Ebausklik

Issak ... emake maa küll! Alice teeb muusikat ikka otse mulle, eks?
Viimaselt plaadilt.



2019 on ppppeaaegu möödas, ei tule eal tagasi ja head teed tal minna.
Jap, annan praegu tähtsuse inimeste kokkulepetele (just sel kuupäeval aastanumbrit vahetada, mitte nt kevade hakul, et just see number aastaarv on praegu käsil ja mitte nt 20 987), aga no - ma tahan teda ära saata. Tahan uskuda, et see aasta on nüüd möödas, edasi läheb kõik paremaks.
Jah, võib ka halvemaks minna.
Ma tean.

Ärge nüüd nõmedad olge, eks? Tegelt ma tean, et te ei ole, aga ikka pelgan veitsa. No nt et tuleb mõni tänulikkusest rääkima. Näe, Süürias on inimestel päris mured, pole toitu, pole peavarju, laps sai pommitamise käigus surma, mis sina siin - ei jää isegi lageda taeva alla, ah?
Mhmh, jajah. Sel rääkijal oleks ka absoluutselt õigus.
Mis ei võta ära mu jubedat vastumeelsust paigalejäämise tarvis kõigest jõust jooksmise suhtes. Kusjuures ei jäänud ju PAIGALE, libisesin ikka veits tahapoolegi.
See lihtsalt ei ole tore.
Kui rabeled kõigest jõust, võiks miski ju paremaks minna?!
Päris ma ei ole rabelenud sel aastal ...

Aaaaaa, ma olen juba ju avastanud, et pingutamine ei vii kuhugi mujale kui katkisesse olekusse?
Krt, õige jah.
Selle aasta lubadus oligi vähem pingutada. Selle asemel pingutasin enda katki, lõhkusin selle järel suhte, mis ei aidanud mul katkisena koos püsida, ja kokku ei saanud ei rikkamaks ega õnnelikumaks ega kuidagi korrakski rõõmsamaks.
Ainult katki.
Jai.

Aga nüüd on see aasta möödas ja ehk on tulev ikkagi parem?! Lootus on alati, kui inimene just niiiiiiiiiiiiiiiii katki pole, et enam lootagi ei suuda.

Muidu oli nii, et ma ei jäänud öösel magama.
Vahel juhtub mul nii.
Kui ma seda ütlen (või kirjutan) hakatakse rääkima, kuidas kollane ekraanivalgus ja ei ekraanile tund enne uneaega ja ei kohvile õhtuti ja täis kõht on halb ja mugav voodi ja et kardina vahelt ei paistaks valgust jms.
Ja ma pööritan silmi ja teen igavlevat nägu ja kui ikka vaikida ei taibata, ütlen, et ma nagunii ei proovi te nõuandeid, pole mõtet rääkimisele hingeõhku raisata.
Ja siis mõeldakse nõuandja poolt, et nojah, talle vist meeldivad ta unehäired.
Aga mul lihtsalt ei ole mingit probleemi valges magada. Ei päeval, ei põleva tulega, aknast paistvast tänavalaternast rääkimata (sest ma ei tõmba kunagi rulood alla, kui päike otse sisse ei paista, mind ei huvita ega sega). Mul ei ole mingit probleemi magada kuitahes hiljuti või millise vahega tahes peale liitri kohvi sissekaanimist.
Ja ma olen alailma arvutis. Huvitav, et mul 97% kordadest pole mingit probleemi otse selle juurest magama minna.
Oma kogemuste tõttu, oma normaalse elu taustaga ma kuidagi ei usu, et mitteuinumise probleem oleks valguses, kofeiinis või ekraanide stimuleerivas mõjus.
Söögiga on üldse nii, et ma ei jää magama TÜHJA kõhuga. Täis kõht mind ei sega, küll aga tühi.
Ega ma enne eilset ööd polnud tegelikult ka just kohutavalt palju söönud. Nii et vbla on asi selles.
Lihtsalt mul tegelikult ei oleks midagi selle vastu, et veidi kõhnem olla. Aga keha ei luba vähem süüa - ei jää, tont teda võtaks (nali! Armastan oma keha ja tema konkreetsust!), magama siis.

Aga jahm. Terve kuradi päev ja mitu tundi kesta 2019 veel.
Võiks juba läbi olla!

Jõul II

Täna nägin unes, et kaarsilla asemele oli ehitatud uus sild. Esimesel septembril. Täiesti ootamatult. Esmapilgul natuke suurem (ja lamedam), aga muidu üsna tavaline sild.
Ja SIIS nägin terve igaviku, kuidas mina ja veel miljon inimest üritasid sealt üle minna (sest esimene september ja kõik kohad tudengeid täis) ja selgus, et sild on pooleli, aga me olime juba kõvasti aega kõndinud (rüselenud, näha ka midagi ei olnud, sest kõik oli inimesi täis), kui avastasime, et sild on siiski pooleli, üle veel minna ei saa, MINGEM TAGASI. Kurat, ma kaebasin kõvasti, et vastavat silti väljas ei olnud, aga üle püstiste torujuppide, pindamata kruusa, tohutu hulga inimeste ja traatkonstruktsioonida tagasi minna oli ka jube raske. Ja siis ma kogemata tegin ringe ehk arvasin, et hakkan nüüd kaldale välja jõudma, aga olin hoopis seal, kust tuli kalda poole tagasi pöörduda, sest edasi ei pääsenud.
Ei olnud lahe unenägu. Misiganes ideid mul ka tuli üle inimeste ronimiseks, traatkonstruktsiooni küljes rippumiseks, vaguralt lintide (seal olid hoiatuslindid) vahel käimisega leppimises: kõik oli kohutavalt keeruline ja samas ikkagi ei viinud kuhugi (eriti mitte kaldale).
Ma tahtsin ainult koju minna (minu tudengiaegne korter) ja magada ja no ma ei saanud. Ei saanud õigele jõekaldale.
Jube.
Peksasaanud tunne.

A positiivsed arvustused jälle on toredad.
Baasis, noh.
Üks mitteniipositiivne samale asjale Algernonis (kohe artikli alguses).

Muidu pidasime teist korda jõululaupäeva, mandariinid ja praad ja kingitused (neile, kes pold saanud veel) ja lauamängimine. Kuigi mu poeg kurtis, kui kohutavalt igav see (mängimine) on.
Leppisin K.ga ära. Sest korraga hakkas mul hale, et ta nii üritab, lihtsalt ei oska, ja ta on ju tegelt tore. S.t. päriselt üritab!!!
Temalt sai koer uue rihma. Ise küsisin. Eelmise kaotasin metsa ära, kui kuuseoksi tõin, vahepeal käisime ühe purukstõmmatud ja siis kokkusõlmitud vanaga, mille just sellisteks puhkudeks alles hoidsin.
Oksad, mis tõin, ei saanud eriti ilusad, aga no liigutus "kaunistan kah kodu!" oli tehtud ja lõhnavad kuuse järgi igatahes.

Nüid olen väsinud.
Meeletu üllatus, eks?

Pikapäkud

Mu ema käis ja päkapikutas. Nüüd on mul ka roosa kala homseks olemas. Ja igast asju veel, nt lemmikkohv ja pistaatsiad ja näkileib.
Totoro magab mu vasaku jala peal ja on nii hea ja soe seal. Jõulud võivad tulla.

Jenny nähtavasti ei tule meile, millest on üks kaheldamatu rõõm: minu arust on Jenny igav nimi. Oleks tulnud uus nimi panna, aga see on kuidagi raske, kui tüübist juba kui Jennyst mõtlema on hakatud. Ja natuke see rõõm ka, et saab teise koera äkki ikka vähe suurema.

Peab tunnistama, et mul ei ole mingeid suuri plaane jõululaupäevaks peale forelli valmistamise. Jõulukook on kah martsipani selga saanud ning ainult glasuurida vaja ja kuidagi veider on olla.
Rahulikke jõule!
No nüüd ongi.
Eelmisel aastal olin jõululaupäeva õhtul Totoroga kahekesi, aga ma otsustasin umbes eelmisel õhtul alles ära, et ei hakka koeraga 100 km bussireisima, jääme koju, saadan ainult lapsed - aga täna olen rahulikult kodus mingi plaanita kuskile minna või isegi lapsi saata.
Tütarlaps oli paar päeva siin, eile läks koju tagasi, mu emme käis päkapikutamas, nii et meil oli tore, ja Poeglaps sai kingiks tosin jõulukuuli ja riputas need igale poole üles, sest: "Christmas spirit!"

Siuke tunne on, et vbla loeks lausa "Bullerby laste" jõulupeatükke.
See oli lapsena mu kindel jõulutraditsioon, aga kui ma ise lapsed sain, oli nii palju rabelemist alati, et raamatulugemiselt ei võtnud mõttessegi.
Nüüd loen.
Vanaks olen saanud, kuram. On kena küll, aga sellist: "JAH JUST NII ONGI, KÕIK ON NII ÕIGE!" tunnet pole.
Ma lapsena ikka tundsin, et seal raamatus on Tõeline ja kui ka meil oli õues pori ja hall ja vanaema kurjustas ja ema oli pahur, ma lihtsalt unustasin selle kui ebatõelise, raamatus oli Päris Tunne ja mul sees ka.
Ja õhtuks tuli vanaemale ja emale ka naeratus ette, enne ehtisime kuuske (vanaisa tõi selle tuppa ja laamendas natuke aega saega, et asi kuusejala jaoks parajaks teha) ja ma isegi ei mõelnud, et meil oleks kuidagi ... ebatõeline. Sest raamatutunne oli minu sees ka ja kõik oli õige, sest mul oli õige tunne.
Aga nüüd nagu ... loen. Küünal põleb. Talvelaulud juutuubist mängivad. Aknal on piparkoogid (piparkoogid on nii head!) ja ...
Ilmselt on see pideva hästisöömise ja "mul niigi ok, miks ma rohkem koristama peaksin?" varjukülg. Et pole "Nüüd on pidu, nüüd võib vabalt võtta"-kergendust, sest noh - ma ei teinudki enne endale elu raskeks kuidagi.
(selle mõtiskluse peale läksin ja pesin puhtaks vannitoapeegli, esiku riidenagi, kempsupoti, võtsin tolmust puhtaks ja pesin ära mõningad lülitid ning nende ümbruse seinad ja on kuidagi vinge tunne küll. Vingem, kui "Bullerby lapsi" lugedes.)

Nüüd närin pomel(o?)(i?)t ja teate, üsna jõuluootuse tunne on ikka.
Mis koristamine andiski selle v?
Jõulukoogi glasuurimine ei teinud see-eest midagi. Sest süüa teha mulle meeldib vist. Pole tunnet, et oehhhh, tehtud.
Pühadetunnet saab siis ... natuke ebameeldivaid asju tehes?

Ega mul koristamise vastu väikestes kogustes tegelt ole midagi. Ainult palju korraga on vastik.

Head jõulu!

Indiviidid

Põrnitsen pahuralt isegi täiesti sümpaatsete inimeste sümpaatsete raamatute arvustusi, mida jagatakse fb-s, sest: "Aaaaaga mina?! Miks mind arvustas avalikus meedias aint üks subjekt, kes üldse asjale pihta ei saanud? Kus on MINU LUGEJA(D), kes oleks ühtlasi arvustaja(d)?!"
Aa. Et ma peaksin selleks Ringkondades suhtlema ja tutvuma ja ...

Olgu, ma olen siis arvustamata ja pahur lissalt.

Vähemalt luges Tuul mu raamatu läbi ja tunnustas tõsiselt ja siis sai kohe titaaaaaa!!! otsa ja see TITAAAA on nii ilus ja armas!
Kuigi ma olen muidugi natuke kade ka.
Ma ei saanud isegi (kulkalt, Varrakult, üks raamat on veel tegemisel, vbla selle arvelt saab, aga hõudne on ju juba!) raha, et korterit osta ja ma nüüd arvan, et isegi teie abiga osutub laenu sissemakse kokkusaamine tõsiseks probleemiks. Aga TITA! Ta sai OMA TITA!!!! Miks mina ei saa?!?!?!
Aa. Et ma peaksin mingite uute meestega mitte ainult tutvuma, vaid ka liini ajama selleks?
Krt.
KURADI KURAT!!!!!!
Elan titata, lootuses mõne aja pärast adopteerida siis.
Kuigi KURADI KURAT!!!!

Kusjuuures samas on inimesed, päris inimesed, need, kes on indiviidid, mitte mingi "teised", minuga tõsiselt toredad.
Nagu: mind tasahaaval elatatakse aasta lõpus, üks vaene sõber lubas raamatut arvustada kohe, kui raamatukogus jaole saab (ma saadan talle oma eelviimase autoriekseka [viimase jätan endale] ja saan netiarvustuse!), eelmainit' Tuulega vahetasime raamatuid ja tema oma on täiesti mõnus ja soe, mu poeg on hakanud mitu korda nädalas sõpradega ujumas käima, mu tütar on viiiiiiiiiiiiiiiiiiiimaks terveks saanud ja ainult köhib veel natuke, ja ma kirjutasin loomaabile, kes otsib kodu ühele joomaurkast pärit kutsule, keda isegi õue ei viitsitud viia (ja seega ma näen ette tüütut tuppasittumis-ja-kusemis-perioodi), et kui nad kedagi teist ei leia, las ta tuleb meile meie koeraks.
Sest noh. Rahaliselt ei ole üks väike koer siiski eriline koormus ja kaks või üks koera elamispinna mõttes, jalutamise mõttes ja isegi nunnutamise mõttes pole eriline erinevus, sest pai teen jah kummalegi eraldi, ent osa mängimist teevad nad ju omavahel, mitte enam inimestega.

Nää, ta on siuke muidu. Pisike, sest teist suurt koera oleks füüsiliselt raske kinni hoida, kui nõmetsema hakkab =P



Tema elu on olnud seni üpris raske ja kurb. Kindlasti traumeerivam, kui minu viimane aasta (natuke juba kaks, sest ega 2018 ka kerge just polnud), ja noh - teine koer oli meil nagunii plaanis, lihtsalt uue elupaiga leidmise ja sissekolimise järel.
Lisaks.
Isegi kui keegi teine ta võtab (sest mu kirjast on loodetavasti selge, et konkureerima me küll ei plaani hakata kellegagi), mul on nii tore mõttest, et ma SAIN selle kirja loomaabisse kirjutada, et ma olen täiskasvanud ja SAAN koera võtta, kui tahan.
Nii tore. Täiskasvanu, isegi kui mul raha ja meestega ei vea, on ikkagi maru tore olla.

Kuigi sünnipäeva ma pidama ei hakka. Ei saa seda lõbu vabalt rahaliselt lubada ja ma ei TAHA samas raha pärast muretseda seejuures. Jäkk, kaotaks kogu sünnipäeva kui "MINU päev, naudin täiega!" mõtte ära.
Lihtsam on mitte teha ja nautida täiega =)
Ses osas olen tegija, et omaette olemine on ikka ning alati mõnus. Nauding!