Septembri algus

Pea valutab.
Teine migreenitablett (esimene koos sooja dušiga võttis valu ära, aga kahjuks ainult üheksaks tunniks).
Vihkan maailmas kõike.

Peaaegu. 

Jätkuvalt igatahes.
AI!!!!

Aga vähemalt nipp kohvi parendamiseks, mida fb-s jagasin, on tõesti hea nipp ja kohv oivaline.
Mis nipp? Oh, te küsite, nii armas!

vaesema, aga mitte puruvaese kodumajapidamise jaoks.
Ajad on rasked ja raha pea otsas ja sa oled ostnud oma tavalise taseme kõige odavama (ja mitte-hirmus-hea) kohvi, sest elu kohvita: mis elu see on?!
Siis on ajad vähem rasked ja raha natuke täitsa on, aga see mitte-hirmus-hea kohv tahab ärajoomist.
Nipp seisneb selles, et ostad siis natuke (tõesti natuke, 50 grammi on jumala piisav) maitsekohvi, valad nii maitsekohvi kui selle mitte-nii-hea purki, raputad segi ja vualaa! Sul on hea kohvipuru, millest tehtud jooki on rõõm juua!

See nipp =) 

Mul on Amaretto-maitseline maitsekohv segamini Aroma Goldiga, mis EI ole otseselt halb kohv, aga no pärast paki Thcibo otsasaamist ikka selgelt samm tagasi.
Tchibo on mu lemmikkohv ja kui kuskil on allahindlus, ikka ostan seda. Iga kord, kui pakk on lahti ja puru võtan, juba joobun heast lõhnast ja kui siis jooma saan hakata, on esimese sõõmu järel: "Oo, just selline peab kohv olema, oojaa!"
Aga Amaretto maitsekohv ja Aroma Gold koos on peaaegu samal tasemel =)
Peaaegu.

Mida, normaalsetel kohvihoolikutel on kohviveski ja vbla nad ka teevad fääntsul pliidikeedumoel oma jooke ja need on nii head?
Ma ei ole normaalne.
Dohh.
Keerukamalt valminud kohvi head maitset tunnen, aga ümber harjuma ja teistmoodi tegema ei ole nõus.

Pea valutab vähem. Migreenitabletid on nii toredad asjad ja kohv on ka tore!
Aga valutab ikka. Nii raske on olla haige, kui samas tead, et see pole isegi päris haigus, vaid haiguseks kehastunud kurnatus, kuu aja väsimus, mis hoiab sus pinget, sest pole võimalik rõõmsa ja energilisena ärgata isegi imekauniste ilmadega soojas septembrialgusse, kui turult ostetud kollased tomatid maitsevad nagu lapsepõlv.
Ning till teeb kõik veel paremaks.

Jep, kui peavalu taandub, mõtlengi peamiselt söögist, joogist ja oma poja koolivärgist.
Aga sellest viimasest ma teile ei kirjuta, sest pole midagi kirjutada. Talle lihtsalt ei meeldi kool. Midagi halvasti pole peale selle peamise - talle ei meeldi.
Ma ei oska aidata ka, sest mulle ka ei meeldinud ja ei meeldiks ikka veel.

Söögist mõtlen veel seda, et viimaks õnnestus mul sushiriis keeta nii, et nimetet poeg on rahul ja sööb minu tehtud sushisid (üldiselt on ta pirts nagu jaapanlane ses osas!). Aga mul said norilehed otsa ja mõtlen, kust on neid kõige soodsam juurde osta. Selveris on raudselt, aga seal on ilmselt suhteliselt kallis. Kõik teised kohad (Rimi ka, sest meil siin on ainult pisirimi, pisipisipisike!) võiks olla veitsa või isegi palju soodsamad, aga pole kindel, et seal üldse on, ja kui seda võetakse kui "luksuskaup, keegi ei osta peale imelike", on norilehed veel kallimad kui Selveris.
Rõõmu kaubamaja on kaugel ja seal ka ei tea, kuidas hinnatase on.
Olgu, ma mõtlen söögist, joogist, poja koolivärgist JA rahast.
Kuna Töötukassa ei ole mulle talli eest seni midagi maksnud (lootsin 100 euri vähemalt kokku), on mus tekkinud tunne, et peaks veidi raha teenima. Kaua ma ikka annetajate lahkuse peale loodan. "Hoidke mind elus, olgu, ja ostke vahel turutomatit ja tilli samuti, sest see on ju maitsev!"
Vbla kisub asi ikka "minu elust ja asjadest" raamatu poole, mis suures osas võrgupäevikutekstidest koos.
Sest noh - väidetavalt selline asi müüks ning mu "ükskord juba surnud" naise kogemused on natuke siiski erilised.
Inimesed küll surevad tänapäeval tihti, aga enamasti ei kipu sellest rääkima pärast.