Täna nägin unes, et kaarsilla asemele oli ehitatud uus sild. Esimesel septembril. Täiesti ootamatult. Esmapilgul natuke suurem (ja lamedam), aga muidu üsna tavaline sild.
Ja SIIS nägin terve igaviku, kuidas mina ja veel miljon inimest üritasid sealt üle minna (sest esimene september ja kõik kohad tudengeid täis) ja selgus, et sild on pooleli, aga me olime juba kõvasti aega kõndinud (rüselenud, näha ka midagi ei olnud, sest kõik oli inimesi täis), kui avastasime, et sild on siiski pooleli, üle veel minna ei saa, MINGEM TAGASI. Kurat, ma kaebasin kõvasti, et vastavat silti väljas ei olnud, aga üle püstiste torujuppide, pindamata kruusa, tohutu hulga inimeste ja traatkonstruktsioonida tagasi minna oli ka jube raske. Ja siis ma kogemata tegin ringe ehk arvasin, et hakkan nüüd kaldale välja jõudma, aga olin hoopis seal, kust tuli kalda poole tagasi pöörduda, sest edasi ei pääsenud.
Ei olnud lahe unenägu. Misiganes ideid mul ka tuli üle inimeste ronimiseks, traatkonstruktsiooni küljes rippumiseks, vaguralt lintide (seal olid hoiatuslindid) vahel käimisega leppimises: kõik oli kohutavalt keeruline ja samas ikkagi ei viinud kuhugi (eriti mitte kaldale).
Ma tahtsin ainult koju minna (minu tudengiaegne korter) ja magada ja no ma ei saanud. Ei saanud õigele jõekaldale.
Jube.
Peksasaanud tunne.
A positiivsed arvustused jälle on toredad.
Baasis, noh.
Üks mitteniipositiivne samale asjale Algernonis (kohe artikli alguses).
Muidu pidasime teist korda jõululaupäeva, mandariinid ja praad ja kingitused (neile, kes pold saanud veel) ja lauamängimine. Kuigi mu poeg kurtis, kui kohutavalt igav see (mängimine) on.
Leppisin K.ga ära. Sest korraga hakkas mul hale, et ta nii üritab, lihtsalt ei oska, ja ta on ju tegelt tore. S.t. päriselt üritab!!!
Temalt sai koer uue rihma. Ise küsisin. Eelmise kaotasin metsa ära, kui kuuseoksi tõin, vahepeal käisime ühe purukstõmmatud ja siis kokkusõlmitud vanaga, mille just sellisteks puhkudeks alles hoidsin.
Oksad, mis tõin, ei saanud eriti ilusad, aga no liigutus "kaunistan kah kodu!" oli tehtud ja lõhnavad kuuse järgi igatahes.
Nüid olen väsinud.
Meeletu üllatus, eks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.