Kui olen nii väsinud, et ei saa magada, sonin siia

Tõepoolest, elasingi poja sünnipäeva üle.
Suht väheste probleemidega, aga noh. Needsinased ju olidki oodatavad.

Väsisin nii ära, et läksin pärast üle autotee meetodil "ma ei saa aru, ei jaksa täpsemalt vaadata; no ehk vaatavad autojuhid  ise, et must üle ei sõida - oo, saingi autoga kokku põrkamata üle!"
Väsisin tasemeni, kus ma ei jaksanud enam mõelda, et ehk saaks anda raha mõnele hästi pisikesele kolmeteistkümneaastasele lapsele ja see sõidaks rongiga koju, vaid: "Selge, neil pole transporti, nii et mina lähen rongiga ja loovutan oma autokoha ja kõik saab hästi." (Selgus, et ühele lapsele tuli kusjuures veerandi tunni pärast isa autoga järgi, aga mina olin selleks ajaks juba läinud ja muidugi polnud mul ka telefoni kaasas - et mobiiltelefon on selleks hea, et teda saab kodust välja minnes kaasa võtta? Aga inimesed helistavad mulle nii harva [õnneks], mul ei ole meeles teda kotti panna ju!)
Mis siis, et mul iiveldas väsimusest ja sellest, et ma ikka proovisin natu ise ka virtuaalreaalsust ja ühes mängus sai lennata.
Nagu ... tore, ma sain lennata. Vahepeal põrutasin vastu majaseinu ning enamik aega ei saanud üldse aru, kus olen, sest lendamiseks kasutatav vahend vahepeal kihutas ja siis lendas rahulikult. Tempo vaheldamine sõltus küll must endast, aga kaudselt. Mul oli pihus raketilüliti ja et mitte alla kukkuda, pidi ajuti kiirendama, ent ühtlast lilleimetlemisekiirust võtta pold võimalik. Ainult kiirendus ja siis vbla veel suurem kiirendus, kui ma üritan mingit tempo ühtlust saavutada.
Ja siis oli mul nii paha olla, võtke see asi ära mu peast, maitaha!

Juba enne lendamist olin nii väsinud, et pidurid ei töötanud, ajus üldse ei vilkunud signaal "nii ei tehta!" rohkem, kui et tuli meelde ja otsustasin, et kuradile, mind ei huvita.
Tantsisin siis omaette halva muusika saatel seina ääres, kuni lapsed virtuaalreaalsuses hängisid, ja kuna hakkas palav, tegin seda sportrinnahoidja väel, sest no - pluusiga oli palav ju?
Et ma ei ole piitspeenike neiu, keda rinnahoidja väel tantsimas näha on puhas rõõm kõigile?
Kehvasti küll.
Et päeva ajal lastepeol väga avalikus kaubanduskeskuses, kus uks futuruumi kogu aeg pärani, omaette rinnahoidja väel tantsida ei ole tavaline?
Kutsuge politsei, kui nii ei tohi.

Aga noh, sünnipäev sai läbi ja pea ei valutanud hullemini kui paari ibukaga ära sai klaaritud. Keegi ei jäänud nälga ja samas toitu ei jäänud ka kohutavalt üle, viinamarjad ja lillkapsas said päris otsa lausa. Läksin rongiga koju, LOOMULIKULT polnud autogatulijad keegi Totorot õue viinud, nii et viisin siis 50 sekundit pärast tuppaastumist ise. Aga sai ka kudzu ära pissitud ja no - üritus möödas, huhhhhhhhh.
Nagu ... laste sünnipäevad, jätkuvalt suht kõige jäledamad päevad aastas. Ainus hea põhjus mitte rohkem lapsi saada.
Olen suht leppinud ideega, et pean adopteerima, oma keresse kasvama keegi ei pane mulle. Aga no sellega ootab, eks ole, hetkel pole mul isegi püsivat elupaika enam.
Ja vaikselt säriseb ikka lootus (ma tean, ma TEAN), et juhtub ime ja ka mulle saabub happy end ja seks on osa mu igaööelust ja tore mees osa mu igapäevaelust jne.
Ei, ma TEAN, emake maa küll!

See oleks kõrvaltvaatajale vist päris naljakas, kuidas ma perioodiliselt kohtun täitsa toredate ja pandavate meestega, kellega isegi on meeldivad kooskogemused (üks näiteks aitas mu kaldast üles, kui väga soojal päeval Totoroga koos ujumas käisin, aga kuna kõik normaalsed ujumiskohad olid kas inimesi, või veel hullem, teisi koeri täis, läksime suht suvalises kohas. Mul polnud rinnahoidjat, sest kes krt viitsib seda selga vedada, ja tema rääkis, kuidas on mind koeraga linna peal jooksmas näinud ja ta ise oli käinud just rattaga sõitmas, 50 km ring, ja phmt täiega nunnu), aga need kogemused on toredad just täpselt sellepärast, et ei järgne mingit telefoninumbrite vahetamist vms jäledust.

Et noh - oleks idee küll mehega pere pidamiseks, aga ühtegi meest, kes juba pole muidu hea tuttav ja juba osa mu elust, ei taha. Sest nad on tundmatud ju! IU.
Ei, ka seda ilusat aafrika päritolu kodanikku ei taha. Ei, ka seda teist mitte. Ei, ka seda seni mainimata  teist eestlasest jalgratturit, kes teisel kuumal päeval oli veepudeli koju unustanud ja rääkis, kuidas teeäärsetest taludest juua käis küsimas, ei taha. Sest noh - nad on võõrad ju! IU!

Võtan komplimendid oma välimuse, ujumisoskuse, headuse ja hästi treenitud koera aadressil vastu ja lähen naeratades koju.
Ja hiljem mõtlen, et krt, vbla, kui oleks suutnud end rohkem suhtlema sundida, oleks mõni neist mulle varsti lapse võinud teha ...
Aga ei suutnud. Nagu NII JÄLE!

Ja nii on.

See on täiest selge nüüd, kus avastus on juba tehtud, et ma ei taha uusi inimesi oma ellu SSSSSuhtena. Kui inimene ON juba mu elus, siis võib ka SSSSSSSSSuhte peale mõtlema hakata, aga uue inimese puhul - NO EI.
Aga varem ma ikka piinlesin ja otsisin põhjust, miks ma kellelegi ei meeldi (v.a. need ja need ja need ja need kohtumised, aga võõrad inimesed ju ei loe, nad ei tunnegi mind!)
Ja ma ei saanud aru sellest, kuidas Rongimees sai mulle eelistada mingit äsjakohatud naisterahvast, kes pealegi pole (minu arvamus) eriti ilus, on häirivalt paljusõnaline ja mõttevaene suhtleja ning pole vist ka eriti tark. (Tegelt ma ei tea, suhtlusjutu, mis on üpris tuim, põhjal oletan.) Nagu - miks, MIKS?!
Aga kui võtta nii, et teistel inimestel ei ole tõrget uute inimeste ees, vastupidi, neile meeldibki ja "kui esimese paari kuuga pole miski susisema hakanud, ei hakkagi mul temaga seoses", on palju arusaadavam.
See, mis mus üldse äratab tunde, et oo, kena mees, temaga võiks (et ma TUNNEN inimest!), on neile turnoff.
Et mul on olnud üks suur armastus e. Poeglapse isa, on juba niigi hästi läinud ses "olen-teisiti-kokku-pandud"-elus.
Poeglapse isa ma tundsin enne sebimahakkamist jupp aega, aga tal oli naine ja kaks väikest last, noh. Nii et minul oli täidetud "ma pean inimest enne tundma" tingimus ja tal "ma ei tohi teda naisena märgatagi - kuni äkki võib ja siis ta lendab nii innukalt peale, et olen uimaseks löödud ja annan peaaegu sama innukalt järele".

Asjad on nüüd loogilisemad.
Ma nüüd tean, milles kühvel.
Aga nukker on ikka.
+ ma olen K peale veel pahasem. Nagu - kui oleks piisavalt hea naine, laguneksid ju kõik tal mõttes olevad (kuigi mulle mitte väljendatud, krt, ei või siis RÄÄKIDA v???) vastuargumendid juba eos? Liiga kaua tundmine näiteks sealhulgas. Järelikult ma ei ole piisavalt hea? Kurat, mis mul viga on, kes veel parem saaks olla???
Mingi uus naine?
Nagu ... PÄRISELT?!?!?!

P.S. Murca on täitsa lühikese ajavahemiku järel uuesti postitanud! Nii LAHE!!!!!!