nad on tundmatud ju! IU.
Ei, ka seda ilusat aafrika päritolu kodanikku ei taha. Ei, ka seda teist mitte. Ei, ka seda seni mainimata  teist eestlasest jalgratturit, kes teisel kuumal päeval oli veepudeli koju unustanud ja rääkis, kuidas teeäärsetest taludest juua käis küsimas, ei taha. Sest noh - nad on võõrad ju! IU!

Võtan komplimendid oma välimuse, ujumisoskuse, headuse ja hästi treenitud koera aadressil vastu ja lähen naeratades koju.
Ja hiljem mõtlen, et krt, vbla, kui oleks suutnud end rohkem suhtlema sundida, oleks mõni neist mulle varsti lapse võinud teha ...
Aga ei suutnud. Nagu NII JÄLE!

Ja nii on.

See on täiest selge nüüd, kus avastus on juba tehtud, et ma ei taha uusi inimesi oma ellu SSSSSuhtena. Kui inimene ON juba mu elus, siis võib ka SSSSSSSSSuhte peale mõtlema hakata, aga uue inimese puhul - NO EI.
Aga varem ma ikka piinlesin ja otsisin põhjust, miks ma kellelegi ei meeldi (v.a. need ja need ja need ja need kohtumised, aga võõrad inimesed ju ei loe, nad ei tunnegi mind!)
Ja ma ei saanud aru sellest, kuidas Rongimees sai mulle eelistada mingit äsjakohatud naisterahvast, kes pealegi pole (minu arvamus) eriti ilus, on häirivalt paljusõnaline ja mõttevaene suhtleja ning pole vist ka eriti tark. (Tegelt ma ei tea, suhtlusjutu, mis on üpris tuim, põhjal oletan.) Nagu - miks, MIKS?!
Aga kui võtta nii, et teistel inimestel ei ole tõrget uute inimeste ees, vastupidi, neile meeldibki ja "kui esimese paari kuuga pole miski susisema hakanud, ei hakkagi mul temaga seoses", on palju arusaadavam.
See, mis mus üldse äratab tunde, et oo, kena mees, temaga võiks (et ma TUNNEN inimest!), on neile turnoff.
Et mul on olnud üks suur armastus e. Poeglapse isa, on juba niigi hästi läinud ses "olen-teisiti-kokku-pandud"-elus.
Poeglapse isa ma tundsin enne sebimahakkamist jupp aega, aga tal oli naine ja kaks väikest last, noh. Nii et minul oli täidetud "ma pean inimest enne tundma" tingimus ja tal "ma ei tohi teda naisena märgatagi - kuni äkki võib ja siis ta lendab nii innukalt peale, et olen uimaseks löödud ja annan peaaegu sama innukalt järele".

Asjad on nüüd loogilisemad.
Ma nüüd tean, milles kühvel.
Aga nukker on ikka.
+ ma olen K peale veel pahasem. Nagu - kui oleks piisavalt hea naine, laguneksid ju kõik tal mõttes olevad (kuigi mulle mitte väljendatud, krt, ei või siis RÄÄKIDA v???) vastuargumendid juba eos? Liiga kaua tundmine näiteks sealhulgas. Järelikult ma ei ole piisavalt hea? Kurat, mis mul viga on, kes veel parem saaks olla???
Mingi uus naine?
Nagu ... PÄRISELT?!?!?!

P.S. Murca on täitsa lühikese ajavahemiku järel uuesti postitanud! Nii LAHE!!!!!!

Tore

Nii tore on vahelduseks olla üleni rahul ja rõõmus. (Õhtuti on ikka veel raskem, sest ma väsin ära, ent hommikuti on niiiiiiiiiiiiiiiii leebe.) Lepin kõigega, millega "leppida", täiesti rõõmsal meelel, sest tunnen end nii armastatuna =)
Aitäh!
Awww!
AWWWWW!!!

Eile käisin tallis külas.
Peamiselt oli mu mõttes "ma viin neile õunu, hobused ei pea õunteta elama!" ja siis oli nördimusäratav avastada, et keegi oli mu varemete juures asuvad õunapuud tühjaks korjanud v.a. nii kõrgel asuvad õunad, et nendeni ei ulatu. Nagu - ma kahtlustan võõraid õunakorjajaid müümiskavatsuses, sest kuigi olen ka ise "teeme siidrit, meil on vaja hästi palju õunu"-üritusel abiks olles külarahva (kokku lepitult, mitte raksus) puudelt kõik kättesaadavad õunad ära korjanud, siidri jaoks ei ole mõttekas puu otsa jätta väikesi, ühest servast halvasti kasvanud ja seetõttu ebasümmeetrilisi või muidu kipakaid õunu.
Mis nende puude otsas alles olid.
Kahjuks polnud neid väga palju.
Kuigi neid puid, mis tühjaks korjatud, ikka oli. Mingi ... näiteks kaheksa.
Just need paremate õuntega. Üks mitte nii heade ja veits tooretega oli täis jäetud.
Aga enne, kui ma selle mitte-nii-hea puuni jõudsin, milleks tuli kilomeeter või nii kõndida, sattusin õunaaia peale, mida iial tähelegi pole pannud. Ilma tarata ja poolvalmis maja lähedal. Ilmselt oli seal kunagi maja, lammutati ära, ehitatakse uut asemele - aga hetkel seal elanikke ju pole? Keegi õunu ei söö? Selge, läheb.
Nii et obused said endale selle maja õunad, aga kui ma kohale läksin, selgus, et ilmaasjata olen ponnistanud.
Tallis oli VÄGA SUUR kartulikott õunu kolmveerandini täis ja kui ma oma spordikotitäie sinna suurde kotti juurde ladusin, ei olnud isegi väga näha, et nüüd rohkem õunu on.

Aga ma söötsin viis õuna hobustele. Pehmed innukad mokad!

Talli oli neli või lausa viis hobust juurde tulnud, latrid oli uuesti jagatud. Try Your Best oli nüüd ukse kõrval, seal, kus enne luuad-rehad-kärud ja muud sellised asjad, paar palli heina vist ka.
Tervitasin amatsoontüdrukut, hobuseid, ladusin õunad ümber, käisin paar korda edasi-tagasi - ja kui treener ja veel keegi (ma polnud teda varem näinud, mingi kaarikusportlane vististi) tagasi sõitsid, üks hobune kaariku ees ka jumalast võõras mulle, olid juba sisse tulnud ka kaks hobuseomanikku. Mees soomlane, aga naine vbla mustlanna. Vähemalt jume, juuksed, pikad voldilised seelikud ja ohtralt ehteid nagu viitasid sellele - ja soome keeles ta küll ei rääkinud. Nii umbes 55-65 mõlemad.
Ja kui olin ära öelnud: "Tere!" ja "Teil on siin nii muutunud, nii lahe!" läksin minema, naeratades ja rahulolevana. Sest noh - ega ma siis inimesi näha tahtnudki =) Ikka hobuseid ju! + kuna ma olin öelnud, et õunu ikka toon, oli jube täitmata lubaduse tunne varem.
Üks uus hobune oli veel heledam kui Papa's Goldfinger. Lakk lausa blond ja valged mitte aint sokid, vaid lausa põlvikud, lauk ka tohutu.
Aga temast veel heledamat ikka tallis pole =P

Oot, see ei huvita teid? Aga et ühes traavlitallis pole üldse heledaid hobuseid, on ju huvitav?! Mõelge sellele! Kõik võigud ja kollased, hallid, hiirjad, valged ja kimlid - nad on mu selle-talli vaatluse kohaselt kas
a) haruldased
b) ratsahobused, kes kaarikute ees ei jookse
c) pole üldse sportlased
Täiega põnev!

Homme on mu pojal sünnipäev.
/heidab mõtliku pilgu köögi ja vannitoa vahel asuvale puuduva klaasiga aknapoolele. 
Ma arvan, elan seekordse eriliste probleemideta üle.
Sest nii tore on tunda, et inimesed hoolivad!!! NII TORE! Mul on kohe palju enam varusid hinge- ja vaimu sees!

Ei oska õieti sõnadesse pannagi, kui meeldiv on avastada, et inimesed märkavad mind.
Kui nii võtta, on ka selge, miks ma meeleheitlikult oma raamatutele tulevaid tagasisidemeid otsin. Ja, muide, samas nördin, kui need mööda on - kui aus olla, olen ka korduvalt õlgu kehitanud kiitvate arvustuste peale, kus must samas mu enda meelest aru ei saadud. Mulle on tähtis, et märgataks, kuid et märgataks MIND, mitte kedagi märkaja enda peas, kel minuga paar ühist joont.
Jah, ma olen omast arust oma raamatutes sees, dohh. Kas mu mõtetest saadakse aru või ei mõisteta neid teps mitte, kuigi raamat lugejale ju meeldib, on oluline.

Aga kui märgatakse mind, kui inimesed hoolivad, kuidas ma elan ja et mul rämehalb ei oleks ...
Nii tore on teistele tore olla!!!

Vahelduseks materiaalne - nii õnnelikult

Olgu, nüüd ei taha enam üldse viriseda.
Mu kodu ostmise kontol on üle poole tuhande raha. Nagu ... ei, sellega ei osta midagi, aga ma panin asja tiksuma üleeile!
Ei, sama tempoga ei tule edasi, see oli algusetähelepanu, nüüd on kõige innukamatel inimestel mõneks ajaks (õigusega) "tehtud!" tunne ja ... aga mida?!
MIDA?!?!?!
Nagu ... iga loll teab, et tulevad veel jõulud, et aega on nii palju veel ja INIMESED ON NII ILUSAD JA HEAD!
Küsi ja sulle antakse. (Välja arvatud et seekord oli "lase inimestel endale mitu päeva peale käia, et nad tahaksid sind aidata, ja muuda see viimaks kõhklevalt võimalikuks", aga noh - lõpuks muutsin ju? Krt, ma olen inimene, ma ei PEAGI täiuslik olema, alati ja igas asjas kõige adekvaatsemalt reageerima! Jee mina!)
Sest INIMESED ON NII ILUSAD JA HEAD!

Lisaks arutame Varrakuga ja nad tunduvad mu eluloo- ja eneseabi- ja kogemusraamatust huvitatud. Piisavalt, et panin eeldatava struktuuri kokku ja nad tahaksid esimest peatükki näha, et missugune raamat tulema peaks.
Tundub üpris üpris võimalik!
Nüüd (loe: homme) hakkan seda esimest peatükki tegema.

Jah, muidugi on jooksva rahaga puudus käes, aga tegelikult on kodus süüa ja kohvi veel oma nädalaks. On loomatoitu mitmesugust. On peaaegu täis pakid kempsupaberit ja nõudepesuvahendit, täiesti täis pesupulber ja kaks pakki võid, on soola ja õunu ja sinki ja juustu ja ... emake maa, kui hästi ma elan. Isegi kohvivalgendit saab veel juurde osta, kui kodus olev lõppema peaks.
Kassiliiva on samuti.
Isegi mineraalvett.
Porgandid sõi Poeglaps ära. Ta sööb neid jubedates kogustes, ligemale kilo päevas, anna aga ette.

Oh, ja siis on veel Saladuslikud asjad!

Meil hakkas süsteem käima nii, et vahel ma tõin koju midagi head (kommi, kartulivahvleid, soolapulki vms) ja kohe kätte andmise asemel peitsin ära. Ja kui siis pojal oli kurb meel või miski kodus nagu ei maitsenud, aga midagi tahtnuks, ta küsis, et kas midagi Saladuslikku on, ja kui oli, tõin välja.
Nüüdseks on mul peidus umbes 7 eri sorti saladuslikke asju, kas soolane, magus või jook, saab pea alati valida, ning kuigi marineeritud kurki pole ammu olnud, üldiselt hoian taset "Saladuslikuks sobivad vaid Poeglapsele väga maitsevad asjad". (Marineeritud kurk maitseb talle ka VÄGA. Tavaline kurk vedeleb söömatuna viiendat päeva - enne oli kurkidega nagu porgandiga praegu, vaevalt ilmus, kui hingati sisse, aga siis korraga sai Poeglapsel "isu täis" ja kõik - vahel võileiva peale paneb. Kui on õiget sorti leib ja või pole külmkapikõva, on juustu ning parasjagu võileiva isu. Jap, temal küll oma täpsete tahtmiste äratundmisega raskusi pole!)

Siis on veel tore, et meil on kodus kaks kärbest ja Totoro saab neid pingsalt jälgida ja haarata üritada. Seni pole ta küll kordagi kärbest kätte - lõugu - saanud, aga sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on!? nagu Robert Browning kirjutas.
Olgu, tema kirjutas inglise keeles, see on tõlge.
Kui püsti tõuseksin ja tuppa riiuli juurde kõnniksin, võiksin vaadata, kes tõlkija oli. Aga ei viitsi jaksa.

Hea on olla. Selline väga hoolitud ja armastatud tunne. Inimesed! Vaevuvad! Minu jaoks!
Ja "kuigi sa proovid olla hea" sai vahepeal juurde 3 (kolm!) hinnet! Loetakse!

Lõin konto, palun nüüd abi!

Ma nüüd natuke võdisen sisemiselt, kas tuleb jälle mõni ja ütleb, et mul ei ole abile ÕIGUS - aga kuradile.
Ma vähemalt teen MIDAGI enda aitamise kergendamiseks, eks ole.
Ja palun abi.
Näu? Auh? Palun!

Nii et korterilaenu sissemakse kogumiskonto: EE921010011838960223
See on SEB.

Ma kavatsen sinna ise ka maksta, kui mul õnnestub taas mõni raamat maha müüa vms.