Esitlusemälestused kassiteemalise vahelepõikega

Ma olen liiga noor selle pasa jaoks.
No tõesti.
Olen rahul, et ronisin haigena esitlusele, külmetasin (esitlemise enda ajal ei tundunud külm, aga varsti pärast seda oli juba õhtu ja temperatuur kukkus nagu kivi rõdult), rääkisin jaburat juttu (aga ausat!) ning nägin isegi kahte muust kohast tuttavat kui kirjandusega seotut. Rahul, et vastasin lisaks päris okeidele küsimustele (Valner Valme oli mul hea valik jutukaaslaseks!) suht absurdsetele (osa publikust elas mingis oma maailmas selgesti). (Teine osa oli väga adekvaatne, phmt hea publik kokkuvõttes!)
Rahul, et see nüüd tehtud on ja K oli ka seal ja ostis mulle pärast lattet, mis oli VÄGA hea.

Nüüd on mul köha lisaks muudele haigusrõõmudele. Ma ei saa kell 4 öösel magada, sest midagi midagi, ja lihtsalt NIIIIIIII halb on.
Ei ole kõrget palavikku, on alapalavik. Jalad valutavad. Kurk valutab.
Haigutan ja köhin ja nuuskan ja hädisen. Andsin kassile süüa. Sest tal oli selline nägu peas, kui ülbelt kausi kõrval aknalaual lebas, üks käpp allapoole rippu: "Kuna keegi mulle süüa ei anna ja see kauss on juba igavik otsa tühi olnud, ma laman selle kõrval ja valvan hetke, kui ma viimaks kellelegi meelde tulen ja ta mind toidab. Kohalikud inimesed, pff. Üldse ei hinda mind! Napakad sellised, aga mis neist tahtagi ..."
Korpus on väga ilusaks läinud siin - Nõmmelt tulles oli selline kõhn vare, natuke pulstis ja meeleheitliku rohelise pilguga. Nüüd on ilus sile kandilise näo ja suurte roheliste silmadega isik. Soliidselt kerekas ja samas kassilikult (ehk ülemääragi piisavalt) graatsiline.
Ei, ta teadis enne samuti oma väärtust. Ikkagi kass, muidugi ta teab! Aga nad ostavad talle vahepeal odavat toitu, mis talle ei maitse, ja ta käib kogu aeg õues ja saab seal ka tappa mõnikord ja oli haavadest kärnaline kõrend, kui jõudis meile.
Ei, ma ei arva, et ta on õnnelikum üldse mitte õues käies sileda ja tüsedana meil aknalaual ja köögitoolidel, elutoa põrandal ja poja kapis (kust ta täna lakkumishelide järgi otsides avastasin!) magades.
Aga ta on ilusam.
Võibolla mul õnnestub poega veenda, et ta kassist pilti teeks, siis te näete ka.
Ehk siis: võimalik, et postitus täieneb piltidega!
Ma "Mereaja" larpi postituses lubasin hiljem pilte ka lisada ja on pildid? On.

Hästi sita kvaliteediga pilt,
ent parem see kui üldse mitte, eks?

Aga üldiselt: olen liiga noor selle pasa jaoks.
Nuuskan päriselt, köhin päriselt ja noogutan mõttes.
Absoluutselt.

No mis siis, et ma ei rääkinud iga küsimuse vastuseks (raamatuesitlus teemaks!) kõige säravamat juttu? Andsin oma parima.
Mis siis, et säravaid hetki teile transkribeerida ei suuda, sest ei mäleta? Andsin oma parima.
Mis siis, et keegi meeskodanik ütles, et sai mu raamatu arvustamiseks, aga ei suutnud seda lugeda (kuigi ta kindlasti teeb seda veel), sest kogu aeg tuli "Troonide mäng" silme ette. Ok, selle vastuse ma võin umbes siia ümber lüüa.
"Kui ma selle esimese loo kirjutasin [varem oli juttu olnud, et see on _päris_ vana], ma ei olnud "Troonide mängu" lugenud, ma isegi ei teadnud, kes G.R.R.Martin on, mulle oli kogu tema süsteem võõras - ja siis oli lugu valmis ja seisnud ka veel, kui viimaks lugesin. Martinit. Ja olin tõesti "Faaaakkk!" sest noh: minu Kuuevalla ja tema Seitse Kuningriiki ja et need phmt on ikkagi ühe kuninga valitseda, on olemuselt sarnased! Aga no ma enam ei teinud ümber ka."
Ja nii oli. Absoluutne tõde.
Andsin oma parima, aga juhtus sedasi. No juhtus. Andsin ikkagi.

Huvitav, kas ma saan üritusest mõne pildi ka? Tehti mõned, aga ma ei tunne ühtegi piltnikku sealt.
Vist ei tule minuni.

K. pilt
Ma ei saanud ega saanud minema,
publik muudkui püüdis kinni
=)

Nii et võin rahuga öelda (keegi ei suuda enam kontrollida), et nägin päris hea välja. Lausa ilus. Kui minu kohta öeldi "Eesti fantaasiakirjanduse säravaim daam", ma ei tundnud vähimatki soovi vastu vaielda, ainult noogutasin-poolkummardasin tänutäheks märkuse eest. "Istun siin ja säran oma läikivate juuste, suitsusilmade, rohelise nahkjaki ja roosa kleidiga, võrksukkades ja üks ühest, teine teisest paarist kõrvarõngastega. Tehke paremini, kui oskate!"
Fäänsi hetk.
Esitluse järel tuli üks daam ja ütles, et ta ei ole mult midagi lugenud, aga ma tundun nii huvitav ja lahe inimene, et ta kindlasti kavatseb.

Olin meelitatud.
Ühtlasi oli see reaktsioon, mida lootsin. Mulle meeldib esineda ja ise arvan, et teen seda päris hästi. Ja kui kellelegi meeldib mind esinemas näha, on kõik eriti kaunis ning täiesti täkkesse läinud.
Ei, inimesi ei olnud palju, sinna telki - täpsemalt telgipoolde - mahtuski umbes 15 või nii.
Kuna osad seisid, siis vahepeal oli vast 20 isegi.
Aga no päris mitmele meeldis niivõrd, et nad tulid pärast rääkima, ühte kallistasin, kirjutasin raamatutesse pühendusi ja olin natuke aega Peen Proua Kirjanik.

Köh. Köh-köh-köh.
KÖH!
Enne mul polnud eriti köha. See haigena linna peal kooserdamine ikka mõjub. Aga samas üldse pole kahju, et käisin.
Ei ole alati valikud lihtsad, noh. Proovid olla hea, aga ei saa kunagi kõike, sest inimene - inimese võimalused on piiratud.