Ebausklik

Issak ... emake maa küll! Alice teeb muusikat ikka otse mulle, eks?
Viimaselt plaadilt.



2019 on ppppeaaegu möödas, ei tule eal tagasi ja head teed tal minna.
Jap, annan praegu tähtsuse inimeste kokkulepetele (just sel kuupäeval aastanumbrit vahetada, mitte nt kevade hakul, et just see number aastaarv on praegu käsil ja mitte nt 20 987), aga no - ma tahan teda ära saata. Tahan uskuda, et see aasta on nüüd möödas, edasi läheb kõik paremaks.
Jah, võib ka halvemaks minna.
Ma tean.

Ärge nüüd nõmedad olge, eks? Tegelt ma tean, et te ei ole, aga ikka pelgan veitsa. No nt et tuleb mõni tänulikkusest rääkima. Näe, Süürias on inimestel päris mured, pole toitu, pole peavarju, laps sai pommitamise käigus surma, mis sina siin - ei jää isegi lageda taeva alla, ah?
Mhmh, jajah. Sel rääkijal oleks ka absoluutselt õigus.
Mis ei võta ära mu jubedat vastumeelsust paigalejäämise tarvis kõigest jõust jooksmise suhtes. Kusjuures ei jäänud ju PAIGALE, libisesin ikka veits tahapoolegi.
See lihtsalt ei ole tore.
Kui rabeled kõigest jõust, võiks miski ju paremaks minna?!
Päris ma ei ole rabelenud sel aastal ...

Aaaaaa, ma olen juba ju avastanud, et pingutamine ei vii kuhugi mujale kui katkisesse olekusse?
Krt, õige jah.
Selle aasta lubadus oligi vähem pingutada. Selle asemel pingutasin enda katki, lõhkusin selle järel suhte, mis ei aidanud mul katkisena koos püsida, ja kokku ei saanud ei rikkamaks ega õnnelikumaks ega kuidagi korrakski rõõmsamaks.
Ainult katki.
Jai.

Aga nüüd on see aasta möödas ja ehk on tulev ikkagi parem?! Lootus on alati, kui inimene just niiiiiiiiiiiiiiiii katki pole, et enam lootagi ei suuda.

Muidu oli nii, et ma ei jäänud öösel magama.
Vahel juhtub mul nii.
Kui ma seda ütlen (või kirjutan) hakatakse rääkima, kuidas kollane ekraanivalgus ja ei ekraanile tund enne uneaega ja ei kohvile õhtuti ja täis kõht on halb ja mugav voodi ja et kardina vahelt ei paistaks valgust jms.
Ja ma pööritan silmi ja teen igavlevat nägu ja kui ikka vaikida ei taibata, ütlen, et ma nagunii ei proovi te nõuandeid, pole mõtet rääkimisele hingeõhku raisata.
Ja siis mõeldakse nõuandja poolt, et nojah, talle vist meeldivad ta unehäired.
Aga mul lihtsalt ei ole mingit probleemi valges magada. Ei päeval, ei põleva tulega, aknast paistvast tänavalaternast rääkimata (sest ma ei tõmba kunagi rulood alla, kui päike otse sisse ei paista, mind ei huvita ega sega). Mul ei ole mingit probleemi magada kuitahes hiljuti või millise vahega tahes peale liitri kohvi sissekaanimist.
Ja ma olen alailma arvutis. Huvitav, et mul 97% kordadest pole mingit probleemi otse selle juurest magama minna.
Oma kogemuste tõttu, oma normaalse elu taustaga ma kuidagi ei usu, et mitteuinumise probleem oleks valguses, kofeiinis või ekraanide stimuleerivas mõjus.
Söögiga on üldse nii, et ma ei jää magama TÜHJA kõhuga. Täis kõht mind ei sega, küll aga tühi.
Ega ma enne eilset ööd polnud tegelikult ka just kohutavalt palju söönud. Nii et vbla on asi selles.
Lihtsalt mul tegelikult ei oleks midagi selle vastu, et veidi kõhnem olla. Aga keha ei luba vähem süüa - ei jää, tont teda võtaks (nali! Armastan oma keha ja tema konkreetsust!), magama siis.

Aga jahm. Terve kuradi päev ja mitu tundi kesta 2019 veel.
Võiks juba läbi olla!